NSFW...?

Ma mõtlen selles mõttes, et täna on asi kahtlaselt päris kokandusblogi moodi. Oleks ju piinlik, hea lugeja, kui ülemus tabaks sind töö juures toidupilte vaatamast! Seda juba nii kergesti ära ei seletaks nagu hallitust või surnud hiiri.

Nojah, igatahes tahtsin leivakuivikuid teha. Aga meelest läks ära, et õige valik on pigem sada kui kakssada kraadi Celsiuse skaalal:







Ei ole vist tarvis üteldagi, et kummaline rääsunud kiht ahjupanni põhjal on pikkade aastate ennastsalgava töö vili ning seda tuleks ka vastavalt hinnata.

Käsitlegem nüüd aga põhjust, miks ma ülepea otsustasin sellise pompöösse kokandusliku eksperimendi ette võtta. Ei, mitte sellepärast, et euro tuleb. Asi oli selles, et juba kuu aega seisis minu köögilaual Pere Leiva turuputkast ostetud poolik Meelise leib, mis lihtsalt keeldus halvaks minemast. Ei hallitust, ei vähimatki värvimuutust, mitte midagi. Loomadki teda ei söönud - esimesel pildil vasakpoolsete viilude juures näha olevad kahjustused tekitasin ma ise juba äärmise meeleheite staadiumis olles. Heitsin talle igal õhtul ja hommikul süngeid pilke, tema aga jätkas oma jonnakat streiki. Hea küll, leib, otsustasin viimaks, sina võitsid. Teenete eest raiume su kivisse, teeme kuivikuks!

Nojah, sellega läks siis niimoodi.

Õieti olen natuke pettunud. Kas lahtise leivaga käivadki asjad niimoodi? Mina olen alati arvanud, et minu esivanematel oli raske elu: lumetormis, paljajalu, ülesmäge ja nii edasi. Aga tegelikult müüdi kauplustes kogu aeg hoopis halvaksminematut leiba? Mida veel? Viimati oli siis rohi samuti tõepoolest rohelisem...

Teine võimalus on muidugi see, et Meelises on saksa keeksi (TM) verd. Turukaup ju, ega kunagi täpselt ei tea, mis sa sealt saad.

Külalisesinemine nr. 23 ehk täna miksime glämmi ja casuali

Vt. ka Estonglish.

Glämmiga esineb kunstnikeduo Zuuluis & Ideala:



Puhas, stiilne, võrratu. Kommentaarid on üleliigsed - ega vist ükski teine pilt bläägis nii hästi roiskumise tumedat ilu ei kehasta. Sulaselge glamuur ja diskursus, nagu mäletatavasti armastatakse öelda siin. Tänan kaastöö eest ja kummardan maani!

Casual'i seevastu pakub Yours Truly. Hiljaaegu nägin esimest korda elus lähedalt prussakat. Oma köögis! Äärmiselt harras hetk. Saan aru, et üldrahvaliku tarkuse järgi on asjad väga halvasti. Aga ma nüüd ei tea - enne olid vaaraosipelgad. Prussakatega ei saa vähemasti seda juhtuda, et hakkad saia sööma ja alles hiljem selgub, et seal sees elatakse. Eks ju?

Mõni kahepalgelisem lugeja tunneb siinkohal vahest ka kahjurõõmu: said nüüd, blägard! Õõnesta veel ühiskondlikult aktsepteeritud köögikuvandit! Tõsi ta on, esimese hooga lõin minagi verest välja ja kartsin, et universum on asunud kättemaksuretkele. Õige pea aga rahunesin ja mõistsin: asi on hoopis selles, et viimasel ajal on minu uurijapilk olnud suunatud nõukogude perioodile. Universum mitte ei protesteeri, vaid kohandub ja muganeb. Küllap hakkab minu hruštšovkakööki varsti ilmuma ka sinist piima, ungari kanu, marmelaadi "Kosmos", poslamaslat ja muid suupäraseid palu lähiminevikust. Stay tuned!

Odavalt ja õilsalt söönuks

Täna räägime säilivustähtaegadest. Teatavasti vaatab kalendrist praegu vastu september, õnnis kuu, mil suve eest saadud puhkuserahad on juba peaaegu meelestki läinud, stippi aga keegi veel ei maksa. See tähendab, et toidu- ja joogiotsingutel tuleb muutuda innovatiivsemaks ning vaadata ringi seesuguste kaupade järele, mis vahest ei ole enam esimeses värskuses, võivad aga siiski pakkuda naudingut nii kehale kui hingele.

Niisuguseid kaupu võib leiduda kodus. Näiteks oli minu kapi taga vedelevas matkaseljakotis liiter õilsat märjukest, mille aastake tagasi importisin kuulsalt veinimaalt Taanist:



Iseenesestki mõista tärkas minus sportlik huvi maitsta säilivustähtaja ületanud pakiveini:



Niisuguseid kaupu võib leiduda ka poes. Näiteks on Maxima keti kauplustes meiesuguste seiklejate tarvis koguni eraldi riiul. Sealt leidsin tükikese juustu, mis originaalpakendis nägi välja selline:



Punane kleeps signifieerib seda, et asjaga on mõtet lähemalt tutvuda. Detailid paraku ei jäänud pildile kogu oma täpsuses, võin ent öelda, et hind on nihkunud ligikaudu kuuekümnelt kroonilt üheksale.

Nojah, aga oota, see juust on ju...



...basiilikuga.

Minu meelest päris sitt vabandus. Lisaks basiilikule sisaldab juust ka värvainet E100 (mitte segamini ajada saksa tankiga Panzerkampfwagen E-100) ehk kurkumiini ja värvainet E141 ehk klorofülli ja klorofülliini vasekomplekse. Mõlemad on küll looduses esinevad ained ega ole tõestatud, et nad teeksid midagi väga halba (kui sööja ei ole just siga, kellel sel juhul võib tekkida kilpnäärme haiglaslik suurenemine). Siiski ei suuda ma päriselt mõista, miks pidas brändingu eest vastutav inimene oluliseks juustule just seesugune värvus anda.

Ent ärgem hakakem tähti närima! Loo moraal on muidugi hoopis selles, et post säilivustähtaeg ergo propter säilivustähtaeg ei pea sugugi paika. Jumala eest, ma võin kinnitada, et see muide väga maitsev juust oli enne kuupäeva kukkumist just niisama roheline; samamoodi mäletan täpselt, et Taani importvein oli enne kuupäeva kukkumist just niisama jälk ja ebameeldiv. Niisiis ärgu löödagu risti ette. Etteantud materjalidega saab suurepäraselt korraldada õdusa, kultuurse õhtu veini ja juustuga:



Lisaks tuleb märkida, et kui Taani importveinist kogu alkohol välja keeta ja tublisti suhkrut lisada, saab sellest päris normaalse glögi. Sest noh, ega's jõulud ju kaugel ole.

Aga kui nüüd päris aus olla, siis lõppeks näeb niimoodi ikkagi parem välja:



Värvide järgi toitumine on täiesti tunnustatud lähenemine! Vt. ka "Kas sinu toit on värvipime?". No minu oma igatahes ei ole.

Külalisesinemine nr. 22 ehk hapukoore muundumine vääriskooreks

Täna tutvustab oma kööki meile Morgie, kes on läkitanud kaastöö "Suvilasse kassile jäetud hapukoore transmutatsioonid":



"Transmutatsiooni" tähenduseks annab võõrsõnade leksikon "aj alkeemias tavaliste metallide muundamine väärismetallideks; med muundus, teisendumine". Usun ja loodan, et veidi metafoorsel moel on siin silmas peetud just esimest tähendust - kahtlemata on see hapukoor võrreldes oma varasema peavoolulise olekuga vääristunud. Ujedal moel nimetab kaastööline ise oma panust tagasihoidlikuks ja diletantlikuks, mis on aga muidugi tema teose piinlik alahindamine. Mina isiklikult hindan toidusuretamisfotode puhul ühe võimaliku kvaliteedina saavutatud abstraktsiooniastet ning tuleb tõdeda: see on käesoleval puhul meeldivalt kõrge.



Kas ei ole sarnane? Sarnane JA ülev!

(Pilt võetud siit, nagu on vist kombeks märkida.)

Lüürilised hetked

Mõneks (?) päevaks seisma jäänud jasmiinitee.

Õhtuvalguses:



Hommikuvalguses:



Sillerdab ütlemata kenasti küll, kas pole? Hea lugeja, püüa viia oma hingamine rahulikku rütmi ja taju koos fotograafiga aja tsüklilist kulgu! Väga ilus. Aga nüüd taju fotograafi paranoiasid! Mõistlikult negatiivsete konnotatsioonidega inimesele meenutavad sellised kaadrid muidugi õliseid porilompe, ja ega sealt enam naftareostuski kaugel pole.

Jumal tänatud, et hüljes tassi ei mahu.

Külalisesinemine nr. 21 ehk elu allikad

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vaevalt jõudsin kurta kõige elava kuhtumise ja hääbumise üle oma külmkapis, kui abikäe ulatas meile juba tuttav korrespondent leheneeger. (Muide teeb see leheneegrist kolme publikatsiooniga bläägi peaaegu kõige viljakama kaastöölise; ees on temast üksnes Helen, kelle kaastööde nimekirja pikendavad muuhulgas žanriväline panus surnud sääskede näol ja juuksemodelliks olemine.) Täpipealt vajalik rohi paistab tal kohe varnast võtta olevat - seekord ei paku ta midagi rohkemat ega vähemat kui elu allikaid endid:



"Mõni naiivsem tegelane arvaks ilmselt, et tegemist on Kessu singiga, mida Arved ja Botiku Tuuli õndsas üksmeeles nosisid. Veelgi enam - mõni naiivne ja hella südamega naisterahvas (informeerimatuse anname ilusale inimesele alati andeks) mõtleks ahastuses ka seda, et elu allikad on nüüd kuivanud, ja puhkeks nutma, kastes lihaselise, ent õrna haardega meesterahva siidsärgi rinnaesist kuumade pärlendavate pisaratega."



"Aga võta näpust! Böööö!! Ehe ja eestimaine pärm tillitab naiivitare nagu jaksab! Osake sellest, mis kunagi kergitas lae poole suuri kausitäisi saia-, piruka- ja koogitainast, tegi elus otsustava kannapöörde ning ujub nüüd vastuvoolu ja annab toidet sootuks teistsugusele elule. See on isegi rohkem punk kui Trubetsky astumine Rahvaliitu."

Minu meelest imeilusad pildid. Oma abstraktsusse kalduvas detailitäpsuses (oxymoron intended) meeleolukad, väljapeetud, samas mitte uinutavad ega plassid. Terav nurk esimeses kaadris tekitab koguni teatava dünaamikaillusiooni. Just midagi niisugust, mille võiks riputada kaasaegse kodu minimalistliku, neutraalsetes toonides elutoa seinale, panemaks täppi sisekujunduslikule i-le.

Nii et võin oma pärlendavad pisarad ära pühkida. Elu allikad ei ole kuivanud! Küsimus on nüüd ainult selles, kas piltidest piisab või peaksin siiski ette võtma omaenesegi külmiku taasasustamise. Tean, et daamid jagavad omavahel leivajuuretist. Seda saab väikeste karbikestega toimetada ühest elamisest teise, nii olen ma kuulnud. Vahest peaksin nüüd minagi mõnelt tuttavalt veidi hallitust kaasa paluma? Või hakkab see päris loomulikult külge, kui õigetes kohtades käia - nagu kirbud?

Igav liiv ja tühi väli

Asusite mind nii ilusasti lohutama, et seest võttis kõhedaks. Nagu oleksin lubanud bläägi lukku panna, sest et mõni julm Anonymous (kellest ma kahtlustan, et ta on tegelikult see sinise mantliga Kaie minu tänavalt kolm maja edasi, õudselt vastik mutt, ükskord ei öelnud tere) sittus kommentaariumis hinge. Along the lines of "mina paneksin selle koogi taigna sisse ikka kolm muna, seob paremini ära". Ja siis sõbrad peaksid kirjutama, et "ära lase pahasoovijatel oma elu rikkuda, meie toetame sind ikka, päikest". Aitäh toetuse eest! Tuleb vist kapist välja tulla ja tunnistada: ei ole mul tegelikult mingit au- ega häbitunnet. Laseksin ikka rõõmsalt edasi, mis siis, et teistest sitemini. Ainult et pilt on vaat selline:



Ei lähe mul enam midagi halvaks! Tühi ja kõle on nüüd külmkapiriiul, kus vanasti vohas ja pulbitses elu. Nukralt kolisevad mahajäetud sahtlid oma siinidel edasi-tagasi sõites, trööstitult matsatab uks.

Kui ma väga keskendun, peaaegu et meelega pool tomatit külmkapist välja jätan ja lusikat pärast kohvi segamist kraani all ei loputa, siis õnnestub saavutada midagi sellist:





Aga see pole see pole see.

Ei tea, mis lahti on. Kas tõesti sügis südames?

Ma olen ikka piinlik amatöör

Päris kraam on siin:

http://www.heikkileis.ee/fotod/makro/index.html

Tänu vihje eest anonüümsele kaastöölisele. Nii häbi on, et sellepärast ei olegi ise midagi postitanud.

Oh, wait. Fotograafias ei ole ju amatööre, ainult inimesed, kellel ei ole raha tehnikat osta. Näh, juba hakkas parem.

Külalisesinemine nr. 20 ehk täna me ei naera

Sai lubatud morbiidsemaks minna ja õige kah - aitab sellest ninnunännust. Rangelt võttes tegeleme tänagi ühe armsa karvase loomakesega, aga seekord pisut teistsuguses võtmes.

Nimelt sain mõned nädalad tagasi kirja intrigeeriva pakkumisega: "Mul on foto hiirest, kes tegi suvila köögis enesetapu." Liiatigi vihjas allikas, et tegu on avaldamata materjaliga! Kõmuajakirjanik minus tõstis pead. Suutes vaid hädavaevalt rahulikuks jääda ja professionaalsust säilitada, vastasin, et selline pilt passiks bläägi suurepäraselt. Ongi endamõrv siin ju seni veel kahetsusväärselt alakajastatud teema, kui mitte hõlmata sesse kategooriasse teatavaid eelmisi hiiri, kelle elutee samuti ühes suvilaköögis kaunis saladuslikel põhjustel otsa lõppes. Minul tekivad küll teinekord pliidi ääres hamletlikud mõtted.

Noh, siin ta nüüd siis on:

Et tõusta kõmuajakirjanduse tasemelt kvaliteetajakirjanduse tasemele (tee järele, Postimees!), annab kaastööline inx taustainfot: "Suvila on koht, et sügisel ära ja kevadel tagasi. Kõik uksed kinni. Köögiuks ka... et hiired-rotid kolama ei pääseks. Kuskilt see elukas sisse oli saanud. Süüa mitte suutäitki. Mis siis muud kui vabatahtlik elust lahkumine. Nii ta seal uksepiida vahel muumiana rippus. Välja koukimine oli väga vastik kogemus."

Nüüd tekib muidugi klassikaline moraalne dilemma: kas on õiglane reportaažfotot, eriti mõnd kurba sündmust kajastavat kaadrit hinnata esteetilisest seisukohast ja kuulutada "heaks" või "halvaks" pildiks. Ma loodan siiski, et ei solva hiire mälestust, kui ei suuda vastu panna kiusatusele öelda: kompositsioon on suurepärane. Väga maitsekalt on lahkunu nägu varjatud, peamise detailina tõusevad esile pisikesed varbad. Eksponeerimata midagi otseselt vastikut või vägivaldset, kätkeb foto siiski eneses puhast, siirast traagikat.

Päris ausalt, muide. Kõmuajakirjanik minus langetas jällegi viisakalt pea. Hiire mälestuseks.

Külalisesinemine nr. 19 ehk jah, jäi küll kaheksateist vahele, mis siis?

Tänane kaastöö hälbib veidi bläägi harilikust, kargelt asjalikust toonist - sest eks lähe kalestunuimgi köögisõdalane teinekord veidi sentimentaalseks, eriti seesugusel nukral ja vihmasel varasügisesel pärastlõunal nagu praegu.

"Kahtlesin kaua, kas panna see pilt teele või mitte. Sest tead, see loomake näeb välja nii nunnu ja armas, nii udupehme ja soe, et tahaks ta sealt pimedast ahjunurgast endale kaissu võtta ja hellalt-hellalt hoida. Vaata, milline niiske pruun silmake sind usaldavalt vaatab. Millise värvigammaga titekasukas."

Kas hea lugeja on valmistunud avama oma südame? Sellise kaadriga tervitab meid Triin Tartu peatänavalt:



"Kas see paarinädalane küüslaugubaguette mitte ei murra su südant? Sa ju tahaksid ta enda juurde koju viia!?"

Jah, ma tahaksin! On viimane aeg rajada riknenud toidu varjupaik. Oh, wait...

Igal juhul suur tänu korrespondent Triinule toomast killukese hellust ja südamlikkust meie halli argipäeva. Hea lugeja, mine kohe külmkapi juurde, võta see roiskuma läinud ühepajatoit sealt välja ja tee talle pai! Ta on seda väärt!

Järgmine kord juba midagi morbiidsemat.