Rõve rõvejook

Nii ammu pole postitand... igatahes. Mu korterikaaslane teeb igal hommikul sellist möga ja kuna ma nüüd lõpuks üle aasta olen jälle fotokaomanik (mis õele vana, see mulle uus) siis tegin pilti. Retsepti saab ka : külmutatud maasikad, spinat või salat, kurk, veits mahla või kannujooki, peotäis kaerahelbeid ja valgupulbrit. Blenderis segi kuni näeb välja nagu okse ja voila - valmis. Külmkapis kihistub kenasti kahekihiliseks ka.

Külalisesinemine nr 75: Midagi tõeliselt kaunist! Jõulud on tulekul?

See on isegi topeltkülalisesinemine. Õde saatis ja kirjutab sellest ise.

Saamislugu on tal selline, et ükspäev tuli sõber külla ja tahtis vist mingit head kirssidega asja teha... kuid unustas need hoopis kausi sisse külmkappi. Ja ega siis meie käsi ei tõsnud neid sealt eemaldama - iga päev nägi hallitus uut moodi kaunim välja.
(Lõpuks pidin ta siiski hävitama sest need väikesed mustad asjad võtsid võimust ja siis polnud enam nii ilus .. kausi lõhkusin ka muide seda asja eemaldades ära suht :D).

Kaastöö nr 70: Häid sõnu on ikka hea kuulda

Nõndaks, postkast hakkab vaikselt tühjenema nii kirjadest kui piltidest.

Tere,

ma ei tea, kas "Köök on kodusõda" bloog veel jätkub (mulle on see alati pakkunud nii meeleahutust kui meelekindlust, et ma pole ainus köögisõdalane), aga arvutit puhastades leidsin mõned selleks puhuks pildistet palad ja parimat lootes pakuksin siiski välja omapoolsed loodussaavutused, mida bioloogiatudengina eriti hinnata oskan. Milline elu!

Igaks juhuks võin lisada seletuse, et tegu on ühel piltidest habemessekasvanud maasikaga, mis sellisel kujul peenrast leitigi, aga fotogeensetel eesmärkidel sai tuppa teisaldatud, ja teised kaks demonstreerivad äärmiselt võluva kasukaga keedukartuleid, mis nädal aega või umbes nii kapi peal seisid. Nii võluvaid olevusi ei raatsigi teise ilma saata.

Jõudu,

L

Tere,

vahest olete juba ise ka sellel infole jàlile saanud, aga màrtsikuu national geographic toob àra vòluva hallitanud virsiku pildi. mida nàhes ma mòistagi mòtlesin sooja tundega teie blogile, mis juba aastaid vàsimatult kònealuse teemaga tegeleb. minu soojad tervitused ja komplimendid laineharjast ees olemise puhul. kahjuks on mul siin hetkel nii aeglane internetiyhendus, et ei saa linki àra tuua, aga kindlasti on eesti NG's sama pilt saadaval.

Tugevat tervist ja jòudu missiooni jàtkamisel,
K

Kaastöö nr 69: leiva ja avokaado eri

See leib on leivakorvis kilekotis seisnud üle kuu aja vähemalt. Saadan oma kannatuse viljast kaks pilti, ühe välguga, teise ilma välguta tehtud.

Tõeline abstraktse kunsti meistriteos?!! Oranz, kollane ja sinine, sekka kohvipruuni ja valget. See värvikombinatsioon meenutab mulle... mu esimest konverentsiplakatit. Nostalgia, mmmõnus.

Need avokaadod kaunistasid lauda mitmeid nädalaid täiesti edukalt, enne, kui mulle tuli rumal mõte need pooleks lõigata ja vaadata, mis on nende sees.

 Püha jõledus. Kes meist poleks avokaadodega vastu pükse saanud? Ainult need, kellele avokaadod ei meeldi ja nemad neid niikuinii ei söö. See on ikka päris jõle määndumine juba. Mul on praegugi riiulis üks kahtlaselt pehme avokaado. Ahjaa, kui turul on pakkumine et 10 avokaadot 1€ eest (sest need on muljuda saanud), siis võib jopata, aga võib ka mitte - 10st 3 pidin ära viskama, sõin paar päeva avokaadosalatit ja viimane läks ikka halvaks. Poest hea avokaado leidmine on alati kunst, kuna need on enamasti liiga kõvad... ja siis muutuvad hetkega kõvast hoopis seest pruuniks.

Külalisesinemine nr 666: vanade välitööde jäänused

Kui juba "kappide koristamiseks" läks, siis on tagumine aeg ära postitada rohkem kui aasta vanad pildid.
Need kaunid rõvedused on pildistatud Prahas minu sõbranna kummitavas korteris, mille eripäraks oli see et seal oli alati räigelt külm, vetsus elasid mõrtsukämblikud ja kui ma suvel taas külla läksin olid minu poolt sinna talvel jäetud pudelid ikka veel ära viimata. Nektariin aprikoos pärineb sealtsamast.

 

Midagi uut - roosa pläust kookosekoores!

See on tõeliselt värske värk! Korterikaaslane vihjas täna üpris otseselt, et mu kookospähkel vedeleb juba nädal aega külmkapis. Mis seal siis ikka, tuli vaadata kas veel töötab. Haamriga pläraki peale ja – seest tuli selline kaunis roosa-kollasekirju pilt välja. Midagi nii kaunist poleks küll oodanud. Minu arust on tegu isegi mitte hallituse, vaid hoopis bakterikolooniatega. Võib-olla isegi sama asi, mis keskajal armulaualeival kasvas ja imeks kuulutati! Kae imet, mis välja koorus!

Praha Holešovice turu oksendav kõrvits

Tore kui inimesed ka südasuvel nalja mõistavad! Ning lollkapsad vaadaku vaid kadedalt pealt, kuidas kõrvits saab kogu tähelepanu. Ühtlasi siinkohal ka näpunäide kõigile Halloweeni kõrvitsauuristajatele – must lainer on in! 

Endassetõmbunud paprika

Ikka Pariis. Pärines ta fooripakist, kus oli ka kollane ja punane – aga need said ammu ära söödud, rohelist ma ei tea... põlgasime tooreks ehk? Niimoodi ta kuskile teiste puu ja juurviljade taha oma kilekotis õnnetult kükitama jäigi, kuni avastasin et ta on suurest hüljatusest enesesse tõmbunud ning mädanema läinud. Ja haisema... ohsajutt kui jube hais, viisime prügi kohe välja ning hülgasime paprika lõplikult. Kahju, et haisu ei saa kuidagi pädevalt edasi anda, aga see eest nautige läiget ja tekstuuri!

Veeres kord virsik Champs-Elysées’l

Veel üks etnoloogiliste VÄLItööde sarja pilt (tehtud 6 päeva peale eelmist, nii et produktiivne retk oli). Tehniliselt võttes on siit puudu KÖÖGI kontseptsioon, kui just Pariisi osas mingeid põnevaid allegooriaid ei leiuta. Nimelt see virsik on õues. Siinkohal võiks sisse tuua ka väliköögi võimaluse, lisaks välisköögile. See eelnev on ka vähe kajastust leidnud siin blogis. Kuna tegemist on Louvre’i esise õuega siis tuleb virsikut vaadata kui kunsti. Minu jaoks on see virsik sümbolism, mõne teise jaoks eksistentsialism, barokk või modern. Kõige kunstim kunst on see, mis rõhutab inimeseks olemist. Niisugune kunst rõhutab ebapraktilisust, erinevalt muust loodusest saab inimene ostustada olla ebapraktiline. Kõige ebapraktilisem kunst on meelelahutuslik ja ajutine, eriliselt erilisel juhtumil ka varjatud. Näiteks tsirkuseetendus – korraks on kõik põnev ja elav, siis on hetk läbi, pillid pakitakse kokku ja kogu kunst on otsas. Või liivamandalad, mida ehitatakse oma lõbuks, meri uhub need endasse ja viimasel juhul ei saa keegi teine üldse teadagi, et seal miskit oli. Mõlemat irratsionaalset kunstiliiki sai selle reisi kestel harrastatud ning neist jäid kustumatud mälestused.

Aga tagasi virsiku juurde – üpriski värske, küps, liivane, ootab loojuva päikese kiirtes, et keegi talle jalaga annaks. See on midagi hoopis muud kui mannetu mädanemine või hallitumine, etenduse lõpp või meretõus. Vägivaldne lõpp, kiire ühekssaamine liivaga, aga ka edasiminek kui virsikukivil peaks olema õnne lillepeenrani jõuda ning idaneda.

Mangostan, raisk!

Mis raisus, see raisus - kõdu ja halbtust jagub meil igale poole. Samuti ma suisa arrrrrmastan trampida jalgupidi vanades ämbrites. Ehk Pariisis käies ostsin ma taaskord mangostani, saagisin seda nigu lollakas ja mis te arvate kas oli sama tulemus, mis Prahas? Jaaa! [okei seekord oli mäda, mitte hallitus nii et päris sama pole].

Õige mangostan näeb välja hoopis nii. Sellise sain lõpuks India-linnajaost Gare du Nordi kõrvalt. Õige mangostan ei ole kivikõva koorega vaid koor on näpuga katsudes natuke elastne ja nahkjas. Aga olgem ausad, välja näeb ta ikka rõve sellegipoolest. Tegu on botaanilise värdjaga lisaks kõigele muule - isastaimi pole olemas, on ainult emastaimed.

P.S. Mu kallid lugejad, mul pole keset ööd tõesti targemat teha kui teile kirjutada. Tõstsin oma kiimleva kassi jälle ukse taha ja blokeerisin ukse radiaatoriga... nüüd ta jaurab seal üksinda aga vähemalt siia kõrva karjuma ei pääse. Muidu ta tuleks röögiks mulle une pealt kõrva ja siis ajaks pimedas mingit kola maha. Nii et kui paari päeva pärast tuleb postitus teemal "jänesepraad" siis teate...

Meil on tublisid kaastöölisi!

Tervist!
Tumenenud banaan ei kuulu küll ehk päris /halvaks läinud/ toidu
valda, aga mu arvates haakub oma äärmuslikul kujul (nagu keegi kunagi
kenasti sõnastas: sellisena, et näib kohe kätte võtvat ja minema
roomavat) siiski Teie imetlusväärse bläägi teemaga.
Võrrelgem seda kasvõi kaunitel natüürmortidel kujutatud kirgastes
toonides isuäratavate viljadega. Kui miski on nature morte, siis
nimelt vananev banaan, ühe... mitte just jalaga, aga, ütleme, varrega
biolagunevate jäätmete mahutis!
 [blogi autori foto - tehtud Hollandis... mitte et ma kaastöid valiks aga ma ei tuvastanud banaani pilti kirjas]

Et tänapäeval pole teatavasti enam miski püha, siis võtkem tõmmata ka
blasfeemiline paralleel Dostojevski Ippoliti allpool toodud
mõlgutustega Holbeini "Haudapandud Kristuse" teemal:
‘..I suddenly called to mind a picture I had noticed at Rogojin’s in
one of his gloomiest rooms, over the door. He had pointed it out to me
himself as we walked past it, and I believe I must have stood a good
five minutes in front of it. There was nothing artistic about it, but
the picture made me feel strangely uncomfortable. It represented
Christ just taken down from the cross. It seems to me that painters as
a rule represent the Saviour, both on the cross and taken down from
it, with great beauty still upon His face. This marvellous beauty they
strive to preserve even in His moments of deepest agony and passion.
But there was no such beauty in Rogojin’s picture. This was the
presentment of a poor mangled body which had evidently suffered
unbearable anguish even before its crucifixion, full of wounds and
bruises, marks of the violence of soldiers and people, and of the
bitterness of the moment when He had fallen with the cross—all this
combined with the anguish of the actual crucifixion.
‘The face was depicted as though still suffering; as though the body,
only just dead, was still almost quivering with agony. The picture was
one of pure nature, for the face was not beautified by the artist, but
was left as it would naturally be, whosoever the sufferer, after such
anguish.
‘I know that the earliest Christian faith taught that the Saviour
suffered actually and not figuratively, and that nature was allowed
her own way even while His body was on the cross.
‘It is strange to look on this dreadful picture of the mangled corpse
of the Saviour, and to put this question to oneself: ‘Supposing that
the disciples, the future apostles, the women who had followed Him and
stood by the cross, all of whom believed in and worshipped Him —
supposing that they saw this tortured body, this face so mangled and
bleeding and bruised (and they MUST have so seen it)—how could they
have gazed upon the dreadful sight and yet have believed that He would
rise again?’
‘The thought steps in, whether one likes it or no, that death is so
terrible and so powerful, that even He who conquered it in His
miracles during life was unable to triumph over it at the last. He who
called to Lazarus, ‘Lazarus, come forth!’ and the dead man lived—He
was now Himself a prey to nature and death. Nature appears to one,
looking at this picture, as some huge, implacable, dumb monster; or
still better—a stranger simile—some enormous mechanical engine of
modern days which has seized and crushed and swallowed up a great and
invaluable Being, a Being worth nature and all her laws, worth the
whole earth, which was perhaps created merely for the sake of the
advent of that Being.
‘This blind, dumb, implacable, eternal, unreasoning force is well
shown in the picture, and the absolute subordination of all men and
things to it is so well expressed that the idea unconsciously arises
in the mind of anyone who looks at it. All those faithful people who
were gazing at the cross and its mutilated occupant must have suffered
agony of mind that evening; for they must have felt that all their
hopes and almost all their faith had been shattered at a blow. They
must have separated in terror and dread that night, though each
perhaps carried away with him one great thought which was never
eradicated from his mind for ever afterwards. If this great Teacher of
theirs could have seen Himself after the Crucifixion, how could He
have consented to mount the Cross and to die as He did? This thought
also comes into the mind of the man who gazes at this picture.
Vastukaaluks sellistele profaansetele seostele lisan ka jäädvustuse
ülevamatest sfääridest pärinevast peedisalatist. Näib, et Tartu
kaubamaja kulinaarialetti varustab Kõigekõrgem ise.
Mäda ja kõdu soovides
Teie alandlik kaastööline
myrym