Rõve rõvejook

Nii ammu pole postitand... igatahes. Mu korterikaaslane teeb igal hommikul sellist möga ja kuna ma nüüd lõpuks üle aasta olen jälle fotokaomanik (mis õele vana, see mulle uus) siis tegin pilti. Retsepti saab ka : külmutatud maasikad, spinat või salat, kurk, veits mahla või kannujooki, peotäis kaerahelbeid ja valgupulbrit. Blenderis segi kuni näeb välja nagu okse ja voila - valmis. Külmkapis kihistub kenasti kahekihiliseks ka.

Külalisesinemine nr 77: üksildus on ka elu alus

Kaastöö anonüümseks jääda soovivast köögist, mis tõendab, et külmkappi unustatud poolik paprika tunneb end piisavalt üksikult, et endale sõbrad kasvatada. või hakkas tal lihtsalt külm, ei tea.

Boonusena asshole tomato.

No ja mu enda eksperimendid on uskumatult viljatud - jätsin kausitäie õunamoosi ebaküdooniaga laua peale ja läksin 2 nädalaks päälinna. Tulin tagasi. Moos polnud isegi käärima läinud mitte.

Külalisesinemine nr 74: Prantsuse gurmee eripärad

Resto U.
Tšehhist sõber jagas hommikul sellist pilti. Ma ei oskagi kohe seda kuidagi kommenteerida, ma olen harjunud sihukest värki heal juhul Tšehhis nägema. On greip. Pooleks lõigatud. Neli õnnetut konservmaisitera on kahekaupa ükes rivistatud ja nende teele raiutud lõhesse on topitud mingi ebamäärane kollane tükk? Guugeldamine ka ei aita.

Külalisesinemine nr 67: pannkook

Miskipärast on mul alati harukordselt halb õnn igasuguste poolfabrikaatidega, välja arvatud kiirnuudlid - neid suudan ma imekombel isegi nii valmistada, et nad pärast süüa kõlbavad. "Päris" toiduainetest roogade kokkukeevitamine pole mu jaoks reeglina kuigi problemaatiline, aga "lisa vett ja naudi"-tüüpi produktid kipuvad kuidagi väga imelikult välja kukkuma.

Hiljuti selgus, et mu küündimatus on jõudnud uuele tasemele - isegi pannkookide soojendamisega mikrolaineahjus võib tekkida tõsiseid probleeme! Enda kaitseks võin öelda, et ma olen täpselt sama toodet varemgi samas mikrouunis koos pakendiga kiiritanud ning kõik on kulgenud plaanipäraselt. Võimalik, et tootja on trollimise mõttes hiljuti pakendit vahetanud, kuna juhendi sõna-sõnaline järgimine põhjustas pannkooke ümbritsenud plastiku digimuutumise peaaegu kahemõõtmeliseks...

Parimat
Rojukene

Kuivasai

heihopsti!
Jätkame mitte-hallituseteemaliste postitustega.
Selline vaikelu oli mu köögis kui pühapäeval pealinnast tagasi saabusin. Korterikaaslase vana röstsai, millest teine korterikaaslane oli tüki hauganud, saia liiga kuivanuks põlanud ja rösterisse tagasi pannud. Sai harmoneerub kenasti seina värviga, millest on samuti osa puudu. Röster ise lööb sädemeid, ime üldse et ta elustus. Leidsime selle nimelt omaniku vana kola hulgast - ühel päeval avastan, et köögis on vett täis ämber millest tolkneb välja rösteri saba. Peale sellist puhastusmeetodit ma ei uskunud, et see enam tööle hakkab aga hakkas.
Toidurikkumise tüüp= ignorantsus ja kuivamine

Sibulasupp, taaskord

Naaber lubas armulikult pilti teha. No kas pole ahvatlev ködi? Täiesti blogi vääriline. Ehtne tudengitoit - inetu ja ilmekas, aga kõhtu täidab. Ma olen juba liiga vana, et siukest värki süüa!

P.S. Ma ei tea, kas see on just ideaalne, et ma blogi jaoks oma köögist materjali leian... aga naabrite tehtud asjad on kaastöö, eksju?

Inspiratsioon tuleb (k)õhust.

Istun siin, fotode kaust lahti ja mõtlen millist maiuspala teile täna valida. Mõni kaastöö? Midagi vana Tšehhi ajast? Mõni eksemplar välitöödest? Ja siis tuleb mu uksevahelt korraga silmipimestavat (jah, tõesti!) lõhna. Korterikaaslane on asunud sibulasupi jaoks sibulaid hakkima. Minu uks aga ei käi korralikult kinni ja supiks, teadagi, läheb palju sibulaid. Meil on neid selle talve jooksul vist juba suure musta kilekoti täis ära söödud, lisaks ripub neid köögiseinal ja kapipealsetel. Vahel ka kapi taga. Suureks pettumuseks ei olnud köögis midagi pildistamisväärset, M purustas ja praadis väga professionaalselt ja midagi ei läinud põlema. Selle asemel sain kausitäie sibulasuppi, mis maitses täitsa normaalselt. Kui see ära jahtub, hangub see muidugi pildistusväärseks möksiks, nii et loodetavasti jäi homseks mõni jääk. Olgem ausad, see oli siiski esimene kord kui ma siin sibulasuppi sõin – varem olen justnimelt selle pelutava hangunud rasva välimusega värgi peale sattunud, mis ei kutsunud väga proovima.

Siiski siiski, Tšehhi ajast üks pilt sibulajuurtest. Üks mu sõber nimelt pelgab neid, valged paljad juured tekitavad temas foobiat. Palun, teie rõvedus.

Endassetõmbunud paprika

Ikka Pariis. Pärines ta fooripakist, kus oli ka kollane ja punane – aga need said ammu ära söödud, rohelist ma ei tea... põlgasime tooreks ehk? Niimoodi ta kuskile teiste puu ja juurviljade taha oma kilekotis õnnetult kükitama jäigi, kuni avastasin et ta on suurest hüljatusest enesesse tõmbunud ning mädanema läinud. Ja haisema... ohsajutt kui jube hais, viisime prügi kohe välja ning hülgasime paprika lõplikult. Kahju, et haisu ei saa kuidagi pädevalt edasi anda, aga see eest nautige läiget ja tekstuuri!

KOok on kOOk on koOK

Tegin juhendajale sellise suurepärase õunakoogi. Seda võib kasutada näiteks viskerelvana. Peale proovitüki lahtilõikamist ei söandanud ma seda kellelegi pakkuda - kena õhulise küpsetise asemel on tegu ulmelise plönniga, mis oma iga pooriga kiirgab sööja suunas vastumeelsust! Pole ime siis, et ma varsti peale seda episoodi välismaale põgenesin.

Kes see ikka teeb, kui ise ei tee?

Kui ühes kohas piisavalt kaua paikne olla, läheb lõpuks miskit hukka kah. Näiteks leib.

 Ja juust, mis oli küll ostes juba üsna vana ja pidi sama päeva õhtul pitsa peale minema, aga jäi kuidagi ellu.

 Või moos, mis oli üsna hea, aga millest sai vaid paar ampsu võetud ja siis unustatud.

 Klassika. Tomat kukkus külmkapi peale asjade taha ja jäi sinna kuni läks vanaks ja kortsu, säilitades siiski noorusliku värvitooni.

The ultimate cooker's block! Featuring § and the gang

Tuleb tunnistada, et bläägi aeg on ümber. Nagu on öelnud klassikud: ootasin mis ma ootasin, aga päris ise ta end kirjutama ei hakanud. Üheksa korda mõõtnud, otsustasin, et mis seda surnud hobust siis ikka peksta, tuleb pillid kotti panna ja mitte enam vanadel loorberitel liugu lasta.

Et aga midagi raisku ei läheks ega maailmakõiksuses avanevatesse pragudesse ära ei kaoks, siis lõppakordina paiskan avalikkuse ette kõik need kaastööd, mis juba pikemat aega nukralt postkastis vedelevad. Lisaboonuseks isiklik vabandus igale kaastöölisele. (Eriti suure vabanduse pälvib Pärtel, kelle kaastöö ma olen täiesti ära kaotanud ega suuda isegi meenutada, missugune see välja nägi. Või nägin ma seda ehk unes? Pärtel?) See akord võiks ju kõlada päris melanhoolselt, kui ei oleks §-t, kelle grandioosne panus kroonib kuninglikult niihästi selle postituse kui kogu bläägi lõppu. Oodakem, vaadakem.

Kaastöö Liinalt.

"Tuleb tudeng üle kolme nädala Tartust koju ning leiab külmkapist tüki isetehtud köömnesõira, mis (või oleks õigem "kes") on suutnud selle ajaga külge kasvatada erinevaid imeilusaid hallitusi. Lihtsalt hämmastav on hallituse elutahe end külmkapis mitme õgardist majaelaniku eest peites. Ühtlasi sügav kummardus parimale antitoidublogile, mis suudab leida esteetilist naudingut nähtustes, mis enamikel vastikusevärinaid esile kutsuvad. Midagi kulinaarse Baudelaire'i sarnast."





Vabandust, Liina!

Kaastöö Maalilt.

"[T]inglikult võib [kaastööd] pealkirjastada ka "dementor-pastinaak ründab sibulat.""



Vabandust, Maali!

Kaastöö Carolinalt.

"Paar kuud tagasi hakkasime majanduslikel põhjustel ise kodus söögipoolist kasvatama, esialgu küll üsna tagasihoidlikult, sest palju siin linnakorteris ikka võimalik on. See käib nii: seemned tuleb panna inkubaatorisse, paar päeva oodata ja kasta ja söögipoolis ongi valmis. Imelihtne! Ainult et neid ei tohi liiga suureks lasta kasvada (nagu tegelikult just nendega juhtus, kellest siin pildid on, sest siis võivad nad muutuda nii nunnuks, et ei raatsi enam ära süüa).

Esimesel pildil on pisikesed just inkubaatorist väljunud. Teisel pildil ärkavad nad vaikselt üles; kas nad pole mitte armsad? Kolmandal käib tants ja trall. Ja neljandal proovib üks julgem juba käe peale tulla."

Vabandust, Carolina!

Kaastöö Kristilt.

"Täna avastasin vaimustava värvidemängu omaenese köögist ning väidan rõõmuga, et minust on saanud andunud kodusõdalane. Kahjuks on võitlusvahendiks vaid telefon, siiski tahan seente võidetud lahingut teiega jagada. /---/ PS. Pildil on mõneks ajaks lauale ununenud toorjuustu karbi sisu. Imelised maastikud!"







Vabandust, Kristi!

Kaastöö siniselt n6ialt.

"Omandasin mõne aja eest uue töökoha, ja kuukesed hiljem jõudsin kabinetis kaugemal-, st kõrgemalasuvate kappideni. Ühes laealusest kapist, mis sisaldas muidu eranditult pabereid, pudened välja selline selline iludus (pildid lisatud). Ajalugu ja paberite vanust arvestades võib oletada, et "muumia" on vanem kui 2 aastat."





Vabandust, sinine n6id!

Kaastöö don Tihaselt (täpsustagem, Internetist laenatud piltidega, sest loodusteadlased on teadagi harjunud, et iga töö on rühmatöö).

"Rindereportaaž Santiago tänavatelt! Olgugi, et hetkel märatsevad linnas väga mehelike ametite esindajad, nagu bussijuhid ja muud tavotiniplid, siis kõige nähtavam ja eriti just kuuldavam meetod valitsuse vastu võitlemiseks pärineb otse köögist! Köök on sõna otseses mõttes kodusõjastunud. Ehk siis nähtus nimega cacerolazo. Inimesed haaravad potid-pannid ja lähevad nendega tänavatele või siis akendele ja rõdudele ja tundide kaupa muudkui kolistavad nendega. Ja see on kestnud juba viimased poolteist kuud. Eesmärgiga valitsus oma käpa alla saada. Sisuliselt on viidud köögis tülide käigus taldrikutelõhkumine üleriigilistesse mastaapidesse. Nõud on jõud! CACEROLAZO!""







Vabandust, don Tihane!

Ja viimaks, viimaks, VIIMAKS - tõeliselt massiivne, pühendunud ja jalustrabav kaastöö §-lt. Tõmmakem hinge ja süvenegem.

"1) Baklazaani püreesupp. Värske. Eelmine kord tuli söödav välja, seekord aga ei kannatanud maitse ka kriitikat, saati siis välimus... või noh eks suur osa püreesuppe on koledad."



"2) Mustikamoosi peal elab kaunis roosa hallitus, ilm on ka nii ilus päikeseline."



"3) Ausalt, see on meelega tehtud. Sinine kana kollaste läätsedega. Kõlbas süüa. Misteha, ma olen nii andunud köögiblogi fänn :)"



"4) Vaarikamoosihallitus peesitab õhtuses päikeselaigus. Moosihallitus tekib sellest, et ma ei jaksa üksi purki mõistliku aja vältel tühjaks süüa."



"5) Fännipilt, makaronidest. Katsetasin neid keeta ka, piimaga kastrulipõhja (sellele tehnikale peaks nime panema, pastagraafia äkki?) aga ei tulnud välja. Ehk kuidas nimetada tahtliku toidurikkumise ebaõnnestumist? Mõtlemisainet filosoofidele."



"6) Koristasime sõbra kööki. Alumises kihis on tatrapuder ja mannakreem, peal halvaksläinud liha ja kõige tipus lõpuaktuselt pärinev lillekimp."



"7) Klassika, küll mitte köök aga ikkagi, kelle poleks marjad maha läinud?"



"8) Uhhaa. Ise püüdsin (mõne kala), ise sõin. Olin vapper ja sõin, kuigi see nägi välja nagu surnud kala häguses vees, minu kausis. Vähemalt ma ei saanud ühtki tervet sibulat."



Jah. Sinine kana. Nüüd võin rahuliku südamega erru minna. Mantel on auga päritud. Õpilane on õpetajast ette jõudnud. Kui mina matan kodusõjakirve maha, võib loota, et § kaevab selle sealt jälle üles - või ka keegi teine teist, mu head sõbrad, kallid kaasteelised. Adieu!

Külalisesinemine nr. 57 ehk värske kurgi hooaeg

Ahoi, armsad bläägilugejad! Küllap olete juba mitu kuud oma veebibrausereis kannatamatult kodusõja-lehekülge värskendanud: millal ometi midagi rikneb? Millal ometi midagi jälle hallitama, käärima või mädanema läheb? Ent minul oli suvepuhkus.

Keskmise glämmtoidublogija jaoks tähendab suvepuhkus seda, et nüüd on tal, õnnelikul, rohkem aega vahustada äsjanopitud maasikate juurde kardemoniga vahukoort, taluvõis praadida peenralt toodud suvikõrvitsa viile, valmistada oma aia rukolast salatit, teha sisse vanillikaunadega vaarikamoosi - ja loomulikult seda kõike verandal hommikustes päikesekiirtes fotografeerida. Noh, minul verandat ei ole ja vahepeal möödunud aja veetsin üldiselt mererannas otse plekk-karbist päikese käes libedaks sulanud "Turisti einet" süües. Ma ei kahetse midagi!

Kuid iga hea asi saab kord läbi. Suvi hakkab lõppema, tuleb taas vöö vööle panna ja hakata toidust mõtlema. Naaskemgi siis maikuhu ja kraamigem välja üks toonane värskete kurkidega seonduv kaastöö Ülejõe köögisõbralt. Jah, tavakäibes kõlab see väljend pigem "hapukurgihooaeg", aga toidusuretamisleheküljel ei saa "hapu" ju kuidagi kehva ja loiu ajaga seonduda.

Esmalt saagu iga lugeja veidi harjutada oma tõlgenduskätt. Tegu oleks justkui omalaadse kurgikoomiksiga. Ent millest küll kõneleb see pildijada?







Emotsioon on igatahes võimas!

Ise pakub Ülejõe köögisõber oma kurkide kohta välja sellise narratiivi:

"Pean tunnistama, et köögi muutumine sõjatandriks võib mõnikord olla päris ootamatu. Lähen mina koos oma kallimaga kööki. Meeles mõlgub veel meie viimane õnnestunud lõuna ... kallim naeratab mesiselt. Tõotab tulla järjekordne suurepärane köögiidüll. Ja siis avan ma külmkapi ja leian sealt kaks toredat närtsinud kurki. Loomulikult ei suuda ma vastu panna ja hakkan nendega vehkima. Need vetruvad ju nii mõnusalt. No ja lõpuks on ka see loogiline, et ma oma vehkimisega hoogu lähen ja kallima duellile kutsun.

Vehklesime ausalt - andsin ka temale ühe kurgi. No ja kuidas siis läks? Hästi! Naissugu köögis pani asjad paika. Viimane võimas kurgimõõkade kokkupõrge tegi mu vastase relvituks. Tema kurk lendas kolmeks köögipõrandale laiali ja mina - mina tundsin ennast ülimalt võidukalt, vähemalt natuke aega. Sest vastane ei olnud nii leplik kaotaja ja otsustas mind represseerida, hõõrudes mulle pärast neid kurgijuppe vastu põske."

Jaa. Kui omal ajal bläägiga alustasin, avaldas nii mõnigi pettumust, et ei leidnud kodusõja sildi alt pilte siniseks väänatud kätest, silma alla löödud laternatest ja muudest sedalaadi lähisuhtevägivallatraumadest. Nüüd on see siis käes - viimaks ometi fotojäädvustused sedagi laadi kodusõja tunnismärkidest. Ise ma aga igaks juhuks sugudevahelises võitluses pooli ei võta. Ei tahaks ju ... üle kurgi saada. Haa!

Veiseliha mustade ploomidega

Külalisesinemiste vahele tahan anda ka väikese panuse oma köögist. Eelmise postituse mõjul üritan head algatust korrata ning pakkuda pilte toidust, mis ei ole sugugi riknenud, ent näeb siiski eemaletõukav välja. Veiseliha mustade ploomidega, see ta ilmselgelt on. Kahtlusi võib tekitada ainult küsimus, kas enne või pärast seedimist.







Ühtlasi selgub, et äsja on toimunud parimate toidublogijate mess. Kuhu jäi minu kutse? Ausalt öelda teeb kõrvalejätmine mind sügavalt õnnetuks. Ei, mul ei ole kahju mitte endast, vaid ühiskonnast tervikuna. Kurb, et ka meie väikeses kogukonnas sunnib lihtsalt tige, ussitav kadedus tegijaid üht oma ala meistrit sõbralikust töövõistlusest välja puksima. Kurb. Aga pole midagi teha, tuleb lihtsalt panna vöö vööle ja rühkida peatumata edasi oma igapäevasel rajal - loomulikult koos teiega, armas publik, armsad kaastöölised! Juba varsti uued palad bläägi postkastist!

Picture is unrelated

Ei ole mõtet võltse lootusi üles kütta - tänane pildimaterjal ei pärine sugugi mitte köögist. Jah, hea lugeja, teinekord heldib minugi kalestunud süda, minus tekib tahtmine heita eneselt rõivad, joosta alasti mööda tänavaid ning üleüldse sülitada kõigile kivistunud normidele! Köögiblogi? Tühja sellest! Tühja neist väiklastest žanripiiridest! Kui on ilus sügispäev, päike paistab, puhub mahe briis, sa uitad mööda metsa, jääd alatasa juukseidpidi võssa kinni ja äkki märkad...



...kas tõepoolest hallitanud sitt?

Selline tähenduste kuhjumine! No kuidas sa siis ei võta seda vaikelu aparaadiga üles ega riputa pilti bläägi!

Ühed kollased täpid olid ka:



Usun ja loodan: kellel on tõeline poeedihing, andestab mulle selle kõrvalekaldumise. Kannatust! Juba õige varsti eksponeerime kvaliteetsemat, ausalt žanripiiridesse mahtuvat kaastööd tublidelt korrespondentidelt.

P.S. Et kõik klaar oleks, siis päike paistis ja briis puhus muidugi metsast väljas. Puude vahel sellist jama ei olnud. Ma kohe ei salli, kui lüürilise meeleolu timmimise eesmärgil loogikaga vastuollu minnakse ja fakte ähmastatakse. Õudselt nõme komme. Uh.

Külalisesinemine nr. 21 ehk elu allikad

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vaevalt jõudsin kurta kõige elava kuhtumise ja hääbumise üle oma külmkapis, kui abikäe ulatas meile juba tuttav korrespondent leheneeger. (Muide teeb see leheneegrist kolme publikatsiooniga bläägi peaaegu kõige viljakama kaastöölise; ees on temast üksnes Helen, kelle kaastööde nimekirja pikendavad muuhulgas žanriväline panus surnud sääskede näol ja juuksemodelliks olemine.) Täpipealt vajalik rohi paistab tal kohe varnast võtta olevat - seekord ei paku ta midagi rohkemat ega vähemat kui elu allikaid endid:



"Mõni naiivsem tegelane arvaks ilmselt, et tegemist on Kessu singiga, mida Arved ja Botiku Tuuli õndsas üksmeeles nosisid. Veelgi enam - mõni naiivne ja hella südamega naisterahvas (informeerimatuse anname ilusale inimesele alati andeks) mõtleks ahastuses ka seda, et elu allikad on nüüd kuivanud, ja puhkeks nutma, kastes lihaselise, ent õrna haardega meesterahva siidsärgi rinnaesist kuumade pärlendavate pisaratega."



"Aga võta näpust! Böööö!! Ehe ja eestimaine pärm tillitab naiivitare nagu jaksab! Osake sellest, mis kunagi kergitas lae poole suuri kausitäisi saia-, piruka- ja koogitainast, tegi elus otsustava kannapöörde ning ujub nüüd vastuvoolu ja annab toidet sootuks teistsugusele elule. See on isegi rohkem punk kui Trubetsky astumine Rahvaliitu."

Minu meelest imeilusad pildid. Oma abstraktsusse kalduvas detailitäpsuses (oxymoron intended) meeleolukad, väljapeetud, samas mitte uinutavad ega plassid. Terav nurk esimeses kaadris tekitab koguni teatava dünaamikaillusiooni. Just midagi niisugust, mille võiks riputada kaasaegse kodu minimalistliku, neutraalsetes toonides elutoa seinale, panemaks täppi sisekujunduslikule i-le.

Nii et võin oma pärlendavad pisarad ära pühkida. Elu allikad ei ole kuivanud! Küsimus on nüüd ainult selles, kas piltidest piisab või peaksin siiski ette võtma omaenesegi külmiku taasasustamise. Tean, et daamid jagavad omavahel leivajuuretist. Seda saab väikeste karbikestega toimetada ühest elamisest teise, nii olen ma kuulnud. Vahest peaksin nüüd minagi mõnelt tuttavalt veidi hallitust kaasa paluma? Või hakkab see päris loomulikult külge, kui õigetes kohtades käia - nagu kirbud?

Igav liiv ja tühi väli

Asusite mind nii ilusasti lohutama, et seest võttis kõhedaks. Nagu oleksin lubanud bläägi lukku panna, sest et mõni julm Anonymous (kellest ma kahtlustan, et ta on tegelikult see sinise mantliga Kaie minu tänavalt kolm maja edasi, õudselt vastik mutt, ükskord ei öelnud tere) sittus kommentaariumis hinge. Along the lines of "mina paneksin selle koogi taigna sisse ikka kolm muna, seob paremini ära". Ja siis sõbrad peaksid kirjutama, et "ära lase pahasoovijatel oma elu rikkuda, meie toetame sind ikka, päikest". Aitäh toetuse eest! Tuleb vist kapist välja tulla ja tunnistada: ei ole mul tegelikult mingit au- ega häbitunnet. Laseksin ikka rõõmsalt edasi, mis siis, et teistest sitemini. Ainult et pilt on vaat selline:



Ei lähe mul enam midagi halvaks! Tühi ja kõle on nüüd külmkapiriiul, kus vanasti vohas ja pulbitses elu. Nukralt kolisevad mahajäetud sahtlid oma siinidel edasi-tagasi sõites, trööstitult matsatab uks.

Kui ma väga keskendun, peaaegu et meelega pool tomatit külmkapist välja jätan ja lusikat pärast kohvi segamist kraani all ei loputa, siis õnnestub saavutada midagi sellist:





Aga see pole see pole see.

Ei tea, mis lahti on. Kas tõesti sügis südames?