Külalisesinemine nr. 30 ehk makaronidest ja inimestest

Kaastöölisel leheneegril on täitunud viis postitust. Õnnitleme! Sellel pidulikul puhul õpetab peakangelane meid makarone valmistama:

"[S]eekord väikseid kokandusnippe ehk kuidas keeta makarone.

1.käitu nagu normaalne inimene (st kalla makaronid keevasse vette)

2.otsi omale mõni muu meelelahutus

3.jookse kööki ja silmitse huvitatud pilgul kastrulist tõusvat suitsu

4.tühjenda kastrul ja uuri, mis selle põhjast vastu vaatab

5.meenuta oma lemmikblogi ja haara fotokas

6.korda protsessi."

Mina isiklikult olen sellise samm-sammulise juhendi eest väga tänulik, kuna muretsen juba mõnda aega oma küündimatuse pärast vastavas valdkonnas: saksa ja sellest lähtuvalt ka eesti kultuuriruum pidid olema ainsad, kus pastat peetakse valminuks siis, kui see vastu seina visates sinna kinni jääb. Ma saan aru, et mujal on järelikult kuidagi teisiti. (Harilik sein paistab koduperenaisele üldse tänuväärt diagnostikavahend olevat. Sokid kõlbasid vist siis jalga panna, kui EI jää seina külge kinni?)

Kirjeldatud kuueastmelise protsessi tulemus on järgmine:





Autor tõdeb:

"Võib ju vaielda, kas tulemus meenutab keskmises Nõukogude Liidu lastekodus levinud kitli- või flanellpluusimustrit või tublis väikekodanlikus kodus leiduvat jõulukinkide pakkepaberit, aga üks on igatahes selge. Lisaks sellele, et ilu kindlasti kõlbab patta panna, on see vahel lausa pajast pärit."

Väga elegantne moraal! Aga tunnistan üles: minule meenutab tulemus esmajoones omaaegset populaarset saadet "MM Muna". Tegu on üheksakümnendatel eetris olnud mälumängulaadse show'ga noortele. Saade kuulus veel sellesse õndsasse, nüüd kahjuks unustuse hõlma vajunud koolkonda, mis pidas normaalseks, et noorsoole määratud kultuuri teevad vanemad inimesed, kuna nemad teavad, kuidas asjad on. Sestap istus stuudios keegi aukartustäratava habemega turske meesterahvas, kes noortele mänguritele koju helistas ja keerulisi küsimusi küsis. Tema tervituslause oli "Halloo, siin muna!" Omal ajal ei tundunud see kõik üldse veider.

Nojah, igatahes osavõtjate üks ülesanne oli ära arvata, mis objekt on televiisoriekraanil näidatava pildi peal. Enamasti oli tegu krüptiliste lähivõtetega. Mäletan, et üks kõige raskemaid mõistatusi oli piimamannergu klamber. Vaat sinna saatesse võiks need fotod esitada.

Lõpetuseks olgu ära toodud veel ajakirjanduslik vihje, mille eest tuleb seekord aitäh öelda meie välisuudiste toimetajale herr Müllerile: "Mädanev kapsavaru restorani külmkapis". "[Kehva hügieeni] põhjuseks on nii halvad teadmised kui ka vähene haridus toiduhügieeni alal," kommenteerib Gry Holmbakken toiduametist. Mis ma oskan öelda - jälle üks inimene, kes on langenud võltsi köögikuvandi ohvriks ning usub, et kõik peaks kiiskama ja klantsima. Seda veel niisugusel vastutaval töökohal! Miski on mäda Norra riigis. Ka peale kapsaste.

Külalisesinemine nr. 24 ehk väike päike igas päevas

Tänane külalisesineja ja ühtlasi postituse pealkirja algupärane autor on jällegi innukas kaastööline leheneeger. Ta ütleb nõnda:

"Ainult jumal ise ja Ene Ergma teavad, mis toimub pealtnäha ilusa päikese sisemuses. Ülejäänud võivad seda vaid oletada."



Noh, minu meelest on tegu sedasorti olukorraga, kus võib ka igasuguse oletamise rahumeeli kõrvale jätta ning keskenduda üksnes ja ainult esteetilisele naudingule. Niihästi värvi kui tekstuuri maitsekas kontrast peaks küll paitama iga toidusuretaja silmi. Kes kohe kuidagi ainult esteetikaga piirduda ei suuda, võib muidugi sisse visata väikese sümboolse touch'i. Vt. ka juba klassikaks saanud lõpukirjanditeema "Ilus õun, uss sees".

Endal on mul jällegi raporteerida vähe, kuna ükspäev soovis vanemlik instants apartementi ööbimiseks kasutada ja suurest silmakirjalikkusest otsustasin sel puhul pisut koristada. Teate, kui pidulik ja eksootiline on köögipõrandal kõndida, kui jalad põranda külge ei kleepu! Jumala eest! Päris harras tunne tuli peale ja tekkis tahtmine veidikene oma hingeõnnistuse peale mõelda. Aga pole tarvis muretseda. Esiteks on see ebatavaline olukord nüüdseks jälle peaaegu normaliseerunud ja teiseks ei mahu ma oma köögis nagunii üle ühe sammu tegema.

Külalisesinemine nr. 21 ehk elu allikad

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vaevalt jõudsin kurta kõige elava kuhtumise ja hääbumise üle oma külmkapis, kui abikäe ulatas meile juba tuttav korrespondent leheneeger. (Muide teeb see leheneegrist kolme publikatsiooniga bläägi peaaegu kõige viljakama kaastöölise; ees on temast üksnes Helen, kelle kaastööde nimekirja pikendavad muuhulgas žanriväline panus surnud sääskede näol ja juuksemodelliks olemine.) Täpipealt vajalik rohi paistab tal kohe varnast võtta olevat - seekord ei paku ta midagi rohkemat ega vähemat kui elu allikaid endid:



"Mõni naiivsem tegelane arvaks ilmselt, et tegemist on Kessu singiga, mida Arved ja Botiku Tuuli õndsas üksmeeles nosisid. Veelgi enam - mõni naiivne ja hella südamega naisterahvas (informeerimatuse anname ilusale inimesele alati andeks) mõtleks ahastuses ka seda, et elu allikad on nüüd kuivanud, ja puhkeks nutma, kastes lihaselise, ent õrna haardega meesterahva siidsärgi rinnaesist kuumade pärlendavate pisaratega."



"Aga võta näpust! Böööö!! Ehe ja eestimaine pärm tillitab naiivitare nagu jaksab! Osake sellest, mis kunagi kergitas lae poole suuri kausitäisi saia-, piruka- ja koogitainast, tegi elus otsustava kannapöörde ning ujub nüüd vastuvoolu ja annab toidet sootuks teistsugusele elule. See on isegi rohkem punk kui Trubetsky astumine Rahvaliitu."

Minu meelest imeilusad pildid. Oma abstraktsusse kalduvas detailitäpsuses (oxymoron intended) meeleolukad, väljapeetud, samas mitte uinutavad ega plassid. Terav nurk esimeses kaadris tekitab koguni teatava dünaamikaillusiooni. Just midagi niisugust, mille võiks riputada kaasaegse kodu minimalistliku, neutraalsetes toonides elutoa seinale, panemaks täppi sisekujunduslikule i-le.

Nii et võin oma pärlendavad pisarad ära pühkida. Elu allikad ei ole kuivanud! Küsimus on nüüd ainult selles, kas piltidest piisab või peaksin siiski ette võtma omaenesegi külmiku taasasustamise. Tean, et daamid jagavad omavahel leivajuuretist. Seda saab väikeste karbikestega toimetada ühest elamisest teise, nii olen ma kuulnud. Vahest peaksin nüüd minagi mõnelt tuttavalt veidi hallitust kaasa paluma? Või hakkab see päris loomulikult külge, kui õigetes kohtades käia - nagu kirbud?

Külalisesinemine nr. 17 ehk klassikalisi motiive

Täna on meiega juba tuttav kaastööline leheneeger, kes esineb samuti juba tuttaval teemal: vohavate porganditega. Sestap on ka tema saatetekst napp, ent seda lüürilisem:

"Kaunim kui loojangupäike kitšpildil, kas pole?"







Tõepoolest väga erk ja värvirõõmus, koduste vahenditega kergesti saavutatav tubane aiake. Vähenõudlik. Tuleb välja, et õilmitseb igal aastaajal. Võib soovitada depressiivsete kalduvustega inimestele.

Mina aga vaikin nüüd pisut, lahkun üürikeseks. Selle bläägi seisukohalt võib tegelikult öelda, et sõidan komandeeringusse - kahtlemata läheb vahepeal kodus midagi halvaks. Puhas tööreis.

Külalisesinemine nr. 8 ehk elu algus ja lõpp

Täna tervitab meid leheneeger O'Shit Iiri Vabariigist. O'Shit pajatab: "Mida teeb iirlasest üliõpilane, kui ta lahkub üürikorterist? Loomulikult laseb kõige räpasema sööginõu vett täis, tõstab selle kappi ja kõik üksnes õilsal eesmärgil - ta annab võimaluse uuele elule":



Seda, et elu algab veest, teame me juba paljude iidsete kultuuride pärimusest. Ei saa salata, et siinne blääg tarvitses ammu kajastusi ka kõrgematest bioloogilistest eluvormidest kui hallitus. Nagu rusikas silmaauku, O'Shit! Väga ilus jäise moega kaader. Midagi sellist, mida sooviks pohmelusega suruda vastu oma valutavat pead. Vahest ehk ilma nälkjata.

Ent kibe tõde on see, et vees võib elu ka lõppeda. Tunnistan kohe ausalt üles, missuguse sigadusega mina täna hommikul hakkama sain:



No kas isa mulle küllalt pole õpetanud: ei ole tarvis nõusid pesta, kui just viimane häda käes ei ole. Ei ole tarvis! Aga lapsed, need ju ei kuula. Arvavad, et teavad ise paremini. Käärisin minagi veel unise peaga käised üles ja asusin tööle - ja seal ta nüüd siis on. Surnud. Korjasin ohvri küll kraanikausist välja ja püüdsin majapidamispaberiga hingamisteedest vett eemaldada, aga ei midagi. Kahju.