Tšehhi eri - smurfijäätis!

See ei ole Itaalia kodune jäätis kohe kindlasti mitte! (Maitseb nagu... sinine jäätis).

Kahjuks ma viskasin oma kärbatanud porgandi minema...

... enne kui tuli meelde pilti teha. Aga sellest pole midagi, täna sai taluturult hunnik igasugu kraami varutud ja ilmselt oleks pidanud veel rohkem varuma kuna järgmine turg on kahe nädala pärast.

Meil on esimene kaastöö üle jupi aja. Kuna teie saadetised lähevad pidulikult mu spämmiaadressile, mis on sisuliselt sama hea kui prügikast, siis ei tasu oodata et ma neid tihemini postitaks kui blogi eelmine kirjutaja. Jajaa. Aga tänage Morgiet, midagi meil nüüd on. Nautigem.

Esimene pilt on põhjakõrbenud mannapuder. Kaunis, eks?

Teisel hallitus, aga mis söötmel - ei mäleta. Ka imekaunis /kes see koera ikka kergitab, kui mitte koera saba - toim./. See tuletab millegi pärast jõule meelde, valged lumekuhjakesed ja puha. Või Pollocki maali, kui kunstiarvustuslikuks minna.

Kolmas ja neljas pilt kujutavad kassile söögiks pandud hapukoort, mille kass ära põlgas /Huvitav küll miks? Üks mu tuttav kass enam tavalist hapukoort ei söö, kui kanget kolmekümneprotsendilist korra saanud oli/.

Külalisesinemine nr. 47 ehk Koomakas going pro

Meie ootusi ei ole petetud - paistab, et koomas Toomas on tõepoolest kõik muu nurka visanud ja innukalt köögisõdimise kallale asunud. Taas kord läkitab ta bläägi käeharjutuse tulemuse:





"Peaosas piim, va' looduse suur ime, statistina teeb märkamatu rolli nisumanna," kommenteerib autor ise valitud tehnikat. Pandagu tähele, kuidas - kahtlemata teadlikult - on langetatud otsus püsiva, rangetes piirides formaadi kasuks: kunstniku seegi töö koosneb kahest kaadrist, esimene pisut suuremas, teine väiksemas skaalas. Variatiivsust pakuvad seevastu materjalid. Makaronid, riisihelbed, nisumanna - ja see ei ole veel kõik, võimalusi jagub edaspidisekski. Millega veel katsetada tasuks, mõelgu igaüks ise edasi. Muidugi ootame ka Koomakalt uusi teoseid näiteks tatra või kruupidega.

Üldmuljelt on kaastöö eelmisest samuti erinev, justkui öö päeva, kuu päikese kõrval; meeleolu on süngem, tumedam, gootilikum. Eriti romantilise alatooni annab potipõhja ümber kumav halo, kust aimdub õrnalt vikerkaarevärve nagu õlise porilombi pinnalt. Ah, need kevadööd, mil üle keeb ka südamepiim! (Kas ei ole piiblipärane metafoor? Sugugi mitte palju kehvem kui "südame munade pitsitamine" minu meelest.)

Külalisesinemine nr. 44 ehk jätkub sõda seente vastu

Vahepeal tuli minu peale töötamise needus, nõnda et ei olnud mahti ei jätkata sõda seentevastasel rindel ega teostada kommentaariumis ette pandud poliitiliselt korrektseid ümberkorraldusi, nagu nimetada Willendorfi jänes ümber Willendorfi randjärveks. (Nimenaljad päästavad maailma teadupärast ju kohe eriti lõdva randmega.) Aga pole viga, õnneks jäin haigeks, olen nüüd tagasi äris ja toon teieni ühe pikalt postkastis laagerdunud saadetise. Bläägi panustab taas kord koomas Toomas, kes sedakorda enam ei kõhke välja käimast kohe päris omaenese kätetööd, nagu ma aru saan. Tundlikult trendihoovusi järgides juhatab ta kaastöö sisse:

"[V]õttes südamesse bläägis kõlamahakanud kriitikat ühelbalisuse aadressil, saadan järgmise kaastöö. Riskides rikkuda kena võimaluse viktoriini korraldamiseks, tahan siiski joonelt ära märkida, et üritasin toidu aegapidi pärmi- ja hallitusseentega suretamise asemel hoopis termilise töötlemise kasuks (seegi ju aastatuhandeid tuntud võimalus!). Toormaterjaliks joogipiim ja riisihelbed."





Täiesti aus abstraktne muster. Omamoodi karamelline üldmulje. Meenub ammune klassiekskursioon, kus kollektiivsete jõupingutustega saavutasime sarnase tulemuse, kasutades toormaterjaliks makarone ja viimistlusvahendiks konserviavajat. Mina kukkusin ka jõkke. Aga siin on sama kaugele jõudnud üks mees!

Muide, kahtlase kokkusattumusena on koomas Toomas just hiljaaegu andnud lubaduse oma senises blogis otsad kokku tõmmata. Ta toob seal küll ära mingid pseudoselgitused, aga arvata võib, et tegelik põhjus on ikkagi oma ande lõplik embrace'imine ja kapist väljatulek toidukunstnikuna. See ei saa olla juhus! Ega's midagi, tuleb tunnistada, et see liin väärib ajamist küll. Siitpoolt lähevad igatahes teele äärmiselt toetavad soovid. Jõudu ja kindlat kätt enese leidnud loojale!

Külalisesinemine nr. 40 ehk ekskurss balti keeltesse

Tänase saadetise on läkitanud koomas Toomas - ma usun, et see, kes siin elab, sest ühtki teist ma ei tea.

"Siinkohal pisike kaastöö algajalt köögikunstnikult, mis ilmekalt kinnitab, et ka spordikooli ühika kasinais tingimusis võib piisava ressursi (loe:aeg), õige suhtumise ja teadusliku lähenemise ristamisel abil saada tulemusi, mis teeksid au ka küpsele köögikunstnikule tema loomepalangu tipphetkil."



"Balti keelte asjatundjad võivad saasa ka aimu teose loomisel kasutatud materjalidest, kuid keelevõhikuile olgu vihjatud, et nad väga palju mööda ei pane, kui kohupima kahtlustavad.

Allakirjutanu on vaid tagasihoidlik vahendaja, või kui tahate, siis impressaario. Kauni teose ning fotojäädvustuse omanik on vastavad õigused loovutanud vabatahtlikult, teadlikult ja (loodetavasti) täie aru juures. Rotti pole miskit pandud."

Niisiis on meie ees õigupoolest tundmatu kunstniku töö - kui tegu ei ole muidugi osava publicity stunt'iga ja kaastööline koomas Toomas mitte omaenese isikut saladustelooriga ei ümbritse. Ent milleks kohe sedasi kahtlustama kukkuda? Laskem end müstikast kaasa kanda ja tunnistagem ühtlasi, et on tegu tööga, kus kontseptsioon on harukordselt täielikult ellu viidud. Hallitusega on kaetud peaaegu kogu võimalik pind. See peab tõepoolest olema nõudnud katkematut kannatust ja teadlaslikku meelelaadi. Eriti spordikooli ühikas, kus ma kujutan ette, et igasugune valk kohe keresse larbitakse, kui korraks pilgu mujale pöörad. Tänan väga tulemust jagamast!

Täna näitan oma meloneid

... sest pidagem meeles, et see ei ole siiski mitte ainult halva toidu, vaid ka halbade sõnamängude blääg. Halbade ja veidi valelike. Melonit on mul lõppude lõpuks ainult üks, õieti lausa pool:



Kui te juhtute edaspidi lugema halba pornot ja/või mõnda romaanivõistluse võiduteost, kus kirjeldatakse naisekeha võlusid küpse meloni metafoori kasutades, siis loodan, et teile tuleb meelde just SEE:









Juustu on ka:



Siin meeldivad mulle enim romantiliselt sillerdavad veepiisad. Kui te edaspidi kusagilt midagi pärlendamise kohta loete, siis loodan, et teile tuleb meelde SEE:





Pildid on pehmed ja teralised sellepärast, et pelgalt kahe dimensiooni võimalustega paremini kujutada laguneva toidu struktuurset pinda ning saavutada suurem sisu ja vormi ühtsus. Üldse mitte sellepärast, et polaaröö on käes ja oma pooliku tööpäeva lõpetanuna ma praktiliselt jooksin koju, et oleks veel võimalik mõned ülesvõtted teha. Ei. Vahest tuleks õppida välku kasutama? Ma sugugi ei tahaks, et melonile punased silmad tuleksid.

Tingreflekside kinnitamiseks veel viimased, süütult sümmeetrilised kaadrid:





Tänan tähelepanu eest. Järgmiseks juba suursugune külalisesinemine väliskaastööliselt!

Odavalt ja õilsalt söönuks

Täna räägime säilivustähtaegadest. Teatavasti vaatab kalendrist praegu vastu september, õnnis kuu, mil suve eest saadud puhkuserahad on juba peaaegu meelestki läinud, stippi aga keegi veel ei maksa. See tähendab, et toidu- ja joogiotsingutel tuleb muutuda innovatiivsemaks ning vaadata ringi seesuguste kaupade järele, mis vahest ei ole enam esimeses värskuses, võivad aga siiski pakkuda naudingut nii kehale kui hingele.

Niisuguseid kaupu võib leiduda kodus. Näiteks oli minu kapi taga vedelevas matkaseljakotis liiter õilsat märjukest, mille aastake tagasi importisin kuulsalt veinimaalt Taanist:



Iseenesestki mõista tärkas minus sportlik huvi maitsta säilivustähtaja ületanud pakiveini:



Niisuguseid kaupu võib leiduda ka poes. Näiteks on Maxima keti kauplustes meiesuguste seiklejate tarvis koguni eraldi riiul. Sealt leidsin tükikese juustu, mis originaalpakendis nägi välja selline:



Punane kleeps signifieerib seda, et asjaga on mõtet lähemalt tutvuda. Detailid paraku ei jäänud pildile kogu oma täpsuses, võin ent öelda, et hind on nihkunud ligikaudu kuuekümnelt kroonilt üheksale.

Nojah, aga oota, see juust on ju...



...basiilikuga.

Minu meelest päris sitt vabandus. Lisaks basiilikule sisaldab juust ka värvainet E100 (mitte segamini ajada saksa tankiga Panzerkampfwagen E-100) ehk kurkumiini ja värvainet E141 ehk klorofülli ja klorofülliini vasekomplekse. Mõlemad on küll looduses esinevad ained ega ole tõestatud, et nad teeksid midagi väga halba (kui sööja ei ole just siga, kellel sel juhul võib tekkida kilpnäärme haiglaslik suurenemine). Siiski ei suuda ma päriselt mõista, miks pidas brändingu eest vastutav inimene oluliseks juustule just seesugune värvus anda.

Ent ärgem hakakem tähti närima! Loo moraal on muidugi hoopis selles, et post säilivustähtaeg ergo propter säilivustähtaeg ei pea sugugi paika. Jumala eest, ma võin kinnitada, et see muide väga maitsev juust oli enne kuupäeva kukkumist just niisama roheline; samamoodi mäletan täpselt, et Taani importvein oli enne kuupäeva kukkumist just niisama jälk ja ebameeldiv. Niisiis ärgu löödagu risti ette. Etteantud materjalidega saab suurepäraselt korraldada õdusa, kultuurse õhtu veini ja juustuga:



Lisaks tuleb märkida, et kui Taani importveinist kogu alkohol välja keeta ja tublisti suhkrut lisada, saab sellest päris normaalse glögi. Sest noh, ega's jõulud ju kaugel ole.

Aga kui nüüd päris aus olla, siis lõppeks näeb niimoodi ikkagi parem välja:



Värvide järgi toitumine on täiesti tunnustatud lähenemine! Vt. ka "Kas sinu toit on värvipime?". No minu oma igatahes ei ole.

Külalisesinemine nr. 22 ehk hapukoore muundumine vääriskooreks

Täna tutvustab oma kööki meile Morgie, kes on läkitanud kaastöö "Suvilasse kassile jäetud hapukoore transmutatsioonid":



"Transmutatsiooni" tähenduseks annab võõrsõnade leksikon "aj alkeemias tavaliste metallide muundamine väärismetallideks; med muundus, teisendumine". Usun ja loodan, et veidi metafoorsel moel on siin silmas peetud just esimest tähendust - kahtlemata on see hapukoor võrreldes oma varasema peavoolulise olekuga vääristunud. Ujedal moel nimetab kaastööline ise oma panust tagasihoidlikuks ja diletantlikuks, mis on aga muidugi tema teose piinlik alahindamine. Mina isiklikult hindan toidusuretamisfotode puhul ühe võimaliku kvaliteedina saavutatud abstraktsiooniastet ning tuleb tõdeda: see on käesoleval puhul meeldivalt kõrge.



Kas ei ole sarnane? Sarnane JA ülev!

(Pilt võetud siit, nagu on vist kombeks märkida.)

Külalisesinemine nr 13 ehk järjejutt jätkub

Mäletatavasti juba mõnda aega ahjuga hädas olnud kaastööline Helen katsetab taas kolimist: kuna lühiajaline välismaal käik tulemusi ei andnud, püüab ta nüüd üleannetule küttekehale kohta kätte näidata, rajades enesele uue kodu Tallinnasse. Sellega on kaasnenud lausa kaks bläägi seisukohast väga tänuväärset photoshoot'i. Vanast elupaigast lahkudes pidi Helen muuhulgas hüvasti jätma tilgakese piimaga:







Tuleb tunnistada, et seesinane piim suudab väga hästi varjata oma piimalikku loomust, oma piimasust. Ju seesuguse olemusliku vastuolu rõhutamiseks ongi fotodele valitud äärmiselt dramaatiline, peaaegu must-valge värvilahendus. Ning tõepoolest, neid jõuliselt kontseptuaalseid pilte vaadates võib esimese hooga koguni tekkida mulje, et see piim - e i
p i i m a...

Uues mugavas pesas aga võtsid Helenit taas vastu nii mõnedki jäädvustamist väärivad asjakesed. Tsiteerin: "Ülejäänud piltidel figureerib see, mille ma esmapilgul paigutasin žanrisse "sitajunn purgis", aga mis seejärel osutus hoopiski eluslooduseks."









Loomulikult ei jätnud hea lugeja suunistetagi tähele panemata mõjuvat, intensiivselt omailma kehtestavat fotot nr. 2, kus kristalse valgusesädeme ja hämara varjudeilma kokkupuutest näib sümboolselt sündivat uus elu.

Siinkohal ent lõpetan kärmelt postituse, et mitte kogemada hälbida mõnesse labasesse nalja teemal "sitajunn purgis" ja "eesti kunst". Tegelikult austan ma ju kõigiti kunstnikku, kes ihualasti jää peal uisutada tihkab. Sähke põlvekaitsmeid! Tehke järgi või makske kinni!

Külalisesinemine nr. 6

Seekord peab tõdema, et geograafiline diapasoon kasvab lausa eksponentsiaalselt: meie ees on don Tihane! Ipsaaniast! Kõrgeauline don selgitab, kuidas temast viimaks bläägi kaastööline sai:

"Kuna siin hirmkuivas paigas mitte midagi iial mädanema ei lähe, siis oli vaja kaua oodata. Aga ühel erakordsel õhtul, kui väljas langes äkitselt temperatuur 25 kraadini, hakkas kohutavalt külm, ja ma otsustasin kakaod keeta. Lugesin oma olematu hisp keele oskusega pakendilt, et peale pulbri sissepanemist keevasse piima tuleb seda segu veel pisut keeta, aga nad vist ei mõelnud, et 10 minti gaasipliidil..."





Võib öelda, et ootamine tasus end ära. Tulemuseks on kenad, peaaegu makrolikud pildid sellest kunstfotograafia harust, mis püüab kaadrisse mustrite moodustumist ümbritsevas maailmas. Õieti väärivad fotod ka temaatilist esiletõstu: põhjakõrbemine paistab siin bläägis olevat seni uurimata nišš. Üks võimalikke põhjuseid on küllap see, et keegi söögitegemiseni ei jõuagi - juba külmkapi, sahvri või muudlaadi toidulao ust avades matab nii hirmsasti hinge või, kasutades irvikkassi sõnu eelmise postituse kommentaariumist, saabub esteetiline orgasm. Tore on teada, et keegi on jõudnud ka järgmisele levelile!

Jäägem lootma, et kõrgeauline don prassimiseks ja laaberdamiseks edaspidigi pitoreskseid toiduaineid valib. Sedasama tasub muidugi soovitada igaühele. Seni võivad kirjasõnalembesemad toidusuretajad kodu- ja ekskodumaiste autorite sulest donide kui nähtuse kohta lisa lugeda.