Kodupostitus: Verine Part

Peale üht postitust instagrammis, otsustasin ma ikka siia tagasi tulla. Sest sinna saab ainult mobiilist postitada ja see on ju keeruline ometigi.

Igatahes. Jõuluõhtusöök pere ja sõpradega  korrespondentidega*. Pakkusin siis küpsetatud parti - niivõrd-kuivõrd. Filee söödi ära ja muud jupid jäid üle, külalised tundusid selle küpsuse osas väga kahtleval seisukohal olevat - õhtu lõpuks nägi part välja nii. On küll nagu võigas roim elusalt nülgimisega oleks toimunud. Tegelikult see on vist ikkagi edulugu, kuna kõhuhädasid keegi ei kaevanud ja pärast ma sain sellest rümbast veel väga mitu liitrit suppi. See vikatimehelikult söestunud tiib on ju ometigi nii ahvatlev.

*Noh, kes tahab õhtusöögile tulla? Ma küpsetan rõõmuga :D

Menza: spinat või sitt, selles on küsimus

Leidsin ühe tõeliselt vana pildiseeria, mis ikka veel postitamist ootab. Kaks aastat.

 

See postitus on pühendet meie suurepärasele ülikooli sööklale Menzale Ceske Budejovices. See üllas asutus üritab näljastele tudengitele minimaalse raha eest (1€) lõunasööki pakkuda. Teadupärast on toidu ja selle hinna puhul ilmne positiivne korrelatsioon, vähemalt mingi piirini. Menza balansseerib mitte eriti osavalt täpselt selle piiri peal, pakkudes asju mis on päris head ja vahetevahel asju, mis tekitavad tahtmise nende eest põgeneda. Viimasesse kategooriasse kuulub supp, mille hinnaks oli 5kc ja mida ma proovisin ainult esimesel nädalal. Iga päev pakuti (kirjade järgi) erinevat suppi, kuigi tulemus oli alati ühtlaselt hall ja eemaletõukav ning nägi välja nagu oleks seal sees keedetud nõudepesulappi või midagi.

 

 

 

Teine asi, mida mina ei sallinud aga kohalikud isuga sõid (ka toorelt) oli rõlge hall maksavorst. Öka. Spinati suutis Menza mulle samuti ära rikkuda, kuigi muidu ma üldiselt spinatit ei vihka... aga kui seda serveerida nii, et see näeb välja nagu pehme aurav lehmakook, milles kastesel kevadhommikul karjapoisi varbaid soendada, siis tänan ei.

 

 

 

 



 Ahjaa, mannapuder ka. Maitsestatud lahustuva kakao pulbriga (vist).

 

Üldiselt, Menza on autentse Erasmuse kogemuse osa, aga üks selliseid mille osas ma liigset nostalgiat ei tunne. Paraku olen ma järgneva 2 aasta jooksul veel kahel korral, ei isegi kolmel sealsamas süüa saanud. Üks neist oli 2 nädalane suveülikool. Kokkuvõttes ma olen tänulik, kultuurišokk võib ka väärt kogemus olla.

 

Kodusõda rõveduste vastu

Mis on kõige hirmsam asi? Köögis? Ma ilmselt pole seda veel kohanud, aga järgnev pretendeerib ühe ilgeima leiu tiitlile. Ühtlasi on meil mängus uus kategooria – USSID! Tegelikult küll röövikud, mis on märksa vähem öäkk, neist saavad kunagi liblikad mitte suured paelussid. 

Aeg-ajalt nii umbes nädalaste intervallidega olen ma kontoris näinud miskeid tõuke. Kord seina peal vingerdamas, kord lillepottide poole ronimas. Piisavalt harva, et mitte suurt paanikat tekitada, aga piisavalt tihti et siiski häirivaks muutuks. Kuna kõrvalruumis leidub suuremas koguses kõikvõimalikku taimset pahna, siis peale kuivainete ja teepakkide ülevaatamist jäi kahtlus sinnapaika, need ei koitanud – lao osas ei anna aga midagi ette võtta ka, enne kui töö tehtud saab.

Vaikne ussitamine jätkus kuni otsustasin ette võtta sahtlite-kappide suurkoristuse. Ja siis tuli ühe laua kõige alumisest sahtlist kõige vähemkasutatavate asjade vahelt välja üks pakk. Ussipakk. Kunagi olid seal olnud „supertoit“ gojimarjad aga kuna inimesed neid ära ei söönud, otsustasid need röövikud kõik nahka panna. Ilmselt olid nad mingis vormis juba pakis olemas, kuna kust nad ikka tulla said. Praeguseks olid ussid enamuses lahkunud ja järgi oli ainult pakitäis ussipuru. Kuidas nad nii kuivast asjast toitudes elada said jääb mulle müstikaks aga vähemalt enam ei seira ma lillepotte kahtlustava pilguga.

Puhkuse-eri

 Taaskord midagi etnoloogiliste välitööde sarjast. Tšehhis resideeruv itaallasest sõber F revideeris peale reisilt tulekut oma külmkapi sisu [mõneti on ta hajameelse professori võrdkuju ilmselgelt] ja leidis sealt hunniku põnevat kraami, mida ma enne ära viskamist ka pildistasin.

Minu arust SEE on hallitav kohv, aga ma vist peaks oma pilte paremini süstematiseerima et oleks ühemõtteliselt aru saada mida on kujutatud. Noh siin on kaharad hallituseparvekesed tumedal vedelikul, mis ilmselt on kohv. Kui küsida, kas hallitus upub või ujub, siis ilmselt antud juhul ujub. Kuigi mahlapudeli põhjast välja tulev hallitusemollusk on ilmselgelt uppunud ja paneb mõtlema, et kaua ta seal uppunud oli... kas juba mahla joomise ajal?

Väidetavalt oli see ollus sojakaste olnud. Sojakaste juba iseenesest on halvaksmineku produkt, aga see on iseäranis kauni struktuuriga.

Juust. Elegantselt valge ja suviselt kollaka tooniga kuid kauni koheva talvekasukaga. Mida seal külmkapis ikka targemat teha on kui vaikselt kasukat kasvatada.

Uskuge või ei, aga siin sees on leib. Ma ei hakanud kotti avama – nakkusoht tundus liiga suur. Nii et üldusele jääb teadmata, kas siin oli tegemist itaalia tüüpi valge leivaga või tšehhi tüüpi tumedama, kuid mitte päris tumeda peenleivaga.

Midagi uut - roosa pläust kookosekoores!

See on tõeliselt värske värk! Korterikaaslane vihjas täna üpris otseselt, et mu kookospähkel vedeleb juba nädal aega külmkapis. Mis seal siis ikka, tuli vaadata kas veel töötab. Haamriga pläraki peale ja – seest tuli selline kaunis roosa-kollasekirju pilt välja. Midagi nii kaunist poleks küll oodanud. Minu arust on tegu isegi mitte hallituse, vaid hoopis bakterikolooniatega. Võib-olla isegi sama asi, mis keskajal armulaualeival kasvas ja imeks kuulutati! Kae imet, mis välja koorus!

Puhkusehallitus!

... On kõikse parim!
Tulen mina puhkamast tagasi ja mis ma näen - mu kokakoolatarretis on külmkapis puhta ära hallitanud. Teised ei olnud seda minema ka visanud, kuigi nad selle kahe nädala sees kindlasti kontoris olid. Huvitav kas nad teavad, et ma kogun halvaks läinud asjade pilte või? Igatahes oli südantsoojendav seda leida.

Minu jaoks oli üldse üllatus, et Coca-cola võib lõpuks hallitama minna (kuigi siin kõrval võib näha ka kuivamise märke). Küllap on asi želatiinis. Ahjaa tarretis oli ise juba algusest peale üsna rõve, seepärast see seisma jäigi. Tehtud sai ta kunagi magistritöö kirjutamise ajal... vahepeal olen ma ära kaitsnud ja veel suvekoolis ka käinud, nii et see värk on päris kaua elada saanud. Kuigi esimesed kaks nädalat ei kasvanud seal kohe kindlasti mitte midagi. Selline akadeemiline eneseväljendus siis... aga tore ka kui miski areneb ja kasvab, eksju?

Külmkapi peal on meil aga säärane seadus:

Kontor on kodusõda

Tehniliselt võttes kuna me tegime selle pläusti köögis, siis peaks siia sobima. Rõõmu rohkem kui rubla eest, mis te arvate kes jäi siniste näppudega vahele? Ja kellel oli ilmatulõbus 5 minutit enne 22 poodi joosta (ei, mitte alkoholi järele, kuigi mu selja taga lällas küll üks külahull)... zelatiini ostma.

Nagu ikka läks esimene partii aia taha - ärge proovige tarretist värvida kaaliumpermanganaadiga!

Aga teine sats tuli imekaunis! Milline võbelus! Milline õudus koristaja silmis kui ta kahel päeval järjest minu paberikorvist tarretist leiab! Skandaal!

Igavene Pirn!

Kuna vahepeal oli postkast täis saanud ja ma ei märganudki, siis ... huvitav kas keegi üritas kaastöid saata? Materjali muudkui koguneb - tänu aktiivsele magistritöö kirjutamisele pole ju aega korralikult süüa teha, aga selle arvelt ununeb kõiksugu söögikraami igale poole ainult rohkem sest hajameelsusest on saanud kutsehaigus. Palun väga vabandust - kärbatanud pirn tuli välja otse meie labori köögist. Ei mädane ega hallita, krimpsumine ja mumifitseerumine on hoopiski päevakorral.

Külalisesinemine nr. 55 ehk tere jälle!

Leian, et kahekordne riigipüha ja pikk nädalavahetus on piisavalt pidulik aeg küll, tegemaks jälle üks toidupostitus. Vabandada eriti ei viitsi, see hakkab end juba ammendama. Küll möönan, et võtsin südamesse tundmatuks jääda sooviva skandinavisti kirjalikku kaebust:

"ega need välismaised kaastööd pole ikka päris see, mida ühelt rahvuslikult koduperenaiselt ootaks. köök olgu kodusõda, mitte välisriikide interventsioon."

Tõesti, kas me selleks kõik need aastad kannatasime? Ega oma kodumaad rahvusvahelistele imperialistidele maha müüa ei tahaks küll. Meeleparanduse mõttes panengi täna üles kaastöö siitsamast Eestimaa pinnalt, Häädemeeste akadeemilistelt jõududelt:



Kaastöölised kommenteerivad:

"Miskipärast jäi pilt õigel ajal teele panemata, kui bläägis olid aktuaalsed teemad, mis sellegi teosega tihedasti seotud: puhkus, reisimine, närilised. Ent eks ole need teemad samas ju igihaljad ja kõigele sellele võib mõelda ka nüüd, kui kevadpäikese paistel taas kuuma suve ja viljarikast sügist ootame."

Siinkohal tasub küll vahele öelda, et teinekord tuleb viivitamine ainult kasuks. Näh, ongi jälle kätte jõudnud kuum suvi, puhkus, reisimine ja närilised. Vt ka http://www.structuredprocrastination.com/ (samuti väga akadeemilis-jõuline tekst).

"Väärib rõhutamist, et suurepärane kompositsioon ei ole siin mitte inimkäte seatud. Ei, teos on sündinud ajal, mil pererahvas kaheks nädalaks soojemale ja mägisemale maale lahkus. Kui teose autor(id) on hiir(ed), siis on ilmselt tõestust leidnud see, et närilistel on olemas kunstitaju ja ilumeel, mida teadus seni ei ole suutnud avastada. Ja ehkki leian, et üldjuhul tuleks süüa ja sittuda siiski eri kohtades, annab taies tunnistust, et suure kunsti nimel võib teha nii mõndagi tavaelus taunitavat."

Tõsijutt. Sellega on ilmselgelt ümber lükatud Ivan Astahhovi väide, et "[e]steetilised võimed ei teki seal, kus eksisteerib kõrgelt arenenud loom, vaid seal, kus ilmub ajalooliselt arenev inimene ja inimese vajadused. Ka kõige arenenum ahv ei ole suuteline kas või lapse kombel joonistama. Talle ei ole omane kunstilise loomingu võime, tal ei ole potentsiaalse kunstniku kätt, silma ega teadvust. Üksnes tuhandeid aastaid kestnud töös täiustunud inimkäsi võib luua maalikunsti-, skulptuuri-, arhitektuuri-, muusika- jne. teoseid." (Tsiteeritud Marek Voldi artiklis "Esteetilise suhtumise mõiste Nõukogude Eesti esteetikas", Methis nr 7, 2011, lk. 138-139.) Eksponeeritud taies on loodud täiesti ilma ajalooliselt areneva inimese sekkumiseta.

Ka sõnastatud moraal söömise ja sittumise asjus on kahtlemata väärt kõrva taha panemist. Ise pean küll märkima, et mulle meenutab kahe materjali sümbioos antud kujul enim sööklas valmistatud plovi. No see pruunim osa on kõrbenud koht. Teate küll.

Külalisesinemine nr. 16 ehk KÖÖGI ALL

Varsti on kätte jõudmas sügis - ei, ärge vaadake mind sellise näoga - ning aeg on taas hakata mõtlema hoidistamisele. Hoidistamine on minu meelest väga kütkestav tegevus, sisemiselt vastuoluline protsess, mille käigus pealtnäha suunatakse kõik jõupingutused mingite toiduainete säilitamisele nende algsel või vähemalt ligilähedasel kujul; samas tuleb aga tunnistada, et sageli pakuvad just nimelt hoidised eriti tänuväärset silmailu toidusuretamisgurmaanidele nagu meie siin.

Hoidistamise teemal mõtisklevad täna meiega koos juba tuttavad akadeemilised jõud, kelle geograafilist asukohta parasjagu võib iseloomustada kui Häädemeestet. Oma kaastööle on akadeemilised jõud pannud väga tähendustiine pealkirja "Köögi all". Muidugi märkab teooria tiheda-tiheda liblikavõrguga varustatud, allusioone ja sümboleid jahtima harjunud lugeja otsemaid, et see fraas iseloomustab laiemas plaanis ka kogu siinset bläägi: tegeldakse siin ju köögi dekonstrueerimisega, selle lammutamisega, uurimisega, mis tegelikult peitub pealtnäha argise ja turvalise köögi mõiste taga ja all. Kitsamas kontekstis räägitakse pealkiri aga lahti nõnda:

"Köögi all on teadagi hoidised. Nagu pildilt näha, on need hoitud hoolega -- 26 aastat tagasi on kellegi virk käsi purgile sildi kinnitanud. "Mustsõstar vaarikaga 1984". Seltsiks veidi noorem "Valge sõstra mehu 1991". Tõstsime need pildistamiseks keldriaknale, umbrohtu ei kitkunud, ämblikke ei peletanud."





"Teised kaks purki-pudelit pärinevad arvatavasti veidi uuemast ajast. Nii nagu palju muudki meie ümber on mandunud, ei ole ka perenaiste usinus endiseks jäänud. Silte hoidistel ei ole. Nii me ei saagi teada, mis seal sees on ja millest on sündinud uued vormid vanas aineses. Vabalt voogavas valguses (aknaraam lagunes vahepeal ära) paistab vaid puhas ilu."





Väga kena uju(v)põieke.

Kui eelmises postituses sai räägitud sellest, et teinekord tuleb täiust taotleval toidupildistajal objekt parema tulemuse nimel algsest miljööst eemaldada, siis täna on paslik alla kriipsutada risti vastupidise lähenemise plusse. On imetlust väärt, kuidas Häädemeeste akadeemilised jõud on kaadrisse püüdnud fotoobjektide orgaanilise suhte ümbritseva keskkonnaga ning ühtlasi tabanud sellesama keskkonna tasast, ent pöördumatut dünaamikat: vägivaldselt umbrohtu ei kitkuta, ämblikke ei peletata, aknaraamil lastakse laguneda omasoodu, siis, kui see on talle sobiv. Ei ole tõesti ime, et nõnda hakkab paistma "vaid puhas ilu"!

Kord juba akadeemilisel lainel olles tasub pisteliselt vaadelda ka hoidiste kujutamist eesti kirjanduses. Ei tule ilmselt üllatusena, et nii nagu eesti kirjandusel on üleüldiselt kombeks esemete ja nähtustega ümber käia, on ka hoidistest ja hoidistamisest maalitud suhteliselt sünge, trööstitu pilt.

Viivi Luige teos "Seitsmes rahukevad", mis kirjeldab 1950. aastate algust, algab mäletatavasti pihlakamoosi keetmise episoodiga: esmalt tuleb läbida pikk tatine tee pihlakateni ja tagasi, seejärel raisatakse vastiku keedise peale ära hulk väärtuslikku suhkrut ja tagatipuks kõrbeb moos põhja. Meeldivaid emotsioone see kõik ei tekita. (Pihlakamoosi kohta vt. ka kraaksu kommentaare selle postituse sabas - tema on sõnades küll lahkem, tunnistab aga, et söödud ei ole moos siiani saanud.)

1970. aastatel ei ole eesti rahvas aga ikka veel õppust võtnud: "[M]iks on tänapäeva inimesi vallanud progresseeruv hoidiste valmistamise kirg ja kas sellel nähtusel on sotsiaalne tagapõhi toiduainetetööstuse armetuse näol, või on hoopis tegemist imeliku moega, mille puhul vaid üksikud söandavad isepäisust ilmutada[?]" ahastab peategelase suu läbi Aimee Beekman oma 1978. aastal ilmunud romaanis "Valikuvõimalus". Kirjanikul oli õigus. Enam ei läinud kaua aega piltidel kujutatud mustsõstra-vaarika keedise sünnini.

Ning kuigi akadeemiliste jõudude andmeil on perenaiste usinus vahepeal vähenenud, tuleb selle kõige vilju süüa veel uuel sajandilgi. Hoidiste probleemi praeguses Eestis on teravapilguliselt lahanud Andrus Kivirähk 2002. aastal lavastatud näidendis "Eesti matus". Seal kirjeldab Lee-nimeline tegelaskuju kallimale:

"Siis käisin ma keldris! Andres, kas sa tead, kui palju on seal moose! Riiulid on nende all lookas, mõnes kohas on purkide raskus riiulitesse praod vajutanud ja tubli toigas on pandud toeks, et kuiv puulaud mooside all päris pooleks ei praksataks. Seal oli tuhandeid moose, Andres, ja nende kõrval sadu liitreid õunamahla, tagumistes ridades seisvad purgid kaetud paksude ämblikuvõrkudega, nagu iidsed veinid. Milline pudelite ja purkide armee! Nende klaasist kõhud läikisid kahvatu elektripirni valguses nagu raudrüüd ja mul oli tunne, nagu oleksin ma avastanud maa alla vajunud rüütlite armee, mis ootab maailmalõppu ja viimset lahingut."

No minu nõuanne on lihtne: kui purk või pudel ründab, siis tehke pilti. Ja saatke mulle. Aitäh.

Veel külalisi ehk tagasi juurte juurde

Üha rohkem inimesi avab selle blogi tarvis oma kodused salved - seekord sõna otseses mõttes. Heade lugejatega jagavad oma esteetilisi elamusi tundmatuks jääda soovivad akadeemilised jõud, jällegi Tartumaalt. Saatetekstiga on nad kitsid, nii et laskem piltidel kõnelda enda eest:





Mis siis minagi siin pikalt retsenseerin. Tahaksin tähelepanu juhtida üksnes imekaunile, lopsakale punakaslillale värvitoonile, mis (kahtlemata hoolega kujundatud) tagasihoidlikul taustal imepäraselt kirendama lööb. Ühtlasi kontrasteerub maine, tagasi-juurte(sic!)-juurde-esteetikat rõhutav mullataust neitsilikult valge raamistusega, mis lubab vahest aimata urbanistlikku külmkapimiljööd. Vaoshoitud, klassikaliste vahenditega on ometi suudetud edasi anda peenekoelisi tähendusi. Siit aimdub erudeeritud maitse. Hea valik, tundmatud akadeemilised jõud!

Siinkohal tahaksin hetkeks paluda ka nende maailmas pettunute tähelepanu, kes leiavad, et parasjagu valitseb Lääne ühiskonnas suur tühjusekummardamine ja edevusekultus ning et inimesed ei ihalda muud kui üürikeseks püünele saada, ükskõik mis vahendeid see ei tarvitseks. Vaadake vähem tõsielusarju! Kvaliteetmeedias on näha täpselt vastupidiseid tendentse. Mitte keegi sellesinase blogi kaastöölistest ei tõtta ennast upitama, ei nõua oma viitteist minutit kuulsust! Demokraatlikus, heldes, ennastohverdavas anonüümsuses pakuvad nad oma töö vilju meie kõigi hüvanguks. Ja see on ilus, sõbrad. See on ilus.

Loomulikult kutsun ühtlasi teid kõiki üles saatma mulle kaastöid. Üheskoos võime me maailma muuta paremaks, ilusamaks kohaks, mida enam ei rõhu glamuuri raudne kand!