Kuvatud on postitused sildiga külalisesinemine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga külalisesinemine. Kuva kõik postitused

2. okt 2017

Külalisesinemine nr 78: Ooooh! Külalispostitus!

Tere mugulad!
Vaatan mina postkasti ja üle saja aasta on seal kaastöö! Nii armas, mul läheb kohe suurest rõõmust saba rõngasse! Kui see ei ole zombie-söök, siis ma ei tea mis on. Autor ütleb oma pildi kohta nii:

Pildil olev produkt on söödud jänes, kes on otsustanud uuesti ellu ärgata. Alustades uue karvkatte kasvatamisest. Midagi väga kaunist on selles määratus elujanus...
Kuna ma tahan, et naaber minust ikka tulevikus ka välja teeks ning mu küpsetisi sööma tuleks, võib pildi anonüümselt üles riputada (kui see muidugi kvalifitseerub).


22. sept 2016

Külalisesinemine nr 77: üksildus on ka elu alus

Kaastöö anonüümseks jääda soovivast köögist, mis tõendab, et külmkappi unustatud poolik paprika tunneb end piisavalt üksikult, et endale sõbrad kasvatada. või hakkas tal lihtsalt külm, ei tea.


Boonusena asshole tomato.



No ja mu enda eksperimendid on uskumatult viljatud - jätsin kausitäie õunamoosi ebaküdooniaga laua peale ja läksin 2 nädalaks päälinna. Tulin tagasi. Moos polnud isegi käärima läinud mitte.

31. juuli 2016

Külalisesinemine nr 76: Õlu on elu alus... or not

Sõbranna saatis suurepärase pildi. Ja ma ei saanud esimese hooga arugi mida see peaks endast kujutama. Õigemini miks ta vedel on. Vedel leib. Nagu ta ise kirjeldab:


ei, alguses on täiesti normaalsed täisterarukkileiva viilud

ainult et ümmargused, et purki mahuks

juuretisega tehtud

see löga oli puhas kultuurkiht

... ehk siis me järeldame et Eesti Jõud peitub isetekkelises leivasupis!


5. nov 2015

Külalisesinemine nr 75: Midagi tõeliselt kaunist! Jõulud on tulekul?

See on isegi topeltkülalisesinemine. Õde saatis ja kirjutab sellest ise.

Saamislugu on tal selline, et ükspäev tuli sõber külla ja tahtis vist mingit head kirssidega asja teha... kuid unustas need hoopis kausi sisse külmkappi. Ja ega siis meie käsi ei tõsnud neid sealt eemaldama - iga päev nägi hallitus uut moodi kaunim välja.
(Lõpuks pidin ta siiski hävitama sest need väikesed mustad asjad võtsid võimust ja siis polnud enam nii ilus .. kausi lõhkusin ka muide seda asja eemaldades ära suht :D).







27. okt 2015

Külalisesinemine nr 74: Prantsuse gurmee eripärad

Resto U.
Tšehhist sõber jagas hommikul sellist pilti. Ma ei oskagi kohe seda kuidagi kommenteerida, ma olen harjunud sihukest värki heal juhul Tšehhis nägema. On greip. Pooleks lõigatud. Neli õnnetut konservmaisitera on kahekaupa ükes rivistatud ja nende teele raiutud lõhesse on topitud mingi ebamäärane kollane tükk? Guugeldamine ka ei aita.


21. aug 2015

Külalisesinemine nr 73: Välitööd õe köögis

Kuna õde läks pikaks ajaks reisile, siis avanes mulle peale paari nädalat selline kaunis vaatepilt.

Sidrun hakkas juba kergelt köögiletiga üheks saama, kaunis pinnavirvendus tundus nii pude, et ei tihanud ka kätt külge panna, lisaks mõnus kontrast õlipurgiga seal taga.


Aga üldiselt, mu kallid hävinguarmastajad - elu saadab mind välitöödele Inglismaa tudengiköökidesse, nii et sealt hakkab alles gurmeed tulema. Küsimus laiale ringile, mille poolest on inglise köök kuulus?

29. märts 2014

Külalisesinemine nr 72: Õde saatis kräppi

üks hallitav salatikauss, 3 pilti kuivanud kapsast, koduõlle peale tekkinud imelik ilus kortsuline kiht ja mulgipudru hallitus. my work here is done







17. nov 2013

Külalisesinemine nr 666: vanade välitööde jäänused

Kui juba "kappide koristamiseks" läks, siis on tagumine aeg ära postitada rohkem kui aasta vanad pildid.
Need kaunid rõvedused on pildistatud Prahas minu sõbranna kummitavas korteris, mille eripäraks oli see et seal oli alati räigelt külm, vetsus elasid mõrtsukämblikud ja kui ma suvel taas külla läksin olid minu poolt sinna talvel jäetud pudelid ikka veel ära viimata. Nektariin aprikoos pärineb sealtsamast.







Külalisesinemine nr 65: Õe külmkapp

Blogi vaadatavus langeb, mina ise olen laisk aga näe kaastöid tuleb irooniana uksest ja aknast ning takkapihta olen sattunud viljakale etnoloogilise uurimuse kasvulavale, nii et enda köögist on ka peaaegu alati midagi võtta.
Õde ütleb, et "asju ei tohigi enne ära visata, kuni nad kunstiks muutuvad." Siinkohal tuleb nõustuda, eelvaate piltide pealt ma ei saanud isegi aru millega tegu, selline krüptika.









11. jaan 2013

Külalisesinemine nr 64: Müsteerika



Ma ei tea mis see on, mul pole halli aimugi kellelt see tuli ja kuidas. Arusaam on, miks – see on kaastöö. Nii et kui keegi tunnistab omaks, siis hõisake julgesti. Mis on erilist sibulatega kroonitud roosteplekis? Või on see midagi muud? Ja mis müstiline valge kummitus pildi all vasakus nurgas hõljub? Lahkunud toidu vaim?


5. jaan 2013

Meil on tublisid kaastöölisi!

Tervist!
Tumenenud banaan ei kuulu küll ehk päris /halvaks läinud/ toidu
valda, aga mu arvates haakub oma äärmuslikul kujul (nagu keegi kunagi
kenasti sõnastas: sellisena, et näib kohe kätte võtvat ja minema
roomavat) siiski Teie imetlusväärse bläägi teemaga.
Võrrelgem seda kasvõi kaunitel natüürmortidel kujutatud kirgastes
toonides isuäratavate viljadega. Kui miski on nature morte, siis
nimelt vananev banaan, ühe... mitte just jalaga, aga, ütleme, varrega
biolagunevate jäätmete mahutis!
 [blogi autori foto - tehtud Hollandis... mitte et ma kaastöid valiks aga ma ei tuvastanud banaani pilti kirjas]



Et tänapäeval pole teatavasti enam miski püha, siis võtkem tõmmata ka
blasfeemiline paralleel Dostojevski Ippoliti allpool toodud
mõlgutustega Holbeini "Haudapandud Kristuse" teemal:
‘..I suddenly called to mind a picture I had noticed at Rogojin’s in
one of his gloomiest rooms, over the door. He had pointed it out to me
himself as we walked past it, and I believe I must have stood a good
five minutes in front of it. There was nothing artistic about it, but
the picture made me feel strangely uncomfortable. It represented
Christ just taken down from the cross. It seems to me that painters as
a rule represent the Saviour, both on the cross and taken down from
it, with great beauty still upon His face. This marvellous beauty they
strive to preserve even in His moments of deepest agony and passion.
But there was no such beauty in Rogojin’s picture. This was the
presentment of a poor mangled body which had evidently suffered
unbearable anguish even before its crucifixion, full of wounds and
bruises, marks of the violence of soldiers and people, and of the
bitterness of the moment when He had fallen with the cross—all this
combined with the anguish of the actual crucifixion.
‘The face was depicted as though still suffering; as though the body,
only just dead, was still almost quivering with agony. The picture was
one of pure nature, for the face was not beautified by the artist, but
was left as it would naturally be, whosoever the sufferer, after such
anguish.
‘I know that the earliest Christian faith taught that the Saviour
suffered actually and not figuratively, and that nature was allowed
her own way even while His body was on the cross.
‘It is strange to look on this dreadful picture of the mangled corpse
of the Saviour, and to put this question to oneself: ‘Supposing that
the disciples, the future apostles, the women who had followed Him and
stood by the cross, all of whom believed in and worshipped Him —
supposing that they saw this tortured body, this face so mangled and
bleeding and bruised (and they MUST have so seen it)—how could they
have gazed upon the dreadful sight and yet have believed that He would
rise again?’
‘The thought steps in, whether one likes it or no, that death is so
terrible and so powerful, that even He who conquered it in His
miracles during life was unable to triumph over it at the last. He who
called to Lazarus, ‘Lazarus, come forth!’ and the dead man lived—He
was now Himself a prey to nature and death. Nature appears to one,
looking at this picture, as some huge, implacable, dumb monster; or
still better—a stranger simile—some enormous mechanical engine of
modern days which has seized and crushed and swallowed up a great and
invaluable Being, a Being worth nature and all her laws, worth the
whole earth, which was perhaps created merely for the sake of the
advent of that Being.
‘This blind, dumb, implacable, eternal, unreasoning force is well
shown in the picture, and the absolute subordination of all men and
things to it is so well expressed that the idea unconsciously arises
in the mind of anyone who looks at it. All those faithful people who
were gazing at the cross and its mutilated occupant must have suffered
agony of mind that evening; for they must have felt that all their
hopes and almost all their faith had been shattered at a blow. They
must have separated in terror and dread that night, though each
perhaps carried away with him one great thought which was never
eradicated from his mind for ever afterwards. If this great Teacher of
theirs could have seen Himself after the Crucifixion, how could He
have consented to mount the Cross and to die as He did? This thought
also comes into the mind of the man who gazes at this picture.
Vastukaaluks sellistele profaansetele seostele lisan ka jäädvustuse
ülevamatest sfääridest pärinevast peedisalatist. Näib, et Tartu
kaubamaja kulinaarialetti varustab Kõigekõrgem ise.
Mäda ja kõdu soovides
Teie alandlik kaastööline
myrym

29. veebr 2012

Külalisesinemine nr 62: Olgu teil talvel soe!

Meeldivalt soe, pehme ja niiske

Kurgid on enesele kasuka kasvatanud

1. veebr 2012

Külalisesinemine nr. 61: luulenurk

Kes sealt vaatab suure näoga?
Pole päike, pole kuu...
See on hallitanud virsik
jõllissilmne karvasuu!

Nepman virsikuid sööb talvel,
jõuluks kappi unuvad.
Meenutavad Munchi "Karjet",
lapsed plehku punuvad.

Tervitades
Triibik

8. jaan 2012

Külalisesinemine nr 59: cibulka!

Ja esimest kaastööd sel aastal ei tulnud üldse kaua oodata! Vyborne! Kuna kirjutaja on kontseptsioonile nii hästi pihta saanud (ilmselgelt minuga koos elamise tulem :), siis pole mul midagi lisada.

Turu pealt saab alati petta!
 Ainult kuu aega sai väike armas supisibul riiulis seista, kui juba ta oma (kuri)tegelikku sisu hakkas avaldama. Võta või jäta, ehtne sitt, mis sibulast välja voolab. Pehme, pruunikas ja näpuga sorkides mõnusasti kinnikleepuv, moodustades kilekoti põhja imelisi triipe. Ja millised ah-ha-aroomid - nagu peipsiääre kompostihunnik kevadel pärast ebaõnnestunud tehinguid. Vaadake ja nautige kaunist valgusemängu, ja sitta, mis sibula särama paneb.

Tädi Maali Tšehhimaalt

11. okt 2011

The ultimate cooker's block! Featuring § and the gang

Tuleb tunnistada, et bläägi aeg on ümber. Nagu on öelnud klassikud: ootasin mis ma ootasin, aga päris ise ta end kirjutama ei hakanud. Üheksa korda mõõtnud, otsustasin, et mis seda surnud hobust siis ikka peksta, tuleb pillid kotti panna ja mitte enam vanadel loorberitel liugu lasta.

Et aga midagi raisku ei läheks ega maailmakõiksuses avanevatesse pragudesse ära ei kaoks, siis lõppakordina paiskan avalikkuse ette kõik need kaastööd, mis juba pikemat aega nukralt postkastis vedelevad. Lisaboonuseks isiklik vabandus igale kaastöölisele. (Eriti suure vabanduse pälvib Pärtel, kelle kaastöö ma olen täiesti ära kaotanud ega suuda isegi meenutada, missugune see välja nägi. Või nägin ma seda ehk unes? Pärtel?) See akord võiks ju kõlada päris melanhoolselt, kui ei oleks §-t, kelle grandioosne panus kroonib kuninglikult niihästi selle postituse kui kogu bläägi lõppu. Oodakem, vaadakem.

Kaastöö Liinalt.

"Tuleb tudeng üle kolme nädala Tartust koju ning leiab külmkapist tüki isetehtud köömnesõira, mis (või oleks õigem "kes") on suutnud selle ajaga külge kasvatada erinevaid imeilusaid hallitusi. Lihtsalt hämmastav on hallituse elutahe end külmkapis mitme õgardist majaelaniku eest peites. Ühtlasi sügav kummardus parimale antitoidublogile, mis suudab leida esteetilist naudingut nähtustes, mis enamikel vastikusevärinaid esile kutsuvad. Midagi kulinaarse Baudelaire'i sarnast.
"





Vabandust, Liina!

Kaastöö Maalilt.

"
[T]inglikult võib [kaastööd] pealkirjastada ka "dementor-pastinaak ründab sibulat.""



Vabandust, Maali!

Kaastöö Carolinalt.

"Paar kuud tagasi hakkasime majanduslikel põhjustel ise kodus söögipoolist kasvatama, esialgu küll üsna tagasihoidlikult, sest palju siin linnakorteris ikka võimalik on. See käib nii: seemned tuleb panna inkubaatorisse, paar päeva oodata ja kasta ja söögipoolis ongi valmis. Imelihtne! Ainult et neid ei tohi liiga suureks lasta kasvada (nagu tegelikult just nendega juhtus, kellest siin pildid on, sest siis võivad nad muutuda nii nunnuks, et ei raatsi enam ära süüa).

Esimesel pildil on pisikesed just inkubaatorist väljunud. Teisel pildil ärkavad nad vaikselt üles; kas nad pole mitte armsad? Kolmandal käib tants ja trall. Ja neljandal proovib üks julgem juba käe peale tulla."









Vabandust, Carolina!

Kaastöö Kristilt.

"Täna avastasin vaimustava värvidemängu omaenese köögist ning väidan rõõmuga, et minust on saanud andunud kodusõdalane. Kahjuks on võitlusvahendiks vaid telefon, siiski tahan seente võidetud lahingut teiega jagada. /---/ PS. Pildil on mõneks ajaks lauale ununenud toorjuustu karbi sisu. Imelised maastikud!"








Vabandust, Kristi!

Kaastöö siniselt n6ialt.

"Omandasin mõne aja eest uue töökoha, ja kuukesed hiljem jõudsin kabinetis kaugemal-, st kõrgemalasuvate kappideni. Ühes laealusest kapist, mis sisaldas muidu eranditult pabereid, pudened välja selline selline iludus (pildid lisatud). Ajalugu ja paberite vanust arvestades võib oletada, et "muumia" on vanem kui 2 aastat."





Vabandust, sinine n6id!

Kaastöö don Tihaselt (täpsustagem, Internetist laenatud piltidega, sest loodusteadlased on teadagi harjunud, et iga töö on rühmatöö).

"Rindereportaaž Santiago tänavatelt! Olgugi, et hetkel märatsevad linnas väga mehelike ametite esindajad, nagu bussijuhid ja muud tavotiniplid, siis kõige nähtavam ja eriti just kuuldavam meetod valitsuse vastu võitlemiseks pärineb otse köögist! Köök on sõna otseses mõttes kodusõjastunud. Ehk siis nähtus nimega cacerolazo. Inimesed haaravad potid-pannid ja lähevad nendega tänavatele või siis akendele ja rõdudele ja tundide kaupa muudkui kolistavad nendega. Ja see on kestnud juba viimased poolteist kuud. Eesmärgiga valitsus oma käpa alla saada. Sisuliselt on viidud köögis tülide käigus taldrikutelõhkumine üleriigilistesse mastaapidesse. Nõud on jõud! CACEROLAZO!""







Vabandust, don Tihane!

Ja viimaks, viimaks, VIIMAKS - tõeliselt massiivne, pühendunud ja jalustrabav kaastöö §-lt. Tõmmakem hinge ja süvenegem.


"1) Baklazaani püreesupp. Värske. Eelmine kord tuli söödav välja, seekord aga ei kannatanud maitse ka kriitikat, saati siis välimus... või noh eks suur osa püreesuppe on koledad."



"2) Mustikamoosi peal elab kaunis roosa hallitus, ilm on ka nii ilus päikeseline."



"3) Ausalt, see on meelega tehtud. Sinine kana kollaste läätsedega. Kõlbas süüa. Misteha, ma olen nii andunud köögiblogi fänn :)"



"4) Vaarikamoosihallitus peesitab õhtuses päikeselaigus. Moosihallitus tekib sellest, et ma ei jaksa üksi purki mõistliku aja vältel tühjaks süüa."



"5) Fännipilt, makaronidest. Katsetasin neid keeta ka, piimaga kastrulipõhja (sellele tehnikale peaks nime panema, pastagraafia äkki?) aga ei tulnud välja. Ehk kuidas nimetada tahtliku toidurikkumise ebaõnnestumist? Mõtlemisainet filosoofidele."



"6) Koristasime sõbra kööki. Alumises kihis on tatrapuder ja mannakreem, peal halvaksläinud liha ja kõige tipus lõpuaktuselt pärinev lillekimp."



"7) Klassika, küll mitte köök aga ikkagi, kelle poleks marjad maha läinud?"



"8) Uhhaa. Ise püüdsin (mõne kala), ise sõin. Olin vapper ja sõin, kuigi see nägi välja nagu surnud kala häguses vees, minu kausis. Vähemalt ma ei saanud ühtki tervet sibulat."



Jah. Sinine kana. Nüüd võin rahuliku südamega erru minna. Mantel on auga päritud. Õpilane on õpetajast ette jõudnud. Kui mina matan kodusõjakirve maha, võib loota, et § kaevab selle sealt jälle üles - või ka keegi teine teist, mu head sõbrad, kallid kaasteelised. Adieu!