Rõve rõvejook

Nii ammu pole postitand... igatahes. Mu korterikaaslane teeb igal hommikul sellist möga ja kuna ma nüüd lõpuks üle aasta olen jälle fotokaomanik (mis õele vana, see mulle uus) siis tegin pilti. Retsepti saab ka : külmutatud maasikad, spinat või salat, kurk, veits mahla või kannujooki, peotäis kaerahelbeid ja valgupulbrit. Blenderis segi kuni näeb välja nagu okse ja voila - valmis. Külmkapis kihistub kenasti kahekihiliseks ka.

Köök, raisk

Põhimõtteliselt tundub, et hollandi tudengid elavad nagu sead. Siin on paar vaadet minu enda köögist, mida ma jagan veel 12 elanikuga + nende külalistega. Peaaegu iga kord kui ma sinna lähen, leian midagi blogiväärilist - räpased nõud, üleajav prügikast, uued eluvormid või vanad eluvormid, millele on sammal selga kasvanud. Sekka mõni loov sigadus (ühe taga olin ma küll ise ka). Üldiselt olen ma jätkuvalt ühikas elamiseks liiga vana ja need lapsed, kes enda järelt ei korista võiksid koju tagasi kolida.

 

Jep, need noad-kahvlid-lusikad tulid välja mikrolaineahjust.

 

Ma ei tea mis see on, ja ei taha teada ka.

 

 Kamoon!!!!

 

 

Vahepeal oli mul kõrgelennuline plaan oma naabreid veidi kasvatada. Jätsin neile kirja, et peale keskööd pesen ma kõik mustad nõud ära ja viin need oma tuppa. Peale esimest 45 minutilist nõudepesu oli mul 3 potti, 6 lõikelauda ja päris palju nuge-kahvleid. Paar päeva hiljem oli mul juba üks "Thank You" post-it kleeps, 6 potti, 9 lõikelauda ja köögist hakkasid kahvlid otsa lõppema. Viimaks sain köögist ainult ühe räpase noa ja tundus, et kõik toimib ja võin hakata asju tasakesi tagasi panema. Paraku nii libedalt see ei läinud, üldises kolapuuduses hakati hoopis asju juurde ostma (ühisraha eest), mille peale ma andsin alla ja viisin kõik kogutud tavaari tagasi. Praeguseks on köök veel hullem sigala kui enne, ma pesen jälle nõusid ENNE kui ma neid kasutan ja porisen pahaselt kui inimesed koristusgraafikust kinni ei pea.

 

Kuna sisimas olen ma siiski lahke inimene (loe: tropp ja mölakas), siis tahtsin ma ülekaalu ja perverssete luulude käes vaevlevale sõbrale (?) teenet osutada ja saatsin talle pakitäie Gummybears from Hellse (suhkruvabad Haribo kummikarud). Mis pakist üle jäi, panin kööki laua peale sildiga "Free candy" ja läksin rõõmsasti nädalavahetuseks Amsterdami.

Menza: spinat või sitt, selles on küsimus

Leidsin ühe tõeliselt vana pildiseeria, mis ikka veel postitamist ootab. Kaks aastat.

 

See postitus on pühendet meie suurepärasele ülikooli sööklale Menzale Ceske Budejovices. See üllas asutus üritab näljastele tudengitele minimaalse raha eest (1€) lõunasööki pakkuda. Teadupärast on toidu ja selle hinna puhul ilmne positiivne korrelatsioon, vähemalt mingi piirini. Menza balansseerib mitte eriti osavalt täpselt selle piiri peal, pakkudes asju mis on päris head ja vahetevahel asju, mis tekitavad tahtmise nende eest põgeneda. Viimasesse kategooriasse kuulub supp, mille hinnaks oli 5kc ja mida ma proovisin ainult esimesel nädalal. Iga päev pakuti (kirjade järgi) erinevat suppi, kuigi tulemus oli alati ühtlaselt hall ja eemaletõukav ning nägi välja nagu oleks seal sees keedetud nõudepesulappi või midagi.

 

 

 

Teine asi, mida mina ei sallinud aga kohalikud isuga sõid (ka toorelt) oli rõlge hall maksavorst. Öka. Spinati suutis Menza mulle samuti ära rikkuda, kuigi muidu ma üldiselt spinatit ei vihka... aga kui seda serveerida nii, et see näeb välja nagu pehme aurav lehmakook, milles kastesel kevadhommikul karjapoisi varbaid soendada, siis tänan ei.

 

 

 

 



 Ahjaa, mannapuder ka. Maitsestatud lahustuva kakao pulbriga (vist).

 

Üldiselt, Menza on autentse Erasmuse kogemuse osa, aga üks selliseid mille osas ma liigset nostalgiat ei tunne. Paraku olen ma järgneva 2 aasta jooksul veel kahel korral, ei isegi kolmel sealsamas süüa saanud. Üks neist oli 2 nädalane suveülikool. Kokkuvõttes ma olen tänulik, kultuurišokk võib ka väärt kogemus olla.

 

kooginduslik feil

Pühendet kõigile tsöliaakiahuvilistele (jah, siin on sellise märgiga tag). Kaua ma seda jõledust ikka oma ekraanil vaatan? Kaastööd tuleb ju desktopile salvestada, et need ei ununeks. Üks ilus maisi (?) jahust kook, algatus on igati kaunis - välja tuli nii nagu ikka. Käega pildil ei ole sama kook, mis veelgi rõhutab meie kaastöölise järjekindlat panust.

Kuna ma nüüd juba alustasin, siis asun pühalikult õhtusööki valmistama. Eelnevalt sai ära visatud äärmiselt ebafotogeenilised juustusupijäänused... oh jah, täielik raisk.

Inspiratsioon tuleb (k)õhust.

Istun siin, fotode kaust lahti ja mõtlen millist maiuspala teile täna valida. Mõni kaastöö? Midagi vana Tšehhi ajast? Mõni eksemplar välitöödest? Ja siis tuleb mu uksevahelt korraga silmipimestavat (jah, tõesti!) lõhna. Korterikaaslane on asunud sibulasupi jaoks sibulaid hakkima. Minu uks aga ei käi korralikult kinni ja supiks, teadagi, läheb palju sibulaid. Meil on neid selle talve jooksul vist juba suure musta kilekoti täis ära söödud, lisaks ripub neid köögiseinal ja kapipealsetel. Vahel ka kapi taga. Suureks pettumuseks ei olnud köögis midagi pildistamisväärset, M purustas ja praadis väga professionaalselt ja midagi ei läinud põlema. Selle asemel sain kausitäie sibulasuppi, mis maitses täitsa normaalselt. Kui see ära jahtub, hangub see muidugi pildistusväärseks möksiks, nii et loodetavasti jäi homseks mõni jääk. Olgem ausad, see oli siiski esimene kord kui ma siin sibulasuppi sõin – varem olen justnimelt selle pelutava hangunud rasva välimusega värgi peale sattunud, mis ei kutsunud väga proovima.

Siiski siiski, Tšehhi ajast üks pilt sibulajuurtest. Üks mu sõber nimelt pelgab neid, valged paljad juured tekitavad temas foobiat. Palun, teie rõvedus.

Külalisesinemine nr. 41 ehk voodi on kodusõda

No kui sellise pealkirjaga ka klikke ei saa, siis ma ei tea, millega üldse saab. Aga minu motivatsioon ei ole loomulikult nii madal, kirjeldan lihtsalt asju nii, nagu nad on. Juba ühes eelmises postituses oli juttu sellest, kuidas mõne jaoks võib köögi aset täita ka ase (I'll be damned if this isn't a precious pun), ning nüüd on kaastööline Made Luiga ZA/UM-ist selle kohta saatnud ka ohtralt fototõestust.













Seda jah, et... Ma ei olegi nüüd päris kindel, mis asja meile ses sängis õieti eksponeeritakse. Paistab nagu kondi moodi. Aga samas mõnel pildil paistab ka purukoogi moodi. Jõhvika-purukoogi moodi, kui täpne olla. Igatahes tuletab see meelde ilusat juhtumit, mil keegi koduloom oli minu voodisse istutanud viinamarja. Selgus, et see tõepoolest muutub aja jooksul rosinaks. Kes oleks arvanud?

Kommenteeriksin veel, aga pean minema ja oma nunnumeetri näidu aktseptaabliks põrutama. Küüniline blägard ei saa ju enesele lubada, et hakkab taksikoera pilte nähes kontrollimatult vigisema ja küüntega maad kraapima. Ei-ei. Koerad ajavad karva. Ja hauguvad. Ja üldse. Täna ei ole nunnutamise päev, täna on peaväljakul tankiga sõitmise päev! Kah nagu omamoodi kodusõda. Palju õnne!

Külalisesinemine nr. 33b ehk loomulikkusest ja kunstlikkusest

Paistab, et vähemalt ajutiselt on südatalv järele andnud. Minu viiekorruselise kortermaja katuselt langeb sulalund sellise võimsa mürinaga, et kavatsen tulevikus sellest protsessist kirjutada olukirjelduse, moodsa urbanistliku ekvivalendi Jüri Parijõe pildikesele jääminekust. Nüüd ongi paras aeg tuua vaka alt välja viimase külalisesinemise teine pool, milles samuti heiastub mälestusi soojematest aastaaegadest. Korrespondent Kaeraväljalt kommeteerib:

"Need liblika ja tomatitega pildid on tehtud täiesti juhuslikult, ilma sinu bläägile mõtlemata."



"Lähemal silmitsemisel on tomatite puhul juba märgata riknemise märke - kas süüdlane on teolt tabatud?"



Südant soojendavad need kaadrid jahedas jaanuarikuus kahtlemata. Nii floorat kui faunat - mida võikski üks toidublogija veel tahta? Küsimusi tekitab minus aga väide võetud fotode juhuslikkuse kohta. Kas tõesti on ilma suunava käeta sattunud taustale teos "Tervendav köök: põhjalik teejuht tervisliku toitumise juurde"? Ja kas see elajaloom mitte ei vaata elegantse poolpöördega otse kaamerasse? Kas ei siruta ta käpakest tomati küljel pakatanud lõhe poole just nii, nagu turist küünitab puhkusefotol tervendava allika suunas? Asi on kahtlane.

Oma korrespondendi sõnu ma muidugi mõista kahtluse alla ei sea. Siiski panen kõigile lugejatele südamele: ka lavastuslikkust ei tasu häbeneda! Kui kohtate köögis putukat, närilist, bakterit või köögivilja, kes tahab jääda pildile just mõne spetsiifilise kulissi taustal, kes tahab võtta just seda või teist veidi ebaloomulikku asendit - jumal temaga, las ta poseerib. Eks kuulu ju väikene teatraalsus ka argielu juurde. Ja teinekord veidike härjaverd. "Tattoo," nagu performance'i-tunnis ikka öeldi!