Külalisesinemine nr 77: üksildus on ka elu alus

Kaastöö anonüümseks jääda soovivast köögist, mis tõendab, et külmkappi unustatud poolik paprika tunneb end piisavalt üksikult, et endale sõbrad kasvatada. või hakkas tal lihtsalt külm, ei tea.

Boonusena asshole tomato.

No ja mu enda eksperimendid on uskumatult viljatud - jätsin kausitäie õunamoosi ebaküdooniaga laua peale ja läksin 2 nädalaks päälinna. Tulin tagasi. Moos polnud isegi käärima läinud mitte.

Kes see ikka teeb, kui ise ei tee?

Kui ühes kohas piisavalt kaua paikne olla, läheb lõpuks miskit hukka kah. Näiteks leib.

 Ja juust, mis oli küll ostes juba üsna vana ja pidi sama päeva õhtul pitsa peale minema, aga jäi kuidagi ellu.

 Või moos, mis oli üsna hea, aga millest sai vaid paar ampsu võetud ja siis unustatud.

 Klassika. Tomat kukkus külmkapi peale asjade taha ja jäi sinna kuni läks vanaks ja kortsu, säilitades siiski noorusliku värvitooni.

Külalisesinemine nr. 51 ehk punk's not dead - it just smells funny

Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta! Kaastööliste sekka on lisandunud kutseline fotograaf. See tähendab, pole võimatu, et neid on siin esinenud ennegi ja ma lihtsalt ei tea seda. Aga mulle näib, et käesolevate fotode ekstraordinaarne professionaalsus on suisa käegakatsutav ja kõrvulukustav. Daamid ja härrad, Merilyn Püss Londonist:





Kaastööline valgustab tausta:

"Olin eile just üles laadinud fotod oma punktomatist, kui tekkis kommentaariumi vihje, et on olemas selline omamoodi köögiblogi. Eellugu on selline, et Sainsbury's on siinne supermarket, selline keskklassile suunatud. Neil on palju omatooteid, ja ma nende gemüüse on hakanud alla käima. Kunagi tegid nende Basics sarja paprikad ikka muudele silmad ette.

Igatahes, eilsel kenal pühapäeval olin juba tükk aega maitsepungi lahinguvalmis sättinud, et valmistada tomatitest joru hõrgutavaid bruschettasid. Köögis tomatipakki avades aga sain karvase üllatuse osaliseks."

No see makrofoto karvasest üllatusest ajab teie alandliku teenri peaaegu nutma. Selline ilu teebki argipäeva elamisväärseks. Langen fotograafi talendi ees põrmu. Ja mõistagi saab taas kinnitust, et tomat on toidusuretaja jaoks üks väga oluline vili. Ent lisaks piltide kõrgele kvaliteedile, mida ma profaanina suurt kommenteerida ei julgegi, rikastab Merilyn bläägi ka ühe uue perspektiiviga:

"Tore on muidugi see, et tegemist on mu lemmikhallitusega, kui selline asi inimesel üldse olemas on. Ma usun, et paljud leiavad, et see valge ja kohev tupshallitus on lihtsalt üle mõistuse nummi. [---] Lähedalt vaadates on see hallitus ikka päris kena, pane või seinale!"

Kas sinul, hea lugeja, on juba oma LEMMIKHALLITUS? Pean tunnistama, et minul õieti ei ole. Eeltäidetud salmikus "Minu klass" omal ajal sellist lahtrit ei olnud ja nii ta läks. (Tegelikult tuleb selle eest tänulik olla, kuna ausalt öelda oli mul ka konventsionaalsemate lemmikute valimisega suuri raskusi. Lihtne oli ainult lemmiksaatega, sinna sai kirjutada mingisuguse "Elmo" või "Frodo", kes olla olnud üks soome kanalite peal näidatav karvane elukas - ise ei olnud kunagi näinud, aga no kõik ju panid selle, mis siis minagi.)

Oma lemmikhallituse tuvastamine nõuab muidugi teatavat süvenemist. Ega ma teagi, mis see siis nime poolest on, mida käesolev kaastöö kujutab. Aga mis veel hullem, seda infot ei ole ka kusagilt otsida. Kus on "Väike hallituste välimääraja" või "Hobikodusõdalase käsiraamat"? Ma vaatan teie poole, eesti teaduskirjastused! Miks on turult puudu sellised potentsiaalselt hiiglasliku sihtgrupiga, hädavajalikud tarbeteosed? Muudkui duubeldate siin Dante Alighierit ja tõeliselt tähtsad valdkonnad jäävad täiesti katmata...