Ent see selleks. Mul käis nädalavahetusel külas välitöid tegemas Helen. See tähendab, banaaniglämmarid käisid ka, aga nemad pidasid end hillitsetumalt ülal ega teinud nii:
Algul kurtis kaastööline, et nuga on nüri (tõsi, mõnevõrra ropemas maneeris), ja kui ma selle peale väitsa sõnakuulelikult ära teritasin - külalise sõna on ju seadus -, nojah, siis ei olnud enam keegi ega miski kaitstud.
Ega ma ei ütle, minul oli hommikul tore üllatus. "American Psycho" tuli meelde ja puha. Võta ainult ja pildista. Viimast muidugi paari kombekohase päeva möödudes. Nüüd on siis see koostegemise rõõm ka ära proovitud. Muidu ikka mõtle, et kuidas see käib nõnda: üks teeb ja teine jookseb mööda toimetusi... Vaat just nii ongi!
Omapäi saan ju jätkuvalt hakkama üksnes selliste kitšimotiividega:
See on aga juba kõik olnud, kõik tehtud, ei väärigi enam jäädvustamist. Nii et tulgu teisedki julgesti minu juurde välitöid tegema, kui endal kodus kohe kuidagi ei lähe! Kaks pead on ikka kaks pead!
