Külalisesinemine nr 78: Ooooh! Külalispostitus!

Tere mugulad!
Vaatan mina postkasti ja üle saja aasta on seal kaastöö! Nii armas, mul läheb kohe suurest rõõmust saba rõngasse! Kui see ei ole zombie-söök, siis ma ei tea mis on. Autor ütleb oma pildi kohta nii:

Pildil olev produkt on söödud jänes, kes on otsustanud uuesti ellu ärgata. Alustades uue karvkatte kasvatamisest. Midagi väga kaunist on selles määratus elujanus...

Kuna ma tahan, et naaber minust ikka tulevikus ka välja teeks ning mu küpsetisi sööma tuleks, võib pildi anonüümselt üles riputada (kui see muidugi kvalifitseerub).

Külalisesinemine nr 75: Midagi tõeliselt kaunist! Jõulud on tulekul?

See on isegi topeltkülalisesinemine. Õde saatis ja kirjutab sellest ise.

Saamislugu on tal selline, et ükspäev tuli sõber külla ja tahtis vist mingit head kirssidega asja teha... kuid unustas need hoopis kausi sisse külmkappi. Ja ega siis meie käsi ei tõsnud neid sealt eemaldama - iga päev nägi hallitus uut moodi kaunim välja.
(Lõpuks pidin ta siiski hävitama sest need väikesed mustad asjad võtsid võimust ja siis polnud enam nii ilus .. kausi lõhkusin ka muide seda asja eemaldades ära suht :D).

Külalisesinemine nr 73: Välitööd õe köögis

Kuna õde läks pikaks ajaks reisile, siis avanes mulle peale paari nädalat selline kaunis vaatepilt.

Sidrun hakkas juba kergelt köögiletiga üheks saama, kaunis pinnavirvendus tundus nii pude, et ei tihanud ka kätt külge panna, lisaks mõnus kontrast õlipurgiga seal taga.

Aga üldiselt, mu kallid hävinguarmastajad - elu saadab mind välitöödele Inglismaa tudengiköökidesse, nii et sealt hakkab alles gurmeed tulema. Küsimus laiale ringile, mille poolest on inglise köök kuulus?

Külalisesinemine nr 72: Õde saatis kräppi

üks hallitav salatikauss, 3 pilti kuivanud kapsast, koduõlle peale tekkinud imelik ilus kortsuline kiht ja mulgipudru hallitus. my work here is done

Kaastöö nr 70: Häid sõnu on ikka hea kuulda

Nõndaks, postkast hakkab vaikselt tühjenema nii kirjadest kui piltidest.

Tere,

ma ei tea, kas "Köök on kodusõda" bloog veel jätkub (mulle on see alati pakkunud nii meeleahutust kui meelekindlust, et ma pole ainus köögisõdalane), aga arvutit puhastades leidsin mõned selleks puhuks pildistet palad ja parimat lootes pakuksin siiski välja omapoolsed loodussaavutused, mida bioloogiatudengina eriti hinnata oskan. Milline elu!

Igaks juhuks võin lisada seletuse, et tegu on ühel piltidest habemessekasvanud maasikaga, mis sellisel kujul peenrast leitigi, aga fotogeensetel eesmärkidel sai tuppa teisaldatud, ja teised kaks demonstreerivad äärmiselt võluva kasukaga keedukartuleid, mis nädal aega või umbes nii kapi peal seisid. Nii võluvaid olevusi ei raatsigi teise ilma saata.

Jõudu,

L

Tere,

vahest olete juba ise ka sellel infole jàlile saanud, aga màrtsikuu national geographic toob àra vòluva hallitanud virsiku pildi. mida nàhes ma mòistagi mòtlesin sooja tundega teie blogile, mis juba aastaid vàsimatult kònealuse teemaga tegeleb. minu soojad tervitused ja komplimendid laineharjast ees olemise puhul. kahjuks on mul siin hetkel nii aeglane internetiyhendus, et ei saa linki àra tuua, aga kindlasti on eesti NG's sama pilt saadaval.

Tugevat tervist ja jòudu missiooni jàtkamisel,
K

Külalisesinemine nr 65: Õe külmkapp

Blogi vaadatavus langeb, mina ise olen laisk aga näe kaastöid tuleb irooniana uksest ja aknast ning takkapihta olen sattunud viljakale etnoloogilise uurimuse kasvulavale, nii et enda köögist on ka peaaegu alati midagi võtta.
Õde ütleb, et "asju ei tohigi enne ära visata, kuni nad kunstiks muutuvad." Siinkohal tuleb nõustuda, eelvaate piltide pealt ma ei saanud isegi aru millega tegu, selline krüptika.

Mangostan, raisk!

Mis raisus, see raisus - kõdu ja halbtust jagub meil igale poole. Samuti ma suisa arrrrrmastan trampida jalgupidi vanades ämbrites. Ehk Pariisis käies ostsin ma taaskord mangostani, saagisin seda nigu lollakas ja mis te arvate kas oli sama tulemus, mis Prahas? Jaaa! [okei seekord oli mäda, mitte hallitus nii et päris sama pole].

Õige mangostan näeb välja hoopis nii. Sellise sain lõpuks India-linnajaost Gare du Nordi kõrvalt. Õige mangostan ei ole kivikõva koorega vaid koor on näpuga katsudes natuke elastne ja nahkjas. Aga olgem ausad, välja näeb ta ikka rõve sellegipoolest. Tegu on botaanilise värdjaga lisaks kõigele muule - isastaimi pole olemas, on ainult emastaimed.

P.S. Mu kallid lugejad, mul pole keset ööd tõesti targemat teha kui teile kirjutada. Tõstsin oma kiimleva kassi jälle ukse taha ja blokeerisin ukse radiaatoriga... nüüd ta jaurab seal üksinda aga vähemalt siia kõrva karjuma ei pääse. Muidu ta tuleks röögiks mulle une pealt kõrva ja siis ajaks pimedas mingit kola maha. Nii et kui paari päeva pärast tuleb postitus teemal "jänesepraad" siis teate...

Puhkusehallitus!

... On kõikse parim!
Tulen mina puhkamast tagasi ja mis ma näen - mu kokakoolatarretis on külmkapis puhta ära hallitanud. Teised ei olnud seda minema ka visanud, kuigi nad selle kahe nädala sees kindlasti kontoris olid. Huvitav kas nad teavad, et ma kogun halvaks läinud asjade pilte või? Igatahes oli südantsoojendav seda leida.

Minu jaoks oli üldse üllatus, et Coca-cola võib lõpuks hallitama minna (kuigi siin kõrval võib näha ka kuivamise märke). Küllap on asi želatiinis. Ahjaa tarretis oli ise juba algusest peale üsna rõve, seepärast see seisma jäigi. Tehtud sai ta kunagi magistritöö kirjutamise ajal... vahepeal olen ma ära kaitsnud ja veel suvekoolis ka käinud, nii et see värk on päris kaua elada saanud. Kuigi esimesed kaks nädalat ei kasvanud seal kohe kindlasti mitte midagi. Selline akadeemiline eneseväljendus siis... aga tore ka kui miski areneb ja kasvab, eksju?

Külmkapi peal on meil aga säärane seadus:

Külalisesinemine nr 62: Olgu teil talvel soe!

Meeldivalt soe, pehme ja niiske

Kurgid on enesele kasuka kasvatanud

Külalisesinemine nr. 61: luulenurk

Kes sealt vaatab suure näoga?
Pole päike, pole kuu...
See on hallitanud virsik
jõllissilmne karvasuu!

Nepman virsikuid sööb talvel,
jõuluks kappi unuvad.
Meenutavad Munchi "Karjet",
lapsed plehku punuvad.

Tervitades
Triibik

Kuri mangostan

Minu viimane suurim puuviljateemaline pettumus. Prahas ostsin mangostani ja õhtul asusin seda sõbra pool võidurõõmsalt lahti saagima. Peale 20 minutit taskunoa viiliga uuristamist ja põranda täis purustamist sain vilja katki ja see nägi välja nii. Eriliselt pahatahliku näoga hallitus.

Kahjuks ei jäänud aega seda Tescosse tagasi viia... mingi kolmekümne krooni pärast poleks viitsinud jamada aga teiste mangostanide kõrvale näidiseksemplariks oleks võinud küll panna.

Külalisesinemine nr. 56 ehk hallitus 4-ever

Ohkasin, sirutasin laua taga selga, küünitasin veiniklaasi hoidmisest vaba käe huupi tolmusesse virna järgmise kaastöö järele, nii nagu see prestiižsemates akadeemilistes väljaannetes käib - ja nägin oma kurvastuseks, et klaarimist tahab üks õnnetu arusaamatus. Nimelt algas kaaskiri järgmiselt:

"Ma saan aru, et sul on juba hallitustest kõrini..."

Samasugust mõtet, aga märksa traagilisemat sentimenti kannab eilne sissekanne bläägi staažikalt kaastööliselt Manjanalt:

"Jaanipäeva õhtul avad interneti ja avastad toredast hallitusblogist read, et nad vist enam ei armastagi selliseid pilte. Või kes neist aru saab. Kurbus."

Manjana sissekannet tasub lugeda igal huvilisel: seal näidatakse tehniliselt arenenud viisil väga ilusaid pilte hallitanud rabarberikissellist ja kuna ma monopoli teket ei taotle, on mul ainuüksi hea meel näha, et komme postitada fotosid riknenud söögist on levimas. Ent mu südame teeb raskeks kartus, et olen jätnud lugejatele vale mulje, tõrjunud eemale potentsiaalseid toidusuretajaid. On tõsi, et bläägis on mõne aja eest diskuteeritud selle üle, kas hallitusfotod mitte liiga prevaleerivaks ei muutu; vahest koguni (leebes vormis) nõutud mitmekesisust. Mõistagi elavdab üldpilti mõni kaader tordivulkaanist, surnud närilisest või kõrbenud jahutootest - nii, nagu oleks linnakesse tulnud tsirkus, näidatud habemega naist, tillukesi kääbuseid ja muidu vahvaid veiderdajaid. Gooble gobble. Aga nende armsate inimestega koos naermine ja lustimine ei tähenda, nagu alahinnataks sellepärast kohalikke, maa soola, töökaid elanikke, kes oma igapäevase panusega linnakest elus hoiavad. Otse loomulikult armastame me hallitusepilte! Eks ole? Rahvas? Olge minuga! Где же ваши руки?

Siit otseteed tänase taiese juurde, mis on taas kord patriootlikult eestimaine, pärinedes juba tuttavalt kaastööliselt Kirepist, ning esindab ka muus osas igati eeskujulikku kaastööd, näidates niihästi selgitavat üldplaani kui esteetiliselt nauditavaid lähikaadreid detailitundlikuma vaataja tarvis:











Autor kirjeldab põgusalt tingimusi ning lisab huvitava küsimuse edasimõtlemiseks:

"Tegu võiks olla kuu-pooleteiseste makaron-nuudlitega. Ühes herneste ning paprikaga? Kahjuks ei oskagi täpsustada, selles korteris ei ela kedagi ning kokk on teadmata. Pildid on tehtud kaks nädalat tagasi. Täna käisin taas selles korteris, lootsin küll, et hallitus on kogu poti hõivanud, kuid minu nördimuseks polnud suurt midagi muutunud. Teab, kas nüüd algavas kuumas suves hallitus areneb või on vastu sügist ta hoopis närbunud. Või peaks seda asjandust vahepeal kastma?"

Mina siinkohal kahjuks nõu anda ei oska, sest oma herneid kastsin ma küll - need olid peenras -, aga tulemus erineb oodatust diametraalselt. Võib-olla oskab vastata mõni lugeja, võib-olla annab arutust aeg. Siiski tahan väljendada vaimustust väljendist "makaron-nuudlid", mis minu tõlgenduses on rohkem nagu eitav konstruktsioon ja märgib otsustavat keeldumist kasutada selles tähenduses snooblikku sõna "pasta". Sobib siinsesse köögidiskursusse nagu valatult.

Puändina veel üks julgem, piire laiendav pilt, mis eristab Kirepi kaastööd päris harilikust hallituskaastööst:



Kõige ilmsemini laiendab siin piire muidugi avar sinine taevas, aga usun, et kõik mõistsid: tegelikult pean silmas suurt puudehunnikut. Sealkandis elaksid tegelikult nagu... usinad, kodumajapidamisest hoolivad inimesed? Ma püüan küll XXI sajandi Lääne kodanikule omaselt kõigi veidruste suhtes tolerantne olla, kuid pean ütlema, et see võtab minugi hetkeks sõnatuks.

Ja siiski! Sõnatu või mitte, piire blääg ei sea. Ole sa korralik inimene või kaak, perenaine või paadialune, ka hallituspildid on teretulnud. Palun ärgu lastagu väikesel arutelul mitmekesisusest segada oma igapäevast, tõhusat, tänuväärset toidusuretamistööd. Hallitus on meie igapäevane leib, armas lugeja.

Külalisesinemine nr. 51 ehk punk's not dead - it just smells funny

Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta! Kaastööliste sekka on lisandunud kutseline fotograaf. See tähendab, pole võimatu, et neid on siin esinenud ennegi ja ma lihtsalt ei tea seda. Aga mulle näib, et käesolevate fotode ekstraordinaarne professionaalsus on suisa käegakatsutav ja kõrvulukustav. Daamid ja härrad, Merilyn Püss Londonist:





Kaastööline valgustab tausta:

"Olin eile just üles laadinud fotod oma punktomatist, kui tekkis kommentaariumi vihje, et on olemas selline omamoodi köögiblogi. Eellugu on selline, et Sainsbury's on siinne supermarket, selline keskklassile suunatud. Neil on palju omatooteid, ja ma nende gemüüse on hakanud alla käima. Kunagi tegid nende Basics sarja paprikad ikka muudele silmad ette.

Igatahes, eilsel kenal pühapäeval olin juba tükk aega maitsepungi lahinguvalmis sättinud, et valmistada tomatitest joru hõrgutavaid bruschettasid. Köögis tomatipakki avades aga sain karvase üllatuse osaliseks."

No see makrofoto karvasest üllatusest ajab teie alandliku teenri peaaegu nutma. Selline ilu teebki argipäeva elamisväärseks. Langen fotograafi talendi ees põrmu. Ja mõistagi saab taas kinnitust, et tomat on toidusuretaja jaoks üks väga oluline vili. Ent lisaks piltide kõrgele kvaliteedile, mida ma profaanina suurt kommenteerida ei julgegi, rikastab Merilyn bläägi ka ühe uue perspektiiviga:

"Tore on muidugi see, et tegemist on mu lemmikhallitusega, kui selline asi inimesel üldse olemas on. Ma usun, et paljud leiavad, et see valge ja kohev tupshallitus on lihtsalt üle mõistuse nummi. [---] Lähedalt vaadates on see hallitus ikka päris kena, pane või seinale!"

Kas sinul, hea lugeja, on juba oma LEMMIKHALLITUS? Pean tunnistama, et minul õieti ei ole. Eeltäidetud salmikus "Minu klass" omal ajal sellist lahtrit ei olnud ja nii ta läks. (Tegelikult tuleb selle eest tänulik olla, kuna ausalt öelda oli mul ka konventsionaalsemate lemmikute valimisega suuri raskusi. Lihtne oli ainult lemmiksaatega, sinna sai kirjutada mingisuguse "Elmo" või "Frodo", kes olla olnud üks soome kanalite peal näidatav karvane elukas - ise ei olnud kunagi näinud, aga no kõik ju panid selle, mis siis minagi.)

Oma lemmikhallituse tuvastamine nõuab muidugi teatavat süvenemist. Ega ma teagi, mis see siis nime poolest on, mida käesolev kaastöö kujutab. Aga mis veel hullem, seda infot ei ole ka kusagilt otsida. Kus on "Väike hallituste välimääraja" või "Hobikodusõdalase käsiraamat"? Ma vaatan teie poole, eesti teaduskirjastused! Miks on turult puudu sellised potentsiaalselt hiiglasliku sihtgrupiga, hädavajalikud tarbeteosed? Muudkui duubeldate siin Dante Alighierit ja tõeliselt tähtsad valdkonnad jäävad täiesti katmata...