Külalisesinemine nr 77: üksildus on ka elu alus

Kaastöö anonüümseks jääda soovivast köögist, mis tõendab, et külmkappi unustatud poolik paprika tunneb end piisavalt üksikult, et endale sõbrad kasvatada. või hakkas tal lihtsalt külm, ei tea.

Boonusena asshole tomato.

No ja mu enda eksperimendid on uskumatult viljatud - jätsin kausitäie õunamoosi ebaküdooniaga laua peale ja läksin 2 nädalaks päälinna. Tulin tagasi. Moos polnud isegi käärima läinud mitte.

Külalisesinemine nr 76: Õlu on elu alus... or not

Sõbranna saatis suurepärase pildi. Ja ma ei saanud esimese hooga arugi mida see peaks endast kujutama. Õigemini miks ta vedel on. Vedel leib. Nagu ta ise kirjeldab:


ei, alguses on täiesti normaalsed täisterarukkileiva viilud

ainult et ümmargused, et purki mahuks

juuretisega tehtud

see löga oli puhas kultuurkiht

... ehk siis me järeldame et Eesti Jõud peitub isetekkelises leivasupis!

Imelik hiinapoe värk

Siin Inglismaal leidub ikka väärt värki, Ma leidsin need asjad küll hiinlaste supermarketist, aga luban et kunagi tuleb ka aus inglise gurmeepostitus.

Nautige tsöliaakiahuvilised! Tulistatud ümarad gluteenipallid! Sest millised pallid siis ei oleks ümarad! Ühe naela eest võib soetada tervelt 50 grammi puhast õhitud gluteeni.

Lisaks veel samast poest Suka Pinakurat! Osta ei julgenud, mine tea mis teeb.

Tegelikult ma olen sealt poest päris tihti asju ostnud. Aga need on sellised normaalsed või vähemalt mitte selle blogi väärilised, nagu külmutatud kaheksajalad või mochi pallid (kahtlane välimus ja kahtlane struktuur, aga ei kuuluta hävingut otseselt), tee, nuudlid, tofu (ok, läks halvaks ja unustasin pilti teha) või... vesikastanid. Hmm vesikastanitest ma tegin küll pilti, näe palun! Tegemist oli mõttetult halbade asjadega, seepärast nad pahaks läksidki. Kõigepealt ma ostsin konservi. No olid sellised kahtlased krõmpsuvad jurad, paar tükki kasutasin mingi hautise sees. Siis mõtlesin, et prooviks värskeid. See oli viga. Värske on selline gladioolisibula ja kastani vahepealse välimusega mugul. Koorid ära. Maitsed. Esimese hooga pole nagu vigagi, siis lööb lääge magusus korra kõigest üle ja siis on lihtsalt mõttetu edasi. Niimoodi iga ampsuga. Ma lõpuks panin huvi pärast ühe kasvama ja ülejäänud tahtsin Halloweeni ajal lastele jagada, aga keegi ei tulnud trick or treatima.

Viimaks - jah, see on seep. Koola-kummikommilõhnaline. Eile ma nägin nätsulõhnalist ka. Lõhnas üsna autentselt, millest ma eeldan et nätsumaitseainet kõlbab ka seebi sees kasutada, sama koolaga.

P.S: Ma leidsin terve blogi, mis tegeleb sellise teemaga nagu see hiinapoe-postitus. Tervitused, Armeenia seenekook! http://www.armenianfunguscake.com/#sthash.h8P38Spz.dpbs

Välitööd Kreekas

Kunagi ammu kevadel sai Lesbose saarel käidud. Esimest korda elus proovitud kaheksajalga valmistada, peale seda kui restoranis tellitud kaheksajala koivake üsna õnnetu ja kõrbenud oli. Seda vist tihti ei juhtu, et ma postitan siia midagi mis reaalselt hea oli. Kaheksajalg oli igatahes just nimelt hea või vähemalt parem kui restoranis. Keedetud veinis ja hängimas taldrikul koos oliivide, ürtide ja kartuliga. Natuke nilbe välimus on see, mis ta blogivääriliseks muudab. Sest algselt oli ta igati vähemrõve kui kala - odavam, vähem haisev, ilma luudeta ja puhastamine oli ka kerge (lõika ära silmad, lõika ära see kott mis "pea" sees kõike koos hoiab, lõika ära nokk). Ja pane koos kartuliga keema - kartul pehme = kaheksajalg valmis. Lõpuks tõin veel kaks tükki purgis Eestisse ka, lennujaama kottide läbivalgustajal võis küll põnev olla.

Külalisesinemine nr 65: Õe külmkapp

Blogi vaadatavus langeb, mina ise olen laisk aga näe kaastöid tuleb irooniana uksest ja aknast ning takkapihta olen sattunud viljakale etnoloogilise uurimuse kasvulavale, nii et enda köögist on ka peaaegu alati midagi võtta.
Õde ütleb, et "asju ei tohigi enne ära visata, kuni nad kunstiks muutuvad." Siinkohal tuleb nõustuda, eelvaate piltide pealt ma ei saanud isegi aru millega tegu, selline krüptika.

Kolm Möga

Leivasupp - Vötab möistuse ja Ussisönad.

Võitlemiseks vajad: hundipiim ja nahkhiire keel

Põgenemiseks vajad: kaks paari kiireid kanajalgu

Moos - tuvastamata koostisosadega ebamäärane plöga, mis paneb kõhus keerama.

Võitlemiseks vajad: kolmteist söetabletti ja smecta ning lusikas

 Põgenemiseks vajad: kilesussid, kaks nuia, Muhu mänd

Kook - Leiva ohutu sugulane, ühist on neil ainult kohutava nätske taigna jagu. Juhin tähelepanu kaunile kirkale kevadrohelisele toonile, mis tulenes vahukommidest.

Võitlemiseks vajad: nuga, insuliinisüstal

Põgenemiseks vajad: kanajalad ja kilp

Külalisesinemine nr 62: Olgu teil talvel soe!

Meeldivalt soe, pehme ja niiske

Kurgid on enesele kasuka kasvatanud

Külalisesinemine nr. 61: luulenurk

Kes sealt vaatab suure näoga?
Pole päike, pole kuu...
See on hallitanud virsik
jõllissilmne karvasuu!

Nepman virsikuid sööb talvel,
jõuluks kappi unuvad.
Meenutavad Munchi "Karjet",
lapsed plehku punuvad.

Tervitades
Triibik

Külalisesinemine nr. 54 ehk jumal küll, mis asi see on?

"[V]äljendan oma toetust teie blogile järgnevate piltidega," kirjutab oma lakoonilises kaaskirjas uus korrespondent Adrenaliina. Ta alustab mõnevõrra tavapärasemate motiividega, kuigi tuleb tõdeda, et pipar on eksponeeritud väga kunstipäraselt:





Sellele aga järgneb tõesti võimas seeria hoidistest:







Ma ei... Tähendab. Esimeses purgis on maasikad. On ju? Veidi luitunud, veidi lömmivajunud, kuid ikkagi maasikad. Teise purgi kohta ma ei ole enam kindel. Tundub nagu näiteks searasv. Searasvaga sisse tehtud kukeseened? Oasupp? Miks mitte. Aga sellest, mis kolmandal pildil toimub, ei saa ma üldse aru. Kas see on mingisugune organ piirituses? Väärastunud loode? Leidlik salaalkoholi valmistamise seadeldis? Arenev homunkulus? Vene-Saksa gaasitoru? Miks kõigil anumatel mingi teine anum tagurpidi peas on? Kas tegu on satanistide salakambriga?

Tõsi, on tulnud ka veidi maisem pakkumine "hiiglaslik ülalt alla kasvav hallitusekork". Ent olgu kuidas on, igatahes minu hruštšovkakeldrist niisuguseid asju ei leia. Sisse kolides ootas mind seal küll pool Žigulid (autot, mitte õlut), aga ei midagi säherdust. Kirevase päralt! Missuguse triptühhoni need kolm kaadrit moodustaksid! Adrenaliina, palav käepigistus ja tere tulemast meie sekka!

Külalisesinemine nr. 42 ehk moos ja supp

Emakeelepäevane kaastöö vedeleb postkastis juba nii kaua, et vahepeal jõudsin kaastöölise linna peal oma silmaga ära näha. Ta küll väga ei kurjustanud, ütles teregi, aga niisugune asi distsiplineerib sellest hoolimata. On tõepoolest viimane aeg januse publiku ette tuua ilmet võttev transformatsioon: Carolina ZA/UM-ist on pöördumas! Kui kunstnik viimati veel väitis end olevat lihtsalt hetkeks libastunud, aga muidu väga ontliku ja puhtustarmastava inimese, siis nüüd tõdeb ta:

"okei, ma saan aru, et pärast nende piltide avaldamist ei usu keegi enam, et ma olen korralik koduperenaine, aga olgu siis..

moosipurgis on minu ema tehtud suurepärane õuna-kaneelimoos, mis jäi liig kauaks aknalauale. nüüd helendavad sealt kaks silma välja. minema pole julgenud veel visata."





Ega ema tehtud asju ei olegi loomulikult ilus ära visata. Eriti kui nad sind selliste anuvate silmadega vaatavad. Kui aga moosi näol on tegu, ütleme, igihalja motiiviga, mis on ka teostatud suhteliselt klassikalises võtmes, siis Carolina supp on minu meelest tõeline üllataja:





Kunstnik kommenteerib ka ise: "ja suppki oli hea, nii filigraanset hallitust polegi ma varem näinud (olen ikkagi alles algaja)". Tõsi - seda ei saagi pidada päris algaja tööks. Justkui Lumekuninganna pulmaloor kurdub see õrn seenelinik üle supi, sulgkergelt riivates porgandeid ja brokolit. Tema pinnal moodustuvad imelised mustrid, mida poeedi hingega inimene võiks vahest igaveseks imetlema jääda. Seda enam on mul hea meel, et Carolina end lummusest siiski lahti rebis, fotoaparaadi haaras ja kaastöö teele pani. Ühtlasi palju õnne nüüd juba täisvereliste toidusuretajate ridadesse astumise puhul!

Järgmine külalisesinemine saab olema veidi teisest vallast - on kostunud etteheiteid, et blääg on liialt seenekeskne, ning seda viga püütaksegi edaspidi parandada. Püsi kuuldel, hea lugeja!

Külalisesinemine nr. 16 ehk KÖÖGI ALL

Varsti on kätte jõudmas sügis - ei, ärge vaadake mind sellise näoga - ning aeg on taas hakata mõtlema hoidistamisele. Hoidistamine on minu meelest väga kütkestav tegevus, sisemiselt vastuoluline protsess, mille käigus pealtnäha suunatakse kõik jõupingutused mingite toiduainete säilitamisele nende algsel või vähemalt ligilähedasel kujul; samas tuleb aga tunnistada, et sageli pakuvad just nimelt hoidised eriti tänuväärset silmailu toidusuretamisgurmaanidele nagu meie siin.

Hoidistamise teemal mõtisklevad täna meiega koos juba tuttavad akadeemilised jõud, kelle geograafilist asukohta parasjagu võib iseloomustada kui Häädemeestet. Oma kaastööle on akadeemilised jõud pannud väga tähendustiine pealkirja "Köögi all". Muidugi märkab teooria tiheda-tiheda liblikavõrguga varustatud, allusioone ja sümboleid jahtima harjunud lugeja otsemaid, et see fraas iseloomustab laiemas plaanis ka kogu siinset bläägi: tegeldakse siin ju köögi dekonstrueerimisega, selle lammutamisega, uurimisega, mis tegelikult peitub pealtnäha argise ja turvalise köögi mõiste taga ja all. Kitsamas kontekstis räägitakse pealkiri aga lahti nõnda:

"Köögi all on teadagi hoidised. Nagu pildilt näha, on need hoitud hoolega -- 26 aastat tagasi on kellegi virk käsi purgile sildi kinnitanud. "Mustsõstar vaarikaga 1984". Seltsiks veidi noorem "Valge sõstra mehu 1991". Tõstsime need pildistamiseks keldriaknale, umbrohtu ei kitkunud, ämblikke ei peletanud."





"Teised kaks purki-pudelit pärinevad arvatavasti veidi uuemast ajast. Nii nagu palju muudki meie ümber on mandunud, ei ole ka perenaiste usinus endiseks jäänud. Silte hoidistel ei ole. Nii me ei saagi teada, mis seal sees on ja millest on sündinud uued vormid vanas aineses. Vabalt voogavas valguses (aknaraam lagunes vahepeal ära) paistab vaid puhas ilu."





Väga kena uju(v)põieke.

Kui eelmises postituses sai räägitud sellest, et teinekord tuleb täiust taotleval toidupildistajal objekt parema tulemuse nimel algsest miljööst eemaldada, siis täna on paslik alla kriipsutada risti vastupidise lähenemise plusse. On imetlust väärt, kuidas Häädemeeste akadeemilised jõud on kaadrisse püüdnud fotoobjektide orgaanilise suhte ümbritseva keskkonnaga ning ühtlasi tabanud sellesama keskkonna tasast, ent pöördumatut dünaamikat: vägivaldselt umbrohtu ei kitkuta, ämblikke ei peletata, aknaraamil lastakse laguneda omasoodu, siis, kui see on talle sobiv. Ei ole tõesti ime, et nõnda hakkab paistma "vaid puhas ilu"!

Kord juba akadeemilisel lainel olles tasub pisteliselt vaadelda ka hoidiste kujutamist eesti kirjanduses. Ei tule ilmselt üllatusena, et nii nagu eesti kirjandusel on üleüldiselt kombeks esemete ja nähtustega ümber käia, on ka hoidistest ja hoidistamisest maalitud suhteliselt sünge, trööstitu pilt.

Viivi Luige teos "Seitsmes rahukevad", mis kirjeldab 1950. aastate algust, algab mäletatavasti pihlakamoosi keetmise episoodiga: esmalt tuleb läbida pikk tatine tee pihlakateni ja tagasi, seejärel raisatakse vastiku keedise peale ära hulk väärtuslikku suhkrut ja tagatipuks kõrbeb moos põhja. Meeldivaid emotsioone see kõik ei tekita. (Pihlakamoosi kohta vt. ka kraaksu kommentaare selle postituse sabas - tema on sõnades küll lahkem, tunnistab aga, et söödud ei ole moos siiani saanud.)

1970. aastatel ei ole eesti rahvas aga ikka veel õppust võtnud: "[M]iks on tänapäeva inimesi vallanud progresseeruv hoidiste valmistamise kirg ja kas sellel nähtusel on sotsiaalne tagapõhi toiduainetetööstuse armetuse näol, või on hoopis tegemist imeliku moega, mille puhul vaid üksikud söandavad isepäisust ilmutada[?]" ahastab peategelase suu läbi Aimee Beekman oma 1978. aastal ilmunud romaanis "Valikuvõimalus". Kirjanikul oli õigus. Enam ei läinud kaua aega piltidel kujutatud mustsõstra-vaarika keedise sünnini.

Ning kuigi akadeemiliste jõudude andmeil on perenaiste usinus vahepeal vähenenud, tuleb selle kõige vilju süüa veel uuel sajandilgi. Hoidiste probleemi praeguses Eestis on teravapilguliselt lahanud Andrus Kivirähk 2002. aastal lavastatud näidendis "Eesti matus". Seal kirjeldab Lee-nimeline tegelaskuju kallimale:

"Siis käisin ma keldris! Andres, kas sa tead, kui palju on seal moose! Riiulid on nende all lookas, mõnes kohas on purkide raskus riiulitesse praod vajutanud ja tubli toigas on pandud toeks, et kuiv puulaud mooside all päris pooleks ei praksataks. Seal oli tuhandeid moose, Andres, ja nende kõrval sadu liitreid õunamahla, tagumistes ridades seisvad purgid kaetud paksude ämblikuvõrkudega, nagu iidsed veinid. Milline pudelite ja purkide armee! Nende klaasist kõhud läikisid kahvatu elektripirni valguses nagu raudrüüd ja mul oli tunne, nagu oleksin ma avastanud maa alla vajunud rüütlite armee, mis ootab maailmalõppu ja viimset lahingut."

No minu nõuanne on lihtne: kui purk või pudel ründab, siis tehke pilti. Ja saatke mulle. Aitäh.

Kuidas tekkis elu maal ja linnas

Mäletatavasti kiikasime viimati suvepuhkustega seoses omaenese hooleks jäetud korteritesse ning hõikasime välja hoiatavaid hüüdlauseid. Nüüd ongi aeg väheke valgustada seda, mis toimub samadel tingimustel minu enese kodus. Ega ma ei valetanud, kui suureliselt rääkisin, et "mõni tohletanud tomat kapinurgas ikka leidub". See oli üksnes tilluke kunstiline moonutus! Tegelikult on see mul lillkapsas:







Nagu siit näha, lähivõtetega on minu objektiivi puhul õieti päris kehvasti. Peaksin nähtavasti oma varustust parandama, et tuua bläägilugejateni jätkuvalt kõrgekvaliteedilisi roiskumispilte. Aga vaadake, see üks ripnev asi seal kapsajuurikast paremal peaaegu et lausa joonistub piltidel välja:





Kahju on muidugi sellest, et blääg ei võimalda edasi anda lõhna ja tekstuuri. Soovin, head lugejad, et oleksite koos minuga võinud sõrmede all tunda seda krobelist ja samas kohati libedat, pehmenenud, ent ometigi võikalt krudisevat pinda, mis paramatult tekitas lüürilisi morbiidseid mõtteid isegi sedavõrd reipas ja naerusuises inimeses nagu mina.

Siin ka väikene mõõtkavafoto:



Nojah, õieti meeldis mulle lihtsalt mõte tillukesest mehikesest hiilgasliku mädaneva lillkapsa kõrval.

Ent sai ometi lubatud kõnelda elu tekkest niihästi maal kui linnas - ja tõsi, ka maal ei magatud. Sellal kui asunikud viibisid eemal, oli ohjad enese kätte võtnud õunamoos. Täpsemalt öeldes õunamoos hapukurkide nahas, aga ega see kogenud silma ära ei peta:





Minu meelest nagu yin ja yang:





Muidugi on tegu imehästi dekonstruktivistlikult tõlgendatava yin'i ja yang'iga: ilmselgelt kehastab riknemata pool valgust, päeva, meest ja seega hierarhia tippu, riknenud pool aga pimedust, ööd, naist ja seega hierarhia põhja. Ent ei tasu muretseda. Poliitiliselt ebakorrektne õunamoos sai teenitud karistuse.

Et kultuurilised referentsid saaksid klaaritud, siis "Kuidas tekkis elu maal ja linnas" on õieti üks Ilmar Trulli luuletus. Väga piinlik, aga pean seda siinkohal tsiteerima mälu järgi, ebatäpselt ja üksnes osaliselt, kuna vastavat tüviteksti kirjalikul kujul käepärast ei ole. See kõlas ligikaudu nõnda:

"Kuule, särg,"
kord ütles kilu,
"vees on märg
ja vees on vilu.
Aeg on jõudnud sinnamaale -
mina lähen ära maale."

"Õigus, kilu,"
vastas särg.
"Vees on vilu,
vees on märg.
Minulgi nüüd aeg on minna -
mina lähen ära linna."

Oma uute teadmiste valguses võime nüüd aimata: küllap just siis hakkasidki omapäi jäänud vetes kontrollimatult vohama lemled, vetikad, plankton ja muu selline.

Moosihuvilistele

Kontrollisin: hoidistest on praegu pakkuda üksnes sellist asja:



Ma kardan ainult, et see nägi mitteriknenuna üsna samasugune välja. No mingit hädist halli kirmetist on hoolsal vaatlusel võimalik eristada (vt. vasakul):



Nii juhtub nimelt siis, kui osta allahinnatud, realiseerimistähtajale liginevaid tooteid. Ja jätta need veel pooleks aastaks külmkappi seisma:



Eksponeeritud maasikamahlaplekkide taustal. Jah, maasikatega läheb jätkuvalt hästi.

Porgandikuubikud

Eelmises postituses, nagu seda mõnikord juhtub, ma valetasin. Ei tule siit mingit pikemat olemuslugu, lihtsalt veidi rohkem pilte. Materjal see-eest on esmaklassiline. Iseenesest jällegi vana kuld, aga veel tõelisemas, iidsemas mõttes kui seni:



Kui see pilt juhtumisi ei öelnud võhikule rohkem kui tuhat sõna, siis vaadakem lähemalt:



Igaks juhuks selgitan üle: sildil võib näha templit aastaarvuga 1991. Taustainfo alusel arvan, et tegu on säilivus-, mitte tootmiskuupäevaga, kuigi üksvahe harrastati vist pigem selle viimase tooteinfosse kandmist. Mõlemal juhul on need porgandikuubikud auväärses eas. Kuidas seda nüüd näitlikustadagi? Sakuskana võiksid need porgandikuubikud ise enesele poest viina kõrvale osta! Või kui appi võtta veel eredam näide, siis Janek Mäggile toetudes oleks nende porgandikuubikute rong kümne aasta pärast juba läinud! Aplaus ja veel üks vaade staarist teise nurga alt:



Seekordsed fotod pärinevad jällegi minu vanematekodust. Need porgandikuubikud ei ole aga elanud mitte ainult ühel aadressil. Kuigi keegi ei mäleta, kuidas täpselt need omal ajal majapidamisse siginesid - vist juhtus see salamahti pererahva pikema eemalviibimise perioodil -, võeti purk säästlike ja alalhoidlike inimestena kaasa ka järgmisse elukohta. Ei ole kunstiline liialdus, kui ütlen, et neist kiirgab ülevat valgust:



Nagu kultusobjektide puhul sageli, jääb üks asi mulle siiski arusaamatuks. Mis toit on pildil?



Korrektse vastuse andjale auhinnaks - ee - püüan koduste vahenditega valmistada sedasama? Tundub selle blogi puhul igati kohane.

Ei saa aga igavesti vanematekodu hüvedel liugu lasta. Kuna olen nüüd juba suur inimene ja nii-öelda iseseisva elu peal, võtsin hiljuti nõuks enesegi residentsi veidike genuiinset kodutunnet tekitada:



Paraku läheb nende porgandikuubikute täisealiseks saamisega veidi aega. Praegu, aprillis 2010 on nad veel viimast kuud kõlblikud. Varsti hakkab looma, varsti, õige varsti.

P.S. Sink läks mul ka vahepeal halvaks, aga tema ei olnud eriti fotogeeniline. Sestap sõin ta ikkagi ära. Pesin, koorisin ja sõin - ikka needsamad protseduurid, mida teadlik inimene söögiasjade kallal läbi viib. Või on mul midagi valesti meeles?