Kaastöö nr 69: leiva ja avokaado eri

See leib on leivakorvis kilekotis seisnud üle kuu aja vähemalt. Saadan oma kannatuse viljast kaks pilti, ühe välguga, teise ilma välguta tehtud.

Tõeline abstraktse kunsti meistriteos?!! Oranz, kollane ja sinine, sekka kohvipruuni ja valget. See värvikombinatsioon meenutab mulle... mu esimest konverentsiplakatit. Nostalgia, mmmõnus.

Need avokaadod kaunistasid lauda mitmeid nädalaid täiesti edukalt, enne, kui mulle tuli rumal mõte need pooleks lõigata ja vaadata, mis on nende sees.

 Püha jõledus. Kes meist poleks avokaadodega vastu pükse saanud? Ainult need, kellele avokaadod ei meeldi ja nemad neid niikuinii ei söö. See on ikka päris jõle määndumine juba. Mul on praegugi riiulis üks kahtlaselt pehme avokaado. Ahjaa, kui turul on pakkumine et 10 avokaadot 1€ eest (sest need on muljuda saanud), siis võib jopata, aga võib ka mitte - 10st 3 pidin ära viskama, sõin paar päeva avokaadosalatit ja viimane läks ikka halvaks. Poest hea avokaado leidmine on alati kunst, kuna need on enamasti liiga kõvad... ja siis muutuvad hetkega kõvast hoopis seest pruuniks.

Külalisesinemine nr 64: Müsteerika

Ma ei tea mis see on, mul pole halli aimugi kellelt see tuli ja kuidas. Arusaam on, miks – see on kaastöö. Nii et kui keegi tunnistab omaks, siis hõisake julgesti. Mis on erilist sibulatega kroonitud roosteplekis? Või on see midagi muud? Ja mis müstiline valge kummitus pildi all vasakus nurgas hõljub? Lahkunud toidu vaim?

Mangostan, raisk!

Mis raisus, see raisus - kõdu ja halbtust jagub meil igale poole. Samuti ma suisa arrrrrmastan trampida jalgupidi vanades ämbrites. Ehk Pariisis käies ostsin ma taaskord mangostani, saagisin seda nigu lollakas ja mis te arvate kas oli sama tulemus, mis Prahas? Jaaa! [okei seekord oli mäda, mitte hallitus nii et päris sama pole].

Õige mangostan näeb välja hoopis nii. Sellise sain lõpuks India-linnajaost Gare du Nordi kõrvalt. Õige mangostan ei ole kivikõva koorega vaid koor on näpuga katsudes natuke elastne ja nahkjas. Aga olgem ausad, välja näeb ta ikka rõve sellegipoolest. Tegu on botaanilise värdjaga lisaks kõigele muule - isastaimi pole olemas, on ainult emastaimed.

P.S. Mu kallid lugejad, mul pole keset ööd tõesti targemat teha kui teile kirjutada. Tõstsin oma kiimleva kassi jälle ukse taha ja blokeerisin ukse radiaatoriga... nüüd ta jaurab seal üksinda aga vähemalt siia kõrva karjuma ei pääse. Muidu ta tuleks röögiks mulle une pealt kõrva ja siis ajaks pimedas mingit kola maha. Nii et kui paari päeva pärast tuleb postitus teemal "jänesepraad" siis teate...

Kontor on kodusõda

Tehniliselt võttes kuna me tegime selle pläusti köögis, siis peaks siia sobima. Rõõmu rohkem kui rubla eest, mis te arvate kes jäi siniste näppudega vahele? Ja kellel oli ilmatulõbus 5 minutit enne 22 poodi joosta (ei, mitte alkoholi järele, kuigi mu selja taga lällas küll üks külahull)... zelatiini ostma.

Nagu ikka läks esimene partii aia taha - ärge proovige tarretist värvida kaaliumpermanganaadiga!

Aga teine sats tuli imekaunis! Milline võbelus! Milline õudus koristaja silmis kui ta kahel päeval järjest minu paberikorvist tarretist leiab! Skandaal!

Külalisesinemine nr 59: cibulka!

Ja esimest kaastööd sel aastal ei tulnud üldse kaua oodata! Vyborne! Kuna kirjutaja on kontseptsioonile nii hästi pihta saanud (ilmselgelt minuga koos elamise tulem :), siis pole mul midagi lisada.

Turu pealt saab alati petta!
 Ainult kuu aega sai väike armas supisibul riiulis seista, kui juba ta oma (kuri)tegelikku sisu hakkas avaldama. Võta või jäta, ehtne sitt, mis sibulast välja voolab. Pehme, pruunikas ja näpuga sorkides mõnusasti kinnikleepuv, moodustades kilekoti põhja imelisi triipe. Ja millised ah-ha-aroomid - nagu peipsiääre kompostihunnik kevadel pärast ebaõnnestunud tehinguid. Vaadake ja nautige kaunist valgusemängu, ja sitta, mis sibula särama paneb.
Tädi Maali Tšehhimaalt

Tähenduse loomise mehhanismidest

Niimoodi on see lihtsalt räpane pliit. Aga lisagem teine juhtum:

http://lambiblogi.blogspot.com/2009/12/uhikas-vol-2.html

Nüüd on tegu juba diskursusega.