Kaastöö nr 69: leiva ja avokaado eri

See leib on leivakorvis kilekotis seisnud üle kuu aja vähemalt. Saadan oma kannatuse viljast kaks pilti, ühe välguga, teise ilma välguta tehtud.

Tõeline abstraktse kunsti meistriteos?!! Oranz, kollane ja sinine, sekka kohvipruuni ja valget. See värvikombinatsioon meenutab mulle... mu esimest konverentsiplakatit. Nostalgia, mmmõnus.

Need avokaadod kaunistasid lauda mitmeid nädalaid täiesti edukalt, enne, kui mulle tuli rumal mõte need pooleks lõigata ja vaadata, mis on nende sees.

 Püha jõledus. Kes meist poleks avokaadodega vastu pükse saanud? Ainult need, kellele avokaadod ei meeldi ja nemad neid niikuinii ei söö. See on ikka päris jõle määndumine juba. Mul on praegugi riiulis üks kahtlaselt pehme avokaado. Ahjaa, kui turul on pakkumine et 10 avokaadot 1€ eest (sest need on muljuda saanud), siis võib jopata, aga võib ka mitte - 10st 3 pidin ära viskama, sõin paar päeva avokaadosalatit ja viimane läks ikka halvaks. Poest hea avokaado leidmine on alati kunst, kuna need on enamasti liiga kõvad... ja siis muutuvad hetkega kõvast hoopis seest pruuniks.

Tarbija teadvuse on uinutanud näiliste konfliktide roosa kissell

Nõnda kirjutas juba aastal 1984 vene kirjanik Maia Ganina ajakirjas Таллин, arvustades üht eesti raamatut - missugust, ei ole hetkel oluline. Mis kissell? miks roosa? mõtlesin mina. Mõtlesin hoolega, kuna tegu oli enam-vähem ainsa fraasiga selles arvustuses, millest ma eesti- ja venekeelsete tüvede kattuvuse tõttu probleemideta aru sain, aga välja ei mõelnudki. Nüüd sain selgust. Küllap peeti silmas midagi sellist:



Tõsi, rangelt võttes ei ole tegu kisselliga. See on lihtsalt vesi lillevaasis, mis mingil põhjusel on muutunud roosaks. Rangelt võttes ei asu see ka köögis. Ent seekord kiskugu sümboli jõud puruks reaalsuse kammitsad. Raporteerin jällegi Tallinnast, vanematekodust - mingil põhjusel tundub roosa olevat siinne teemavärv, nagu näitasid juba legendaarsed kartulid, millele ma ei väsi viitamast. Tahaksin juhtida tähelepanu ka lillevaasi algupärasele ümbrusele. Hiljem parematesse valgustingimustesse lohistatud spetsimeni tabasin õieti sellisest kohast:



Eksponeeritud lugematute Loomingu aastakäikude taustal! Kas näeme siin mingit paralleeli selle juhtumiga? Antud juhul tasakaalustab võimalikule kultuuripederastiale viitavaid sisekujunduselemente aga klassikaline väikekodanluse embleem: nn stukkdekoor! Minu hinnangul täiesti imepärane kombinatsioon.

Ühtlasi palun vabandust viletsa pildikvaliteedi pärast. Minu käsutuses oli veidi teistsugune fototehnika kui tavaliselt. Ma ei ole päris kindel, kas asi on aparaadis eneses või selles, et puhtast snobismist olen minetanud igasuguse oskuse peegelkaamera asemel kompaktkaameraga pilte teha. Aga ametliku järeldusena pakun kõigi fotohuviliste suureks rõõmuks igatahes välja selle, et pole midagi teha - Canon lihtsalt ei ole nii kõva firma kui Pentax. Haa!

Lõpetuseks veel mõned kaadrid, kus kaunist roosat värvi paraku enam hästi ei paista, küll aga aimdub tavapärane nukker huku- ja hävingumeeleolu. Nautigem:

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Kodustest, turvalistest hobidest ei armasta ma palavalt mitte üksnes söögitegemist. Olen ka kirglik lillekasvataja:



Ma mõtlen, et see on ehk krüsanteem, aga määrata on ausalt öelda sama raske kui puu- või köögivilja esimeses postituses:





Glamuur, diskursus ja kena melanhoolia veel pealekauba. No mis veel saaks sellist tolmukihti vaadates pähe tulla peale magusvalusate mõtete kõige elava surmast, hääbumisest ja kaost:



Selles mõttes, et koristamine ju ometi mitte.