Külalisesinemine nr. 55 ehk tere jälle!

Leian, et kahekordne riigipüha ja pikk nädalavahetus on piisavalt pidulik aeg küll, tegemaks jälle üks toidupostitus. Vabandada eriti ei viitsi, see hakkab end juba ammendama. Küll möönan, et võtsin südamesse tundmatuks jääda sooviva skandinavisti kirjalikku kaebust:

"ega need välismaised kaastööd pole ikka päris see, mida ühelt rahvuslikult koduperenaiselt ootaks. köök olgu kodusõda, mitte välisriikide interventsioon."

Tõesti, kas me selleks kõik need aastad kannatasime? Ega oma kodumaad rahvusvahelistele imperialistidele maha müüa ei tahaks küll. Meeleparanduse mõttes panengi täna üles kaastöö siitsamast Eestimaa pinnalt, Häädemeeste akadeemilistelt jõududelt:



Kaastöölised kommenteerivad:

"Miskipärast jäi pilt õigel ajal teele panemata, kui bläägis olid aktuaalsed teemad, mis sellegi teosega tihedasti seotud: puhkus, reisimine, närilised. Ent eks ole need teemad samas ju igihaljad ja kõigele sellele võib mõelda ka nüüd, kui kevadpäikese paistel taas kuuma suve ja viljarikast sügist ootame."

Siinkohal tasub küll vahele öelda, et teinekord tuleb viivitamine ainult kasuks. Näh, ongi jälle kätte jõudnud kuum suvi, puhkus, reisimine ja närilised. Vt ka http://www.structuredprocrastination.com/ (samuti väga akadeemilis-jõuline tekst).

"Väärib rõhutamist, et suurepärane kompositsioon ei ole siin mitte inimkäte seatud. Ei, teos on sündinud ajal, mil pererahvas kaheks nädalaks soojemale ja mägisemale maale lahkus. Kui teose autor(id) on hiir(ed), siis on ilmselt tõestust leidnud see, et närilistel on olemas kunstitaju ja ilumeel, mida teadus seni ei ole suutnud avastada. Ja ehkki leian, et üldjuhul tuleks süüa ja sittuda siiski eri kohtades, annab taies tunnistust, et suure kunsti nimel võib teha nii mõndagi tavaelus taunitavat."

Tõsijutt. Sellega on ilmselgelt ümber lükatud Ivan Astahhovi väide, et "[e]steetilised võimed ei teki seal, kus eksisteerib kõrgelt arenenud loom, vaid seal, kus ilmub ajalooliselt arenev inimene ja inimese vajadused. Ka kõige arenenum ahv ei ole suuteline kas või lapse kombel joonistama. Talle ei ole omane kunstilise loomingu võime, tal ei ole potentsiaalse kunstniku kätt, silma ega teadvust. Üksnes tuhandeid aastaid kestnud töös täiustunud inimkäsi võib luua maalikunsti-, skulptuuri-, arhitektuuri-, muusika- jne. teoseid." (Tsiteeritud Marek Voldi artiklis "Esteetilise suhtumise mõiste Nõukogude Eesti esteetikas", Methis nr 7, 2011, lk. 138-139.) Eksponeeritud taies on loodud täiesti ilma ajalooliselt areneva inimese sekkumiseta.

Ka sõnastatud moraal söömise ja sittumise asjus on kahtlemata väärt kõrva taha panemist. Ise pean küll märkima, et mulle meenutab kahe materjali sümbioos antud kujul enim sööklas valmistatud plovi. No see pruunim osa on kõrbenud koht. Teate küll.

Külalisesinemine nr. 20 ehk täna me ei naera

Sai lubatud morbiidsemaks minna ja õige kah - aitab sellest ninnunännust. Rangelt võttes tegeleme tänagi ühe armsa karvase loomakesega, aga seekord pisut teistsuguses võtmes.

Nimelt sain mõned nädalad tagasi kirja intrigeeriva pakkumisega: "Mul on foto hiirest, kes tegi suvila köögis enesetapu." Liiatigi vihjas allikas, et tegu on avaldamata materjaliga! Kõmuajakirjanik minus tõstis pead. Suutes vaid hädavaevalt rahulikuks jääda ja professionaalsust säilitada, vastasin, et selline pilt passiks bläägi suurepäraselt. Ongi endamõrv siin ju seni veel kahetsusväärselt alakajastatud teema, kui mitte hõlmata sesse kategooriasse teatavaid eelmisi hiiri, kelle elutee samuti ühes suvilaköögis kaunis saladuslikel põhjustel otsa lõppes. Minul tekivad küll teinekord pliidi ääres hamletlikud mõtted.

Noh, siin ta nüüd siis on:

Et tõusta kõmuajakirjanduse tasemelt kvaliteetajakirjanduse tasemele (tee järele, Postimees!), annab kaastööline inx taustainfot: "Suvila on koht, et sügisel ära ja kevadel tagasi. Kõik uksed kinni. Köögiuks ka... et hiired-rotid kolama ei pääseks. Kuskilt see elukas sisse oli saanud. Süüa mitte suutäitki. Mis siis muud kui vabatahtlik elust lahkumine. Nii ta seal uksepiida vahel muumiana rippus. Välja koukimine oli väga vastik kogemus."

Nüüd tekib muidugi klassikaline moraalne dilemma: kas on õiglane reportaažfotot, eriti mõnd kurba sündmust kajastavat kaadrit hinnata esteetilisest seisukohast ja kuulutada "heaks" või "halvaks" pildiks. Ma loodan siiski, et ei solva hiire mälestust, kui ei suuda vastu panna kiusatusele öelda: kompositsioon on suurepärane. Väga maitsekalt on lahkunu nägu varjatud, peamise detailina tõusevad esile pisikesed varbad. Eksponeerimata midagi otseselt vastikut või vägivaldset, kätkeb foto siiski eneses puhast, siirast traagikat.

Päris ausalt, muide. Kõmuajakirjanik minus langetas jällegi viisakalt pea. Hiire mälestuseks.

Külalisesinemine nr. 12 ehk seda hiired ostaksid

Kuumalaine ootuses on paslik pöörata igatsev pilk talvisematele aegadele ning tuua lagedale järjekordne kaastöö - usun nimelt, et siin kajastuvad just need jahedamad perioodid, mil köögimiljöö enamasti vähem-kui-kuuejalgse faunaga rikastuma kipub. Pildid on saatnud korrespondent Kaeraväljalt ja need on mitme aasta vanused (n ü ü d elab korrespondent õieti juba Lasnamäel), seega on meie kiire ajastu mõistes tegu puhtakujulise retroga.

Enne töö:



Ja pärast tegija:





Pildimaterjalile on korrespondent lisanud haarava eepilise saaga: "See hiir pani meid disainima humaanset lõksu, mis jätaks hiire ellu, et ma saaks ta puhta südametunnistusega metsa viia [nii tuttav tunne meile kõigile; vt ka ameerikapärast lahendust - toim.]. Mina disainisin lõksu raskest klaaskausist ja pulga-nööri-maiuse-süsteemist. Margus üritas krõbiseva kilekoti ja kommiga, lootes krõbina peale kotile viskuda. Kott krõbises öö jooksul nii mitmelgi korral, aga hiir oli Margusest kiirem ja Margus jäi ilma nii öörahust kui mitmest kommist. Minu lõks püüdis mitu hiirt kinni. Meie avastuseks ei olnudki juust hiirte meelismaius. Nagu ühelt pildilt näha, eelistas ta kommide kõrval hoopis värskemat ja tervislikumat kraami."

Mis muud kui oleme nüüd hiirte hingeelu koha pealt targemad ning soovime korrespondendile ja tema ustavale sidekick'ile edaspidisekski palju koduloomi, kes ei lase mõistusel uinuda, vaid sunnivad ikka ja jälle nutti proovile panema!

Pärnaõietee

Head töörahva püha! Käisin hiljaaegu pärast pikka talve maaresidentsi üle vaatamas ning sellega seoses on paslik meenutada mällusööbinud intsidenti sarnasest retkest veidi enam kui aasta tagasi. Ühtlasi esimest korda featuring maakodu köök! Aga alustagem pildist:



Ärgu hea lugeja unustagu proovile panna oma fantaasiat. Mida kujutab teie arvates see kaader? Järgneb selgitav lugu.

Alustasime toona emaga maja elamiskõlbulikuks muutmist köögist. Lisaks kogunenud tolmukihile ja ämblikuvõrkudele oli nõudekapp paksult täis mõnusat sõmerat hiiresitta. Korraarmastajana leidis ema, et kõik roojaga kokkupuutunu tuleb üle pesta. (Üldise sündsuse huvides jätan siinkohal meelisklemata, kas samasuguse teguviisi kasuks otsustanuksin tingimata ka mina.) Mõtlikult jäi ta aga käes keerutama valget veekeedukannu, mis sügisel kappi ära oli pandud. "Kuule, siin on justkui midagi sees," kurtis ta. Vaatasin. Oli tõepoolest - just nimelt MIDAGI sellist, mis on KUSKIL juba KAUA aega olnud ja ammu minetanud oma esialgsed atribuudid. "See ei tule välja ka." Ega ei tulnud küll, kuidas ka kannu ei loksutatud ega koputatud. Kannupõhjast uhkas kuidagi räpaselt ja paheliselt magusat hõngu.

Järgnes arutelu. "Küllap on mingi vana teepõhi sisse jäänud," arvas ema. "No teate," vaidlesin mina. Mul on selles asjas teatavad kogemused. Olen omal ajal püüdnud sukelkeetliga piima soojendada ja teinekord plastmassist veekeedukannu isegi suure leegiga põlema süüdanud (tõsi, see sündis koostöös kaasvõitlejaga ning kann oli professionaalse elektriku poolt koduste vahenditega täiustatud) - aga isegi mina ei kallaks südamerahus kannu metallpõhjale teepuru. Ja keegi teine ei teeks seda ju ometi. "On, on. Mis see muu saab olla. Pärnaõietee. Lõhnab just sedasi magusalt," kinnitas ema. "Ei-ei," hoidsin ma oma joont. "See on üks teine magus lõhn. Õudsalt tuttav. Ma tean küll, mis see on, aga praegu ei tule kuidagi meelde." - "Noh," oli ema skeptiline. "Mis teekannus siis veel olla saaks? Pärnaõietee!"

Tõe välja selgitamise - ning kannu puhastamise - huvides pidin jalga ajama kummikud, minema juba hämarduvasse õue, võtma puuriidast pulga ning kannu sisu lumele kraapima. Pärnaõietee see ei olnud. Heitkem veel kord pilk esimesele pildile. Tuleb midagi tuttavat ette? Ei? Veekannu lõksu jäänud ja traagiliselt hukkunud hiirepesakond. Näha on väikesed selgrood koos sabarootsudega ja kolbakesed. Hall takk on ilmselt kõik ülejäänu. Pisut suuremas plaanis on võimalik eristada ka putukavastseid (need pruunid graanulid):



Kui ma ütlen "traagiline", ei tee ma õieti üldse nalja. Täiesti Poe-vääriline lugu. Rekonstrueerisime sündmustiku: hiir ronis poegima kannu kui turvalisse ja varjatud paika, aga kaas langes kinni ja välja enam ei saanud. Mida näitab see, et imal laibalehk oli mulle nii eksimatult tuttav, on juba teine küsimus.

Tulevikku vaatavalt. Eks tundlikumale lugejale on seda pidevat vana kulla peal liugu laskmist nähes selge, et värsket materjali kipub nappima. Julgen siiski kinnitada, et tunneli lõpust paistab valgus. Täna näiteks toodi mulle täiesti ootamatult kilo rosoljet ja terve kringel. Täpsustan, et elan üksi ning seapõrsast ei pea. Siit võiks ju midagi looma hakata.