Kaastöö nr 70: Häid sõnu on ikka hea kuulda

Nõndaks, postkast hakkab vaikselt tühjenema nii kirjadest kui piltidest.

Tere,

ma ei tea, kas "Köök on kodusõda" bloog veel jätkub (mulle on see alati pakkunud nii meeleahutust kui meelekindlust, et ma pole ainus köögisõdalane), aga arvutit puhastades leidsin mõned selleks puhuks pildistet palad ja parimat lootes pakuksin siiski välja omapoolsed loodussaavutused, mida bioloogiatudengina eriti hinnata oskan. Milline elu!

Igaks juhuks võin lisada seletuse, et tegu on ühel piltidest habemessekasvanud maasikaga, mis sellisel kujul peenrast leitigi, aga fotogeensetel eesmärkidel sai tuppa teisaldatud, ja teised kaks demonstreerivad äärmiselt võluva kasukaga keedukartuleid, mis nädal aega või umbes nii kapi peal seisid. Nii võluvaid olevusi ei raatsigi teise ilma saata.

Jõudu,

L

Tere,

vahest olete juba ise ka sellel infole jàlile saanud, aga màrtsikuu national geographic toob àra vòluva hallitanud virsiku pildi. mida nàhes ma mòistagi mòtlesin sooja tundega teie blogile, mis juba aastaid vàsimatult kònealuse teemaga tegeleb. minu soojad tervitused ja komplimendid laineharjast ees olemise puhul. kahjuks on mul siin hetkel nii aeglane internetiyhendus, et ei saa linki àra tuua, aga kindlasti on eesti NG's sama pilt saadaval.

Tugevat tervist ja jòudu missiooni jàtkamisel,
K

Lõunakeskuse eri

Mõnikord ikka pudeneb asju, mõtteliselt on tegemist Pariisi virsikupostituse jätkuga. Eesti pole küll virsikute poolest eriti tuntud, meil on rohkem õunad, kartulid ja kapsad. Näib, et Eesti hulkuvatele juurviljadele on omane teatav värskus ja autolembus.

Väike kartul Lõunakeskuse juures ohutussaarel:

 

 

 

 

Üksildane beebiporgand põrandal:

 

 

Natuke läks vist kaubapaigutusega valesti, aga mõte oli ju hea:

 

 

Tere, sügis ja Eestimaa!

Naasin reisilt. Kus ma käisin ja miks, võib lugeda ühest teisest teemabläägist. Nagu korralik inimene kunagi, tõin väljamaalt kaasa ka väikese suveniiri:



Õppisin küll reisi peal ökokohvikus, et fair trade'i või mingi sarnase asja põhimõtete vastane on puuvilju lennukiga sõitma viia, aga no seekord läks nii. Banaan oli tubli, pidas vastu ega hakanudki oksele. Täitsa kena läige mu meelest:



Rohkem ei ole mul küll midagi presenteerida, kuna vahepeal on salamahti ära koristatud minu külmkapp. Ent ongi minust küllalt - on aeg hakata likvideerima võlgu kaastööliste ees. Nüüd, kus ma jälle värskelt kodus h a l l i t a n (extremely bad pun otse loomulikult intended ja enamgi veel), on paslik presenteerida minu armsa reisikaaslase ja selle bläägi esimese kaasautori uut taiest:





Kuna rõhuv enamik kaasaegsest eesti kunstist kujutab enesest kontseptuaalkunsti, mis seletuste või tõlgendusteta mingit tähendust ei evi, ja seegi teos pole erand, olgu kaastöölise enda sõnadega antud ka veidi konteksti:

"Minu köögis juhtub seda harva, aga need kartulid unustati küll täitsa kogemata külmkapinurka ja tulemus on kaunis!"

Ilma taustateadmisteta ei pruugikski see tagasihoidlik etüüd klassikalisel teemal erilist mõju avaldada. Ent uue infoga varustatuna oskab teravapilguline vaataja nüüd tabada neid õrnu protestivarjundeid, mida oma subtiilsel moel annab edasi see korralikku koju sattunud vaagen hallitavate tilliga keedetud kartulitega. Kompositsiooni iseloomustab rõhutatult pastelne värvigamma. Tulemuseks on väga maitsekas, tähendustiine tõlgendus tuntud ja armastatud motiivist.

Veel külalisi ehk tagasi juurte juurde

Üha rohkem inimesi avab selle blogi tarvis oma kodused salved - seekord sõna otseses mõttes. Heade lugejatega jagavad oma esteetilisi elamusi tundmatuks jääda soovivad akadeemilised jõud, jällegi Tartumaalt. Saatetekstiga on nad kitsid, nii et laskem piltidel kõnelda enda eest:





Mis siis minagi siin pikalt retsenseerin. Tahaksin tähelepanu juhtida üksnes imekaunile, lopsakale punakaslillale värvitoonile, mis (kahtlemata hoolega kujundatud) tagasihoidlikul taustal imepäraselt kirendama lööb. Ühtlasi kontrasteerub maine, tagasi-juurte(sic!)-juurde-esteetikat rõhutav mullataust neitsilikult valge raamistusega, mis lubab vahest aimata urbanistlikku külmkapimiljööd. Vaoshoitud, klassikaliste vahenditega on ometi suudetud edasi anda peenekoelisi tähendusi. Siit aimdub erudeeritud maitse. Hea valik, tundmatud akadeemilised jõud!

Siinkohal tahaksin hetkeks paluda ka nende maailmas pettunute tähelepanu, kes leiavad, et parasjagu valitseb Lääne ühiskonnas suur tühjusekummardamine ja edevusekultus ning et inimesed ei ihalda muud kui üürikeseks püünele saada, ükskõik mis vahendeid see ei tarvitseks. Vaadake vähem tõsielusarju! Kvaliteetmeedias on näha täpselt vastupidiseid tendentse. Mitte keegi sellesinase blogi kaastöölistest ei tõtta ennast upitama, ei nõua oma viitteist minutit kuulsust! Demokraatlikus, heldes, ennastohverdavas anonüümsuses pakuvad nad oma töö vilju meie kõigi hüvanguks. Ja see on ilus, sõbrad. See on ilus.

Loomulikult kutsun ühtlasi teid kõiki üles saatma mulle kaastöid. Üheskoos võime me maailma muuta paremaks, ilusamaks kohaks, mida enam ei rõhu glamuuri raudne kand!

Mea culpa

Olen süüdi, et vaikin, aga ikaldus valitseb mu põllul:



Jah, seesama vili, mis alles tosin päevakest tagasi nii palju lubas. Ja nüüd - puhta kiduraks jäänud, kuigi ma mädakolde kirurgilise hoolega eemaldasin. No võrrelgem:



Mojo on läinud, pole midagi öelda. Ise hakkan käesolevaga enesele meenutama tšehhi kultusfotograafi ja muidu häiritud siseeluga inimest Jan Saudekit, kes armastas sarnaseid kümneaastase vahega enne-ja-pärast-pildiseeriaid teha oma perekonnaliikmetest ja lähedastest. Noh, minu lähedasteks on järelikult köögiviljad, aga kunstnikukontseptsioon paistab sarnane.

Igatahes on nukruseks põhjust. Lohutada võin end taas üksnes möödaniku hiilgusega. Üle-eelmisel aastal andis mu külmik sellist saaki:





Vaat teile kartulid-kardulad! (Sest iga ingliskeelse fraseologismi sees peitub väike eestikeelne fraseologism, kes tahab iga hinna eest välja saada.)

Vana kuld

Et siinne lehekülg väärikalt sisse õnnistada, kraamin välja mõned eriti meeleolukad fotojäädvustused paari aasta tagusest ajast. On näha, et esteetilist huvi riknenud toiduainete vastu ilmutasin ma juba toona, kui see veel sotsiaalselt väljundit ei leidnud. Ühtlasi tõestavad need pildid, et ma ei pea siin mingit nišiblogi ega üldista omaenese räpakat elustiili põhjendamatult ülejäänud maailmale (kui mõnel tänamatul lugejal peaks niisugune mulje tekkima): harukordsed kaadrid on võetud minu vanemate, väga korralike ja respektaablite inimeste kodus.



Kõrgem klass, kas pole? Või - millega üldse on tegemist? Seekord liikugem selguse huvides suurelt plaanilt üldplaanile:



Tõepoolest. Kõige pesuehtsam kartulikeedupott kõige pesuehtsamate kartulitega. Kes oleks arvanud, et ka selle meie kodudes populaarse köögivilja traditsioonilist, kollast värvi sordid võivad õige käitlemise korral omandada suursuguse roosaka tooni? Imetlegem seda taas lähemalt:



Seekord pööraku hea vaatleja tähelepanu ka koduselt kohvikarva nirele kastrulipõhjas, mis annab viimase lihvi kujutatud natüürmordile. (Termin on, tõsi, ebatäpne - surma asemel võidutseb pildile püütud situatsioonis ilmselgelt elu, vohav ja pidurdamatu.) Muidugi on siin tegu juba meistriklassi saavutusega ja näiteks mina oma tagasihoidlikus köögis sellisele tasemele jõuda niipea veel ei looda. Olgu see lihtsalt meile kõigile motivatsiooniks.