Sai lubatud morbiidsemaks minna ja õige kah - aitab sellest ninnunännust. Rangelt võttes tegeleme tänagi ühe armsa karvase loomakesega, aga seekord pisut teistsuguses võtmes.
Nimelt sain mõned nädalad tagasi kirja intrigeeriva pakkumisega: "Mul on foto hiirest, kes tegi suvila köögis enesetapu." Liiatigi vihjas allikas, et tegu on avaldamata materjaliga! Kõmuajakirjanik minus tõstis pead. Suutes vaid hädavaevalt rahulikuks jääda ja professionaalsust säilitada, vastasin, et selline pilt passiks bläägi suurepäraselt. Ongi endamõrv siin ju seni veel kahetsusväärselt alakajastatud teema, kui mitte hõlmata sesse kategooriasse teatavaid eelmisi hiiri, kelle elutee samuti ühes suvilaköögis kaunis saladuslikel põhjustel otsa lõppes. Minul tekivad küll teinekord pliidi ääres hamletlikud mõtted.
Noh, siin ta nüüd siis on:
Et tõusta kõmuajakirjanduse tasemelt kvaliteetajakirjanduse tasemele (tee järele, Postimees!), annab kaastööline inx taustainfot: "Suvila on koht, et sügisel ära ja kevadel tagasi. Kõik uksed kinni. Köögiuks ka... et hiired-rotid kolama ei pääseks. Kuskilt see elukas sisse oli saanud. Süüa mitte suutäitki. Mis siis muud kui vabatahtlik elust lahkumine. Nii ta seal uksepiida vahel muumiana rippus. Välja koukimine oli väga vastik kogemus."
Nüüd tekib muidugi klassikaline moraalne dilemma: kas on õiglane reportaažfotot, eriti mõnd kurba sündmust kajastavat kaadrit hinnata esteetilisest seisukohast ja kuulutada "heaks" või "halvaks" pildiks. Ma loodan siiski, et ei solva hiire mälestust, kui ei suuda vastu panna kiusatusele öelda: kompositsioon on suurepärane. Väga maitsekalt on lahkunu nägu varjatud, peamise detailina tõusevad esile pisikesed varbad. Eksponeerimata midagi otseselt vastikut või vägivaldset, kätkeb foto siiski eneses puhast, siirast traagikat.
Päris ausalt, muide. Kõmuajakirjanik minus langetas jällegi viisakalt pea. Hiire mälestuseks.
Ha, that calls for a story.
VastaKustutaMaal, eks ole. Piimapakk. Välja jäetud.
Hiir, ülevalt august sisse roninud. Uppunud.
Hiljem, tema hõimuvennad, altpoolt pakki närivad.
Ja kui nad tolle leiavad, kes sinna kunagi uppus,
nad ei näri enam.
(See, kusjuures on tõestisündinud lugu ja noortekirjandus.)
Aga elajas pildil, kuidas ta seda endaga tegi ja kuidas on nii, et ta midagi süüa ei leidnud? Need söövad ju seebi ja pipeti kumminapa ka ära, kui paremat pole.
Paistab, et sellest vaikib ajalugu...
VastaKustutaVõimalik, et ma nüüd leiutasin jalgratta, aga vaimustavad ja imekaunid hallitused leiab siit: http://www.heikkileis.ee/fotod/makro/index.html
VastaKustuta(Kergitan võõra koera saba, ei ole omad. Lihtsalt niiiii ilusad.)
minu koduhiired.
VastaKustutaJa terve albumi link ka...
VastaKustutaVõeh, siin oleks pidanud veel ka disclaimer'it linkima - noh, et ikka tõesti ei saanud kannatada... Alguses võttis küll kõhedaks.
VastaKustuta