Külalisesinemine nr 76: Õlu on elu alus... or not

Sõbranna saatis suurepärase pildi. Ja ma ei saanud esimese hooga arugi mida see peaks endast kujutama. Õigemini miks ta vedel on. Vedel leib. Nagu ta ise kirjeldab:


ei, alguses on täiesti normaalsed täisterarukkileiva viilud

ainult et ümmargused, et purki mahuks

juuretisega tehtud

see löga oli puhas kultuurkiht

... ehk siis me järeldame et Eesti Jõud peitub isetekkelises leivasupis!

Imelik hiinapoe värk

Siin Inglismaal leidub ikka väärt värki, Ma leidsin need asjad küll hiinlaste supermarketist, aga luban et kunagi tuleb ka aus inglise gurmeepostitus.

Nautige tsöliaakiahuvilised! Tulistatud ümarad gluteenipallid! Sest millised pallid siis ei oleks ümarad! Ühe naela eest võib soetada tervelt 50 grammi puhast õhitud gluteeni.

Lisaks veel samast poest Suka Pinakurat! Osta ei julgenud, mine tea mis teeb.

Tegelikult ma olen sealt poest päris tihti asju ostnud. Aga need on sellised normaalsed või vähemalt mitte selle blogi väärilised, nagu külmutatud kaheksajalad või mochi pallid (kahtlane välimus ja kahtlane struktuur, aga ei kuuluta hävingut otseselt), tee, nuudlid, tofu (ok, läks halvaks ja unustasin pilti teha) või... vesikastanid. Hmm vesikastanitest ma tegin küll pilti, näe palun! Tegemist oli mõttetult halbade asjadega, seepärast nad pahaks läksidki. Kõigepealt ma ostsin konservi. No olid sellised kahtlased krõmpsuvad jurad, paar tükki kasutasin mingi hautise sees. Siis mõtlesin, et prooviks värskeid. See oli viga. Värske on selline gladioolisibula ja kastani vahepealse välimusega mugul. Koorid ära. Maitsed. Esimese hooga pole nagu vigagi, siis lööb lääge magusus korra kõigest üle ja siis on lihtsalt mõttetu edasi. Niimoodi iga ampsuga. Ma lõpuks panin huvi pärast ühe kasvama ja ülejäänud tahtsin Halloweeni ajal lastele jagada, aga keegi ei tulnud trick or treatima.

Viimaks - jah, see on seep. Koola-kummikommilõhnaline. Eile ma nägin nätsulõhnalist ka. Lõhnas üsna autentselt, millest ma eeldan et nätsumaitseainet kõlbab ka seebi sees kasutada, sama koolaga.

P.S: Ma leidsin terve blogi, mis tegeleb sellise teemaga nagu see hiinapoe-postitus. Tervitused, Armeenia seenekook! http://www.armenianfunguscake.com/#sthash.h8P38Spz.dpbs

Külalisesinemine nr. 61: luulenurk

Kes sealt vaatab suure näoga?
Pole päike, pole kuu...
See on hallitanud virsik
jõllissilmne karvasuu!

Nepman virsikuid sööb talvel,
jõuluks kappi unuvad.
Meenutavad Munchi "Karjet",
lapsed plehku punuvad.

Tervitades
Triibik

Sidrun on simulant!

Olgu. Aitab. Isegi pikalt olen võõraste loorberite peal liugu lasknud - või kuidas olekski siin kõige parem metafoore miksida. Varsti pajatan teile sellest, kuidas ma külmkappi sulatasin. Aga enne on vaja veel mõned asjad klaarida. Näiteks see, et sidrun on simulant. On teine ennast punni ajanud nagu kerakala (no ütleme, et Takifugu rubripes ehk pruun kaljuhammas):





Endal ei ole õieti midagi häda. Täiesti värske ja tarbitav sidrun. Aga kus alles pungitab igast otsast:



Jah, sina! Ah nii süütult vahid otsa? Arvad, et siin majas ei osata halvaksläinud toitu ära tunda? Topeltannus hiniini ja märgadesse linadesse mässida - muud ei ole sellisega teha. Ptüi, ma ütlen.

Seevastu räim tomatis on kergelt halvaks läinud küll, aga see on õieti tarbetu. Noh, on mingid väikesed tupsukesed:



Hea küll, kui on, siis on. Aga äärmiselt fotogeeniline oli see konserv juba täiesti riknemata seisundis. Minu meelest meenutab natuke neid hiiri:



Seljarootsud kenasti näha ja kõik. Muidugi äärmiselt maitsev. Ega ma ei oskagi õieti öelda, miks ta sedasi seisma jäi...

Külalisesinemine nr. 4

...ent esimene juhtum, mil esineja ei pelga avaldada oma kodanikunime. Tänane kaastööline on Triin Talk Tallinnast - inimene, kes lausa palgatööna seisab täie rinnaga meie kõigi elukeskkonna esteetilisuse eest. On hea teada, et ilumeelt ja pealehakkamist jätkub ka eraellu:



Saateteksti jätsin puändiks: "Arva ära, mis toiduga on tegu! võitja saab purgitäie hallitanud tomatipastat." Pean tunnistama, et mina panustasin esimese hooga küll moosile (tõenäoliselt maasika-). Tegu on peaaegu et õpikunäitega sellest, kuidas pealtnäha klassikaline motiiv peidab eneses avangardlikku twist'i. Kaunis!

Kevadekuulutaja

Mõnikord on oluline lihtsalt see, MIS rikneb:



Eksponeeritud kunstiliselt pühkimata köögilaual (kohvi- ja sepikupuru). Talvega hüvasti jätmise korras õnnestus siiski võtta mõned kaadrid ka spartalikumatest toiduainetest:



Tavaline hallitus hallituseks, aga mis need punased täpid on? Võiksin justkui vanduda, et see tuunikalakonserv ei olnud porgandiga.



Kunagi õnnestub mul hallitama ajada ka suletud konserv. Kunagi.

Porgandikuubikud

Eelmises postituses, nagu seda mõnikord juhtub, ma valetasin. Ei tule siit mingit pikemat olemuslugu, lihtsalt veidi rohkem pilte. Materjal see-eest on esmaklassiline. Iseenesest jällegi vana kuld, aga veel tõelisemas, iidsemas mõttes kui seni:



Kui see pilt juhtumisi ei öelnud võhikule rohkem kui tuhat sõna, siis vaadakem lähemalt:



Igaks juhuks selgitan üle: sildil võib näha templit aastaarvuga 1991. Taustainfo alusel arvan, et tegu on säilivus-, mitte tootmiskuupäevaga, kuigi üksvahe harrastati vist pigem selle viimase tooteinfosse kandmist. Mõlemal juhul on need porgandikuubikud auväärses eas. Kuidas seda nüüd näitlikustadagi? Sakuskana võiksid need porgandikuubikud ise enesele poest viina kõrvale osta! Või kui appi võtta veel eredam näide, siis Janek Mäggile toetudes oleks nende porgandikuubikute rong kümne aasta pärast juba läinud! Aplaus ja veel üks vaade staarist teise nurga alt:



Seekordsed fotod pärinevad jällegi minu vanematekodust. Need porgandikuubikud ei ole aga elanud mitte ainult ühel aadressil. Kuigi keegi ei mäleta, kuidas täpselt need omal ajal majapidamisse siginesid - vist juhtus see salamahti pererahva pikema eemalviibimise perioodil -, võeti purk säästlike ja alalhoidlike inimestena kaasa ka järgmisse elukohta. Ei ole kunstiline liialdus, kui ütlen, et neist kiirgab ülevat valgust:



Nagu kultusobjektide puhul sageli, jääb üks asi mulle siiski arusaamatuks. Mis toit on pildil?



Korrektse vastuse andjale auhinnaks - ee - püüan koduste vahenditega valmistada sedasama? Tundub selle blogi puhul igati kohane.

Ei saa aga igavesti vanematekodu hüvedel liugu lasta. Kuna olen nüüd juba suur inimene ja nii-öelda iseseisva elu peal, võtsin hiljuti nõuks enesegi residentsi veidike genuiinset kodutunnet tekitada:



Paraku läheb nende porgandikuubikute täisealiseks saamisega veidi aega. Praegu, aprillis 2010 on nad veel viimast kuud kõlblikud. Varsti hakkab looma, varsti, õige varsti.

P.S. Sink läks mul ka vahepeal halvaks, aga tema ei olnud eriti fotogeeniline. Sestap sõin ta ikkagi ära. Pesin, koorisin ja sõin - ikka needsamad protseduurid, mida teadlik inimene söögiasjade kallal läbi viib. Või on mul midagi valesti meeles?