Saatuslikud munad

Suve lõpp. Midagi ei toimu. Maja on tühi. Tuleb minu juurde üks professor, kes meie korrusel töötab ja kirub et külmkapp haiseb rõvedalt, võtku ma midagi ette.

Kuna kedagi teist pole (üldist koristuspäeva ei tee ju) ja minu asju seal ka eriti ei tohiks olla, teen oma slaidi lõpuni ja lähen uurin asja plaaniga lihtsalt kõik minema visata. Külmkapis on pakk lahtisi kuivanud chorizo vorste - no need haisevad. Veits. Viskan ära. Alumisel riiulil on juba kuid mingi karp... oi selles on mingi vana kook kellegi kaitsmise üritusest vist... viskan ära. Ja siis on mingi kahtlane kollane kott. Piilun sisse. Hais läheb tugevamaks.

Kotis oli kellegi kartulisalat ja karbis mustaks mumifitseerunud täidetud MUNAD! Märtsikuu kuupäevaga!!!

Pfff. Kui toitu panete siia siis visake pärast ise ka minema ja meenutan kõigile - toatemperatuuril mädaneb paremini. Saatsin hävitava pilgu professorile, kes arvas et ma võiks selle tänase suure musta prügikoti nüüd õue ära ka viia ("koristaja tuleb vähem kui tunni aja pärast!") ja kobisin oma poolele tagasi.

Kodusõda rõveduste vastu

Mis on kõige hirmsam asi? Köögis? Ma ilmselt pole seda veel kohanud, aga järgnev pretendeerib ühe ilgeima leiu tiitlile. Ühtlasi on meil mängus uus kategooria – USSID! Tegelikult küll röövikud, mis on märksa vähem öäkk, neist saavad kunagi liblikad mitte suured paelussid. 

Aeg-ajalt nii umbes nädalaste intervallidega olen ma kontoris näinud miskeid tõuke. Kord seina peal vingerdamas, kord lillepottide poole ronimas. Piisavalt harva, et mitte suurt paanikat tekitada, aga piisavalt tihti et siiski häirivaks muutuks. Kuna kõrvalruumis leidub suuremas koguses kõikvõimalikku taimset pahna, siis peale kuivainete ja teepakkide ülevaatamist jäi kahtlus sinnapaika, need ei koitanud – lao osas ei anna aga midagi ette võtta ka, enne kui töö tehtud saab.

Vaikne ussitamine jätkus kuni otsustasin ette võtta sahtlite-kappide suurkoristuse. Ja siis tuli ühe laua kõige alumisest sahtlist kõige vähemkasutatavate asjade vahelt välja üks pakk. Ussipakk. Kunagi olid seal olnud „supertoit“ gojimarjad aga kuna inimesed neid ära ei söönud, otsustasid need röövikud kõik nahka panna. Ilmselt olid nad mingis vormis juba pakis olemas, kuna kust nad ikka tulla said. Praeguseks olid ussid enamuses lahkunud ja järgi oli ainult pakitäis ussipuru. Kuidas nad nii kuivast asjast toitudes elada said jääb mulle müstikaks aga vähemalt enam ei seira ma lillepotte kahtlustava pilguga.

Puhkusehallitus!

... On kõikse parim!
Tulen mina puhkamast tagasi ja mis ma näen - mu kokakoolatarretis on külmkapis puhta ära hallitanud. Teised ei olnud seda minema ka visanud, kuigi nad selle kahe nädala sees kindlasti kontoris olid. Huvitav kas nad teavad, et ma kogun halvaks läinud asjade pilte või? Igatahes oli südantsoojendav seda leida.

Minu jaoks oli üldse üllatus, et Coca-cola võib lõpuks hallitama minna (kuigi siin kõrval võib näha ka kuivamise märke). Küllap on asi želatiinis. Ahjaa tarretis oli ise juba algusest peale üsna rõve, seepärast see seisma jäigi. Tehtud sai ta kunagi magistritöö kirjutamise ajal... vahepeal olen ma ära kaitsnud ja veel suvekoolis ka käinud, nii et see värk on päris kaua elada saanud. Kuigi esimesed kaks nädalat ei kasvanud seal kohe kindlasti mitte midagi. Selline akadeemiline eneseväljendus siis... aga tore ka kui miski areneb ja kasvab, eksju?

Külmkapi peal on meil aga säärane seadus:

KOok on kOOk on koOK

Tegin juhendajale sellise suurepärase õunakoogi. Seda võib kasutada näiteks viskerelvana. Peale proovitüki lahtilõikamist ei söandanud ma seda kellelegi pakkuda - kena õhulise küpsetise asemel on tegu ulmelise plönniga, mis oma iga pooriga kiirgab sööja suunas vastumeelsust! Pole ime siis, et ma varsti peale seda episoodi välismaale põgenesin.

Kontor on kodusõda

Tehniliselt võttes kuna me tegime selle pläusti köögis, siis peaks siia sobima. Rõõmu rohkem kui rubla eest, mis te arvate kes jäi siniste näppudega vahele? Ja kellel oli ilmatulõbus 5 minutit enne 22 poodi joosta (ei, mitte alkoholi järele, kuigi mu selja taga lällas küll üks külahull)... zelatiini ostma.

Nagu ikka läks esimene partii aia taha - ärge proovige tarretist värvida kaaliumpermanganaadiga!

Aga teine sats tuli imekaunis! Milline võbelus! Milline õudus koristaja silmis kui ta kahel päeval järjest minu paberikorvist tarretist leiab! Skandaal!