Igav liiv ja tühi väli

Asusite mind nii ilusasti lohutama, et seest võttis kõhedaks. Nagu oleksin lubanud bläägi lukku panna, sest et mõni julm Anonymous (kellest ma kahtlustan, et ta on tegelikult see sinise mantliga Kaie minu tänavalt kolm maja edasi, õudselt vastik mutt, ükskord ei öelnud tere) sittus kommentaariumis hinge. Along the lines of "mina paneksin selle koogi taigna sisse ikka kolm muna, seob paremini ära". Ja siis sõbrad peaksid kirjutama, et "ära lase pahasoovijatel oma elu rikkuda, meie toetame sind ikka, päikest". Aitäh toetuse eest! Tuleb vist kapist välja tulla ja tunnistada: ei ole mul tegelikult mingit au- ega häbitunnet. Laseksin ikka rõõmsalt edasi, mis siis, et teistest sitemini. Ainult et pilt on vaat selline:



Ei lähe mul enam midagi halvaks! Tühi ja kõle on nüüd külmkapiriiul, kus vanasti vohas ja pulbitses elu. Nukralt kolisevad mahajäetud sahtlid oma siinidel edasi-tagasi sõites, trööstitult matsatab uks.

Kui ma väga keskendun, peaaegu et meelega pool tomatit külmkapist välja jätan ja lusikat pärast kohvi segamist kraani all ei loputa, siis õnnestub saavutada midagi sellist:





Aga see pole see pole see.

Ei tea, mis lahti on. Kas tõesti sügis südames?