And now for something completely different

Tunnen, et pean vahelduseks ka ise siinses bläägis esinema - et mitte ideest võõrduda. Seekord püüan pakkuda uut ja innustavat sissevaadet oma kööki lugejale, kes on juba harjunud kõdunevate puuviljade ja vohava hallitusega ning kelle hing ihkab midagi... teistsugust.

Juuksekarvad. Pliidil:





Aknalaual:



Ja igal pool mujal. See vist tarvitseb natuke seletamist.

Ühel möödunudtalvisel ööl minu köögis toimunud privaatsümpoosionil leidis kaassümposiant (hm?) Helen: tema soeng vajaks hädasti kõpitsemist. Selle heraklesliku või täpsemini deliilaliku vägiteoga pidin muidugi hakkama saama mina kui sümposiarh (vaat see sõna on vist tõesti kohe päriselt olemas), kuna kedagi teist läheduses ei olnud. Ilutoimingud ei ole õieti minu forte, aga vastu vaielda ei kõlvanud. Tõin kuulekalt kapist puhta rätiku, mässisin Heleni sinna sisse, et karvad tema õrnu õlgu ei rüvetaks, ja tegin kääridega paar sümboolset liigutust. Siis ütles mu julgus üles ja valetasin väriseval häälel, et "nüüd on vist korras". Taktitundeliselt lohutas Helen, et ega ma ei pea rohkem midagi tegema, kui see tõesti minu jaoks nii raske on. Sümpoosion võis jätkuda. Rätiku harutasin ohvri ümbert lahti, voltisin viisakalt kokku ja asetasin raamaturiiulisse. Umbes samadel kaalutlustel nagu eestlane säilitab surnud varest - äkki läheb tarvis.

Möödus mitu kuud, talvest sai kevad ja Heleni soeng jõudis juba mitu korda muutuda. Ühel päeval tuli mulle pähe jumalavallatu mõte köögirätik välja vahetada. (Jälle leiab kinnitust, et ei tasu asja ees, teist taga hakata kodus midagi surkima. Sellest ei tõuse head. Oma usinust tuleb taltsutada.) Silmasin midagi raamaturiiulis. "Mis see's on?" mõtlesin ma. "Ena imet, käterätik, näh. Paistab puhas kah olevat. Seda mul ju just tarvis läkski! Vaata kui kena." Võtsin pahaaimamatult rätiku ja riputasin kööki varna otsa. The rest is history.

On ju uutlaadi nilbus? Või ei piisa sellest? Tahaks midagi veel? Vaadake siis karvu koogipuru sees:



Ma õieti ei teagi, kuidas nad sinna said. Ma... ei taha teada. Ma ei taha sellest rääkida. Eks seesinane oligi rohkem nagu reklaamiv ja pinget kruviv sissekanne, sest kõigi ootuste järgi saab järgmiseks külalisesinejaks siin bläägis olema just nimelt seesama meile nüüd juba tuttav kaassümposiant. Püsigem lainel!