Kaastöö nr 69: leiva ja avokaado eri

See leib on leivakorvis kilekotis seisnud üle kuu aja vähemalt. Saadan oma kannatuse viljast kaks pilti, ühe välguga, teise ilma välguta tehtud.

Tõeline abstraktse kunsti meistriteos?!! Oranz, kollane ja sinine, sekka kohvipruuni ja valget. See värvikombinatsioon meenutab mulle... mu esimest konverentsiplakatit. Nostalgia, mmmõnus.

Need avokaadod kaunistasid lauda mitmeid nädalaid täiesti edukalt, enne, kui mulle tuli rumal mõte need pooleks lõigata ja vaadata, mis on nende sees.

 Püha jõledus. Kes meist poleks avokaadodega vastu pükse saanud? Ainult need, kellele avokaadod ei meeldi ja nemad neid niikuinii ei söö. See on ikka päris jõle määndumine juba. Mul on praegugi riiulis üks kahtlaselt pehme avokaado. Ahjaa, kui turul on pakkumine et 10 avokaadot 1€ eest (sest need on muljuda saanud), siis võib jopata, aga võib ka mitte - 10st 3 pidin ära viskama, sõin paar päeva avokaadosalatit ja viimane läks ikka halvaks. Poest hea avokaado leidmine on alati kunst, kuna need on enamasti liiga kõvad... ja siis muutuvad hetkega kõvast hoopis seest pruuniks.

kooginduslik feil

Pühendet kõigile tsöliaakiahuvilistele (jah, siin on sellise märgiga tag). Kaua ma seda jõledust ikka oma ekraanil vaatan? Kaastööd tuleb ju desktopile salvestada, et need ei ununeks. Üks ilus maisi (?) jahust kook, algatus on igati kaunis - välja tuli nii nagu ikka. Käega pildil ei ole sama kook, mis veelgi rõhutab meie kaastöölise järjekindlat panust.

Kuna ma nüüd juba alustasin, siis asun pühalikult õhtusööki valmistama. Eelnevalt sai ära visatud äärmiselt ebafotogeenilised juustusupijäänused... oh jah, täielik raisk.

Mangostan, raisk!

Mis raisus, see raisus - kõdu ja halbtust jagub meil igale poole. Samuti ma suisa arrrrrmastan trampida jalgupidi vanades ämbrites. Ehk Pariisis käies ostsin ma taaskord mangostani, saagisin seda nigu lollakas ja mis te arvate kas oli sama tulemus, mis Prahas? Jaaa! [okei seekord oli mäda, mitte hallitus nii et päris sama pole].

Õige mangostan näeb välja hoopis nii. Sellise sain lõpuks India-linnajaost Gare du Nordi kõrvalt. Õige mangostan ei ole kivikõva koorega vaid koor on näpuga katsudes natuke elastne ja nahkjas. Aga olgem ausad, välja näeb ta ikka rõve sellegipoolest. Tegu on botaanilise värdjaga lisaks kõigele muule - isastaimi pole olemas, on ainult emastaimed.

P.S. Mu kallid lugejad, mul pole keset ööd tõesti targemat teha kui teile kirjutada. Tõstsin oma kiimleva kassi jälle ukse taha ja blokeerisin ukse radiaatoriga... nüüd ta jaurab seal üksinda aga vähemalt siia kõrva karjuma ei pääse. Muidu ta tuleks röögiks mulle une pealt kõrva ja siis ajaks pimedas mingit kola maha. Nii et kui paari päeva pärast tuleb postitus teemal "jänesepraad" siis teate...

Külalisesinemine nr. 49 ehk tume ilu

Tänase kaastöö autor on Muru Emand Järvamaalt:





"Kahjuks ei ole ma ise [õunakese] värvumisele kaasa aidanud, samune rippus niiviisi mustana puu otsas oktoobris," kommenteerib autor. "Küll aga ootavad sügisel varutud õunad sahvris kastis õiget aega. Ei ole julgenud neid veel vaadata, püüan oodata sinnamaani, kuni sumisema hakkavad."

Hiljuti kommentaariumis aset leidnud arutelu põhjal võib väita, et bläägikülastajad pigem koguni eelistavad n-ö objet trouvé'd. Nõnda ei ole vähese autoriosaluse pärast tarvis küll mitte mingisugust kahju tunda. Kaadrid ise on aga vaimustavad, leitud äärmiselt terava silmaga. Esimene muljeimpulss oli midagi dekadentlikku ja sealjuures tugevasti eksootilist, võrreldav vahest selle glämmi ja casual'i miksiga. Ent kaastöölise enese saatetekst, mis rõhutas, et saadetakse pilte kodumaisest viljast, juhtis mõtted teistele radadele. Tõepoolest on siin taustal tunda midagi lähedast ja igiomast; kore puidupind sugereerib tervet talupojamõistust, kahe jalaga maas olekut. Vt. ka Perussuomalaiste valimisedu, kuigi ma muidugi kahtlen, kas "tume ilu" nende programmiga haakuks.

Hästi kõlbaks see vili niisiis rekvisiidiks mõnda eesti filmi: hall tonaalsus, tuuline mererand, isa matus, äng, võõrandumine. Miks mitte ka must õun? Marko Raadile soovitan järgmiseks muinasjutuks ette võtta "Lumivalguke", kus maskeeritud võõrasema pakuks peategelasele hammustada just niisugust frukti. Sügavam tähendus oleks muidugi illustreerida populaarset eestlase-kuvandit: tänaval ta ei naerata, jätab sünge mulje, aga temaga lähemalt tuttavaks saades ... selgub, et sisimas ongi ta just niisugune, must, kärbatanud ja kide.

(Keelepedenduse lainel: mulle hiljuti öeldi, et kolme punkti ees peab nüüd sõnavahe olema. Täielikku korrektsust ei õnnestunud eelmise lausega ent ikkagi saavutada, sest vähemasti netis olev õigekeelsussõnastik sõna "kide" ei tunnista. Tahtsin igaks juhuks kontrollida, mida see tegelikult tähendab, aga tühjagi.)