NSFW...?

Ma mõtlen selles mõttes, et täna on asi kahtlaselt päris kokandusblogi moodi. Oleks ju piinlik, hea lugeja, kui ülemus tabaks sind töö juures toidupilte vaatamast! Seda juba nii kergesti ära ei seletaks nagu hallitust või surnud hiiri.

Nojah, igatahes tahtsin leivakuivikuid teha. Aga meelest läks ära, et õige valik on pigem sada kui kakssada kraadi Celsiuse skaalal:







Ei ole vist tarvis üteldagi, et kummaline rääsunud kiht ahjupanni põhjal on pikkade aastate ennastsalgava töö vili ning seda tuleks ka vastavalt hinnata.

Käsitlegem nüüd aga põhjust, miks ma ülepea otsustasin sellise pompöösse kokandusliku eksperimendi ette võtta. Ei, mitte sellepärast, et euro tuleb. Asi oli selles, et juba kuu aega seisis minu köögilaual Pere Leiva turuputkast ostetud poolik Meelise leib, mis lihtsalt keeldus halvaks minemast. Ei hallitust, ei vähimatki värvimuutust, mitte midagi. Loomadki teda ei söönud - esimesel pildil vasakpoolsete viilude juures näha olevad kahjustused tekitasin ma ise juba äärmise meeleheite staadiumis olles. Heitsin talle igal õhtul ja hommikul süngeid pilke, tema aga jätkas oma jonnakat streiki. Hea küll, leib, otsustasin viimaks, sina võitsid. Teenete eest raiume su kivisse, teeme kuivikuks!

Nojah, sellega läks siis niimoodi.

Õieti olen natuke pettunud. Kas lahtise leivaga käivadki asjad niimoodi? Mina olen alati arvanud, et minu esivanematel oli raske elu: lumetormis, paljajalu, ülesmäge ja nii edasi. Aga tegelikult müüdi kauplustes kogu aeg hoopis halvaksminematut leiba? Mida veel? Viimati oli siis rohi samuti tõepoolest rohelisem...

Teine võimalus on muidugi see, et Meelises on saksa keeksi (TM) verd. Turukaup ju, ega kunagi täpselt ei tea, mis sa sealt saad.