Külalisesinemine nr. 48 ehk Project Greenhouse

Poliitiliselt väga ebakorrektne moraal: kommentaariumites undamine tasub ära! Alandliku, ent tungiva palve peale saatis kaastöö tavainimene, kes hiljaaegu kirjeldas ütlemata kaasakiskuvalt riknenud jäätmetest alkoholi valmistamist, ptüi, veinitegu kodusel teel. Nagu igaüks isegi võib arvata, on see harukordselt lihtne, säästab palju raha ja närve ning on auks ja rõõmuks igale perenaisele. NOT.

Pildid kujutavad esialgu siiski üksnes veini kodusõjakat toormaterjali. "Võitlusvälja laienemine keldrisse. Õunamahlas kasvab homunculus":





Juba senise põhjal võib öelda, et eksperimenteeritakse uudsete tehnoloogiatega: minu ülikoolihariduse üks olulisemaid baasteadmisi on see, et homunkulust saab kasvatada ainult mära pärakus. Või oli see basilisk? Basiilik? Basiilika? Pagan, ei mäleta. Nojah, ega ma ju ise ei käinudki selles loengus.

Muidugi jääme lootma pilte edasistest arengutest. Juttu oli pidevalt eralduvast roosast vahust. Võib-olla karjub veinipudel ka "umbluu, umbluu"? Jah, ehk tulekski siinkohal soovitada hoopis videoülesvõtet. Ma mõtlen, et plahvatuse täpset hetke ei pruugi ju olla lihtne tabada.

Külalisesinemine nr. 33a ehk (post)kolonialistlikke mõtteid

Hallitavat uut aastat, armas rahvas! Ise ei saa ma teile parasjagu kahjuks midagi pakkuda: vanemad koristasid köögi meelega ära, enne kui neile külla läksin (ja irvitasid veel näkku ka, minul oli isegi fotoaparaat kaasas), ise aga jäin haigeks, maitset ei tunne ja olen nähtavasti kogu riknenud toidu oma külmikust kogemata ära söönud. Praegugi maiustan siin viilakaga jõulukeeksist, mille vanaema detsembri keskpaiku küpsetas. Arvasin, et on ammu otsas, aga ei, külmkapi tagumises nurgas leidus veel üks suupärane pala!

Appi tõttavad tublid kaastöölised. Täna presenteerib meile oma tööd juba tuttav korrespondent Kaeraväljalt, kes, nagu järjekorras teiselt pildilt näha, elab tegelikult juba ammu Lasnamäel. Seekord on tegu koguni rahvusvahelise koostöö viljaga: kunstiteose kontseptsiooni loomisel on abiks olnud disainer Prantsusmaalt.







Reeglina kõneleb pilt rohkem kui tuhat sõna. Kergesti võib ent juhtuda, et Eestis sündinud ja kasvanud inimesed - nagu mina, nagu korrespondent Kaeraväljalt, nagu vahest ka sina, hea lugeja - ei mõista lõpuni vana Euroopa kultuuritraditsiooni esindaja peas käärivaid mõtteid (pun intended, need I say?). Kirjasaatja kurdab:

"Aga vat need õunaäädika pildid - need on julie tehtud, kes sundis mind äädikapudelit just sinu jaoks rõdul õiges valguses eksponeerima. Mina ei näinud selles mingit erilist vaatamisväärsust, olin selle ise ühel saagikal õunaastal pool-juhuslikult õunamahlast valmistanud ja kasutan seda siiani mõnes peenemas roas, mis just õunaäädikat vajab. Need pildid on siis just sinule mõeldes tehtud. Saadan need järgmise kirjaga, vali ise, mis kõnekamad on. Mina ju täpselt ei tea, mida see julie seal äädikas nägi."

Seesuguse personaalse tähelepanu eest on teie alandlik bläägipidaja kahtlemata väga tänulik. Vahest olen minagi sattunud mõnd mainitud rooga maitsma? Samal ajal kisub niisugune kultuuridevaheline konflikt oma lahkamisel paratamatult otsima abi postkolonialistlikust mõistestikust. Ilmselge on see, et Euroopa kolonist ja Metsiku Ida elanik ei mõista üksteist: esimene peab kõlbmatuks kõntsaks seda, mis teise jaoks on igapäevane või koguni peen roog (vrd aganaleib). Postkolonialistlikule diskursusele omaselt selgub aga asja lähemalt vaadeldes, et käesoleval juhul on kahe poole suhe keerulisem: väidetav riknenud toit ei olegi algupärane; vastupidi, see on üle võetud kolonisaatorite köögist ja hiljem lõimitud kohalike kulinaarsete tavadega ("enesekolonisatsioon"). Võõrast, aga ihaldusväärset nähtust on püütud jäljendada käepäraste vahenditega, valmistades seda ise oma aia õuntest. See on ühelt poolt sundkäik, teisalt aga hõlbustab ka nähtuse kodustamist, ebaõdususe mahendamist. Tähenduslik on tõenäoliselt ka täpsustus "pool-juhuslikult": alateadlikult eitab koloniseeritu võõra omaksvõttu, tahtes näidata, et sündmused on kulgenud isesoodu, tema tahtest sõltumatult.

Vürtsi lisab asjale muidugi see, et kohal on ka teiste koloniseerivate kultuuride elemendid: neste on villitud Jack Danielsi pudelisse (vrd importkilekotid kui staatusemärk), taustal aga paistavad õndsa sovetiaja paneelelamud.

Väga õpetlik juhtum. Tänan südamest nii korrespondenti Kaeraväljalt kui disainerit Prantsusmaalt!

Ühtlasi tahaksin siinkohal õhku visata küsimuse: mis siis on need peenemad road, mis just õunaäädikat vajavad? Mina olen tuttav kahe õunaäädika kasutusvõimalusega. Üks on figuuri parendamine, mis käib vist kuidagi nõnda, et tuleb juua õunaäädikat seni, kuni see sisikonna ära söövitab ja vööümbermõõt seeläbi väheneb. Teine võimalus on valmistada kokteili "See pole kõige hullem", mille me ühes kaastöölise Triinuga kunagi põhikooliaastatel tema vanematekodus igavledes välja mõtlesime. Kokteil "See pole kõige hullem" sisaldas kõiki külmkapis leiduvaid vedelikke. Ei, mitte viina, rummi, šampanjat ja nii edasi. See ei olnud sedasorti külmkapp. Rohkem nagu õli, kurgimarinaadi ja majoneesi. Ja õunaäädikat.

Mida siis õunaäädikaga tegelikult tehakse? Jään ootama teie vastuseid; bläägiveergudel aga juba varsti Kaeravälja korrespondendi kaastöö teine pool, sedakorda ausalt ja ehedalt eestimaine. Peaaegu.