Retseptiblogi???

Nagu näete olen vahepealsete kaastööde laviini kasutamise juurde jõudnud. Leidsin sellise muheda kirja (tundub, et keegi on selle blogi motivatsioonist valesti aru saanud, aga väga tore ju kui ka kobakäppade kokandusoskusi hinnata püütakse):
Retseptikogu.ee

11.04.2013.

Hea toidublogija!

Alates tänasest on avatud on uus toiduportaal Retseptikogu.ee, mille ühe osana avaldame enam kui 200 eestikeelse toidublogi värskemaid postitusi.

Ka sinu toidublogi Köök on kodusõda on lisatud meie nimekirja:
http://retseptikogu.ee/blog/list/92/

Palun anna meile teada, kui sa ei soovi oma blogipostituste avaldamist Retseptikogu.ee lehel.

Kui registreerud kasutajaks, on sul endal võimalik oma blogipostitused Retseptikogu.ee-s peita.

Palun loe blogide avaldamise kohta täpsemalt siit:
http://retseptikogu.ee/blog/help


Lõhnavat kevadet soovides,
Heivi Peterson
Retseptikogu.ee

Lõunakeskuse eri

Mõnikord ikka pudeneb asju, mõtteliselt on tegemist Pariisi virsikupostituse jätkuga. Eesti pole küll virsikute poolest eriti tuntud, meil on rohkem õunad, kartulid ja kapsad. Näib, et Eesti hulkuvatele juurviljadele on omane teatav värskus ja autolembus.

Väike kartul Lõunakeskuse juures ohutussaarel:

 

 

 

 

Üksildane beebiporgand põrandal:

 

 

Natuke läks vist kaubapaigutusega valesti, aga mõte oli ju hea:

 

 

Inspiratsioon tuleb (k)õhust.

Istun siin, fotode kaust lahti ja mõtlen millist maiuspala teile täna valida. Mõni kaastöö? Midagi vana Tšehhi ajast? Mõni eksemplar välitöödest? Ja siis tuleb mu uksevahelt korraga silmipimestavat (jah, tõesti!) lõhna. Korterikaaslane on asunud sibulasupi jaoks sibulaid hakkima. Minu uks aga ei käi korralikult kinni ja supiks, teadagi, läheb palju sibulaid. Meil on neid selle talve jooksul vist juba suure musta kilekoti täis ära söödud, lisaks ripub neid köögiseinal ja kapipealsetel. Vahel ka kapi taga. Suureks pettumuseks ei olnud köögis midagi pildistamisväärset, M purustas ja praadis väga professionaalselt ja midagi ei läinud põlema. Selle asemel sain kausitäie sibulasuppi, mis maitses täitsa normaalselt. Kui see ära jahtub, hangub see muidugi pildistusväärseks möksiks, nii et loodetavasti jäi homseks mõni jääk. Olgem ausad, see oli siiski esimene kord kui ma siin sibulasuppi sõin – varem olen justnimelt selle pelutava hangunud rasva välimusega värgi peale sattunud, mis ei kutsunud väga proovima.

Siiski siiski, Tšehhi ajast üks pilt sibulajuurtest. Üks mu sõber nimelt pelgab neid, valged paljad juured tekitavad temas foobiat. Palun, teie rõvedus.

Veeres kord virsik Champs-Elysées’l

Veel üks etnoloogiliste VÄLItööde sarja pilt (tehtud 6 päeva peale eelmist, nii et produktiivne retk oli). Tehniliselt võttes on siit puudu KÖÖGI kontseptsioon, kui just Pariisi osas mingeid põnevaid allegooriaid ei leiuta. Nimelt see virsik on õues. Siinkohal võiks sisse tuua ka väliköögi võimaluse, lisaks välisköögile. See eelnev on ka vähe kajastust leidnud siin blogis. Kuna tegemist on Louvre’i esise õuega siis tuleb virsikut vaadata kui kunsti. Minu jaoks on see virsik sümbolism, mõne teise jaoks eksistentsialism, barokk või modern. Kõige kunstim kunst on see, mis rõhutab inimeseks olemist. Niisugune kunst rõhutab ebapraktilisust, erinevalt muust loodusest saab inimene ostustada olla ebapraktiline. Kõige ebapraktilisem kunst on meelelahutuslik ja ajutine, eriliselt erilisel juhtumil ka varjatud. Näiteks tsirkuseetendus – korraks on kõik põnev ja elav, siis on hetk läbi, pillid pakitakse kokku ja kogu kunst on otsas. Või liivamandalad, mida ehitatakse oma lõbuks, meri uhub need endasse ja viimasel juhul ei saa keegi teine üldse teadagi, et seal miskit oli. Mõlemat irratsionaalset kunstiliiki sai selle reisi kestel harrastatud ning neist jäid kustumatud mälestused.

Aga tagasi virsiku juurde – üpriski värske, küps, liivane, ootab loojuva päikese kiirtes, et keegi talle jalaga annaks. See on midagi hoopis muud kui mannetu mädanemine või hallitumine, etenduse lõpp või meretõus. Vägivaldne lõpp, kiire ühekssaamine liivaga, aga ka edasiminek kui virsikukivil peaks olema õnne lillepeenrani jõuda ning idaneda.

Külalisesinemine nr 59: cibulka!

Ja esimest kaastööd sel aastal ei tulnud üldse kaua oodata! Vyborne! Kuna kirjutaja on kontseptsioonile nii hästi pihta saanud (ilmselgelt minuga koos elamise tulem :), siis pole mul midagi lisada.

Turu pealt saab alati petta!
 Ainult kuu aega sai väike armas supisibul riiulis seista, kui juba ta oma (kuri)tegelikku sisu hakkas avaldama. Võta või jäta, ehtne sitt, mis sibulast välja voolab. Pehme, pruunikas ja näpuga sorkides mõnusasti kinnikleepuv, moodustades kilekoti põhja imelisi triipe. Ja millised ah-ha-aroomid - nagu peipsiääre kompostihunnik kevadel pärast ebaõnnestunud tehinguid. Vaadake ja nautige kaunist valgusemängu, ja sitta, mis sibula särama paneb.
Tädi Maali Tšehhimaalt

Hauatagune hüüe

Ega suremine võtab ka aega. Ärge pahandage. Hauataguse häälena veel Pärtli taasleitud kaastöö!

"Alustuseks kaks pilti punapeedist, millest päris õnnestunuks pean teist, lähivõtet: milline tekstuur, millised värvid! Seejärel sidrun, mis ühest otsast on täiesti tavaline, teiset otsast aga hoopis mitte. Ja lõpetuseks leib, mille kohta mul polegi midagi eriti öelda, aga on ka täitsa kena vaadata."















Kas teile tuli ka sidrunit nähes meelde ammune Blend-a-medi telereklaam? Igatahes leib on tõesti neetult nunnu. Kodune kakuke ema õnnistusega. Earth tones. Täiesti sobiv teistkordseks aplombiga lahkumiseks. Või käesoleva kaastöö autori sõnadega:

"Kahju et Su plogi niimodi hukka läks, aga eks me ole oma silmaga veendunud, et iga asi mädaneb ükskord ära ja saab kompostiks."

Külalisesinemine nr. 55 ehk tere jälle!

Leian, et kahekordne riigipüha ja pikk nädalavahetus on piisavalt pidulik aeg küll, tegemaks jälle üks toidupostitus. Vabandada eriti ei viitsi, see hakkab end juba ammendama. Küll möönan, et võtsin südamesse tundmatuks jääda sooviva skandinavisti kirjalikku kaebust:

"ega need välismaised kaastööd pole ikka päris see, mida ühelt rahvuslikult koduperenaiselt ootaks. köök olgu kodusõda, mitte välisriikide interventsioon."

Tõesti, kas me selleks kõik need aastad kannatasime? Ega oma kodumaad rahvusvahelistele imperialistidele maha müüa ei tahaks küll. Meeleparanduse mõttes panengi täna üles kaastöö siitsamast Eestimaa pinnalt, Häädemeeste akadeemilistelt jõududelt:



Kaastöölised kommenteerivad:

"Miskipärast jäi pilt õigel ajal teele panemata, kui bläägis olid aktuaalsed teemad, mis sellegi teosega tihedasti seotud: puhkus, reisimine, närilised. Ent eks ole need teemad samas ju igihaljad ja kõigele sellele võib mõelda ka nüüd, kui kevadpäikese paistel taas kuuma suve ja viljarikast sügist ootame."

Siinkohal tasub küll vahele öelda, et teinekord tuleb viivitamine ainult kasuks. Näh, ongi jälle kätte jõudnud kuum suvi, puhkus, reisimine ja närilised. Vt ka http://www.structuredprocrastination.com/ (samuti väga akadeemilis-jõuline tekst).

"Väärib rõhutamist, et suurepärane kompositsioon ei ole siin mitte inimkäte seatud. Ei, teos on sündinud ajal, mil pererahvas kaheks nädalaks soojemale ja mägisemale maale lahkus. Kui teose autor(id) on hiir(ed), siis on ilmselt tõestust leidnud see, et närilistel on olemas kunstitaju ja ilumeel, mida teadus seni ei ole suutnud avastada. Ja ehkki leian, et üldjuhul tuleks süüa ja sittuda siiski eri kohtades, annab taies tunnistust, et suure kunsti nimel võib teha nii mõndagi tavaelus taunitavat."

Tõsijutt. Sellega on ilmselgelt ümber lükatud Ivan Astahhovi väide, et "[e]steetilised võimed ei teki seal, kus eksisteerib kõrgelt arenenud loom, vaid seal, kus ilmub ajalooliselt arenev inimene ja inimese vajadused. Ka kõige arenenum ahv ei ole suuteline kas või lapse kombel joonistama. Talle ei ole omane kunstilise loomingu võime, tal ei ole potentsiaalse kunstniku kätt, silma ega teadvust. Üksnes tuhandeid aastaid kestnud töös täiustunud inimkäsi võib luua maalikunsti-, skulptuuri-, arhitektuuri-, muusika- jne. teoseid." (Tsiteeritud Marek Voldi artiklis "Esteetilise suhtumise mõiste Nõukogude Eesti esteetikas", Methis nr 7, 2011, lk. 138-139.) Eksponeeritud taies on loodud täiesti ilma ajalooliselt areneva inimese sekkumiseta.

Ka sõnastatud moraal söömise ja sittumise asjus on kahtlemata väärt kõrva taha panemist. Ise pean küll märkima, et mulle meenutab kahe materjali sümbioos antud kujul enim sööklas valmistatud plovi. No see pruunim osa on kõrbenud koht. Teate küll.

Külalisesinemine nr. 29 ehk BETTERave

Mul on äraütlemata hea meel teatada, et külmalaine on toonud uusi kaastöid: nähtavasti on inimesed püüus vältida kodust väljumist asunud inventeerima oma külmikuid ja muid panipaiku. Täna annab bläägi taas kord panuse esimene kaastööline, kes esineb järgneva krüptilise taiesega:





Mis see on? Ei, tõesti. See toiduaine näib olevat oma loomuse riknemisse juba peaaegu et ära kaotanud. Kapitalistlikule diskursusele vastavalt oleks praegu väga sobiv hetk korraldada tarbijamäng ja kutsuda inimesi üles kommentaarides küsimustele vastama, lubades vastutasuks midagi ahvatlevat. Näiteks kodune lõuna bläägipidajaga. Aga mulle selline salatsemine ja madalatel tungidel mängimine ei istu. Ei ole tarvis ärgitada inimesi üle laipade minema. Ma ütlen kohe salgamata ära, et see on peet.

Ma ise näiteks arvasin, et tofu. Too näeb vist umbes niisugune välja?

Nüüd muidugi paljastub täies ilus ka installatsiooni sümboljõud. Esiteks on ilmselgelt tegu peedi dekonstrueerimisega, mille käigus on tähenduste dihhotoomia ümber pööratud: hallika värvuse omandanud ja nõnda iseloomulikud karakteristikud kaotanud peet on eksponeeritud peedipunases anumas. Kas uus peet on vanast parem? Kas revolutsioonil on perspektiivi? Panen ette sümbolobjekti edaspidi tähistada inglise ja prantsuse keele- ja kultuuriruume lõimiva postmodernistliku terminiga BETTERave, mis irooniliselt viitab dihhotoomiate hierarhilisusele. Teiseks on vaatajale muidugi ilmselged tekkivad psühhoanalüütilised konnotatsioonid. BETTERave on kujundlikult asetatud emaüska. Kas tahab kunstnik sellega publikule öelda, et terve meie kultuur on roiskunud juba eos?

Mõttainet jätkub siin pikemaks.

Külalisesinemine nr. 26 ehk muusikaline pühapäev

Fotod pärinevad täna juba tuttavalt korrespondendilt Itaaliast. Oma kaastöö on ta seekord pealkirjastanud poeetiliselt: "Kärbatanud kvartett" (kuigi alliteratsioon olla juhuslik).



"Nii lihne ja ilus oma minimalistlikuses, et liigseid sõnu polegi vaja. Need värvid, see tekstuur....Ei tea, kas mind haaranud pimestav koduigatus või meenutavad need kärbatanud porgandid lähivaates midagi sellist, mida maavanaema võiks kududa ehtsast lambavillast: midagi, mis on karedavõitu aga soe..."





"Muidugi ma ei usu et ükski praktilise mõtlemisega vanaema porgandeid kuduma hakkaks aga keelpillikvartetimuusikast võib üks vanema lugu pidada küll. Noh, see selleks. Pildid kõnelevad enam kui tuhat sõna."



Bläägi üks populaarsemaid motiive, porgand, on siin tõepoolest eksponeeritud kaunilt ja päevakajaliselt. Kaadrite maalähedane, mudane tonaalsus sobib suurepäraselt eestimaisesse sügisesse. Kunstniku kommentaar murrab sedapuhku välja realismi piiridest ning palub vaatajal kujutleda köögiviljadega kudumist, taustaks tüüne keelpillimuusika. Ees on palju pikki, kodusoojust tulvil, ängistavaid ja meeleheitlikke talveõhtuid.

Ühtlasi võtan siinkohal enesele vabaduse taaspostitada kaarna kommentaar eelmise bläägipostituse alt, mis samuti seondub muusikariistadega:

"Mul olex aga edasi anda sygavad vabandused, nimelt kerges ning lõbusas reedeõhtumeeleolus lasin pöördumatult kaotsi minna erakordselt põneval objektil, nimelt akordioni klaviatuuril mumifitseerunud kurgil... lyhidalt - augustis oli nii, nagu kõiki heade inimeste, nii ka meie elu ohtralt kurkidega täidet. Kuskohast ma neid laste poolnärit kurke ka ära ei korjanud, kõiki yles ei leidnundki. Ning eile, kui tuli tahtmine veidi akordioni sõrmitseda, tabas mind pillikohvrit avades põnev yllatus - pea tundmatuseni kokkukuivanud, veinikärbeste poolt tyhjax söödud siidpaberina õhuke, tumerohekaspruun köögiviljakelme. Ymber köögiviljakesta andsid selle saatusest aimu tuhanded kärbsetäpikesed. Kuna minus eile võitis muusik, rookisin enamuse põnevast ainest pillilt maha, kuid registriklahvide all, peab tunnistama, võib veel veidi eksklusiivset köögiviljamuumiat näha. Veelkord, kahetsuse ning häbiga."

Kirjeldus on nõnda elav ja värelev, et väärib mu meelest täiesti kohta bläägi pealehel fotode vahel. Kellele siis ei kangastuks neid ridu lugedes see olukord just niisama elavalt nagu siis, kui võiduks seda omaenese lihasilmaga tunnistada? (Ma ise muidugi ei tee akordionil, karmoškal ja ütleme näiteks tromboonil ei silma ega kõrva järgi erilist vahet, nii et minu kujutluspilt võib rangelt võttes olla vildakas, aga noh, eks emotsioon ole ju peaasi; ja küllap on ülejäänud Internet minust targem.)

Samuti kummardan maani korrespondent kaarna üliarenenud süüme ees. Eksida võib iga inimene, ent hilisem põhjalik ja kestev enesepiitsutus nõuab tundlikku ja vaimlist natuuri. Siit on midagi õppida meil kõigil. Kas sina oled juba bläägi kaastöö saatnud? Jah, ma vaatan sinu otsa, hea lugeja!

Muusikaliste meeleolude lainel olles tervitan siinkohal naabritädi ja küsin temagi käest nõudlikult: miks ei mängitud täna hommikul pianiinol pala "Valged roosid"? Kas selline saab olla üks õige pühapäev? Pidin kalossid jalga panema ja minema üle tee Maxima keti kauplusse Toomas Annit kuulama.

Külalisesinemine nr. 17 ehk klassikalisi motiive

Täna on meiega juba tuttav kaastööline leheneeger, kes esineb samuti juba tuttaval teemal: vohavate porganditega. Sestap on ka tema saatetekst napp, ent seda lüürilisem:

"Kaunim kui loojangupäike kitšpildil, kas pole?"







Tõepoolest väga erk ja värvirõõmus, koduste vahenditega kergesti saavutatav tubane aiake. Vähenõudlik. Tuleb välja, et õilmitseb igal aastaajal. Võib soovitada depressiivsete kalduvustega inimestele.

Mina aga vaikin nüüd pisut, lahkun üürikeseks. Selle bläägi seisukohalt võib tegelikult öelda, et sõidan komandeeringusse - kahtlemata läheb vahepeal kodus midagi halvaks. Puhas tööreis.

Veel külalisi ehk tagasi juurte juurde

Üha rohkem inimesi avab selle blogi tarvis oma kodused salved - seekord sõna otseses mõttes. Heade lugejatega jagavad oma esteetilisi elamusi tundmatuks jääda soovivad akadeemilised jõud, jällegi Tartumaalt. Saatetekstiga on nad kitsid, nii et laskem piltidel kõnelda enda eest:





Mis siis minagi siin pikalt retsenseerin. Tahaksin tähelepanu juhtida üksnes imekaunile, lopsakale punakaslillale värvitoonile, mis (kahtlemata hoolega kujundatud) tagasihoidlikul taustal imepäraselt kirendama lööb. Ühtlasi kontrasteerub maine, tagasi-juurte(sic!)-juurde-esteetikat rõhutav mullataust neitsilikult valge raamistusega, mis lubab vahest aimata urbanistlikku külmkapimiljööd. Vaoshoitud, klassikaliste vahenditega on ometi suudetud edasi anda peenekoelisi tähendusi. Siit aimdub erudeeritud maitse. Hea valik, tundmatud akadeemilised jõud!

Siinkohal tahaksin hetkeks paluda ka nende maailmas pettunute tähelepanu, kes leiavad, et parasjagu valitseb Lääne ühiskonnas suur tühjusekummardamine ja edevusekultus ning et inimesed ei ihalda muud kui üürikeseks püünele saada, ükskõik mis vahendeid see ei tarvitseks. Vaadake vähem tõsielusarju! Kvaliteetmeedias on näha täpselt vastupidiseid tendentse. Mitte keegi sellesinase blogi kaastöölistest ei tõtta ennast upitama, ei nõua oma viitteist minutit kuulsust! Demokraatlikus, heldes, ennastohverdavas anonüümsuses pakuvad nad oma töö vilju meie kõigi hüvanguks. Ja see on ilus, sõbrad. See on ilus.

Loomulikult kutsun ühtlasi teid kõiki üles saatma mulle kaastöid. Üheskoos võime me maailma muuta paremaks, ilusamaks kohaks, mida enam ei rõhu glamuuri raudne kand!

Mea culpa

Olen süüdi, et vaikin, aga ikaldus valitseb mu põllul:



Jah, seesama vili, mis alles tosin päevakest tagasi nii palju lubas. Ja nüüd - puhta kiduraks jäänud, kuigi ma mädakolde kirurgilise hoolega eemaldasin. No võrrelgem:



Mojo on läinud, pole midagi öelda. Ise hakkan käesolevaga enesele meenutama tšehhi kultusfotograafi ja muidu häiritud siseeluga inimest Jan Saudekit, kes armastas sarnaseid kümneaastase vahega enne-ja-pärast-pildiseeriaid teha oma perekonnaliikmetest ja lähedastest. Noh, minu lähedasteks on järelikult köögiviljad, aga kunstnikukontseptsioon paistab sarnane.

Igatahes on nukruseks põhjust. Lohutada võin end taas üksnes möödaniku hiilgusega. Üle-eelmisel aastal andis mu külmik sellist saaki:





Vaat teile kartulid-kardulad! (Sest iga ingliskeelse fraseologismi sees peitub väike eestikeelne fraseologism, kes tahab iga hinna eest välja saada.)

Kevad on vist käes...

...porgand on lehte läinud.



Samas teisest otsast aimdub justkui mingeid talviseid motiive:



On pisut nagu härmatise moodi? Teine taust toob ehk valkjad toonid paremini välja:




Nojah, mine võta kinni. Aga ega ju polegi see sildistamine ja lahterdamine nii oluline, kui kõik meeled joobunult hõiskavad: kui ilus! kui ülev! (Kommentaariumisse ootan kodukootud kosmopoliidi pettunud märkust, et need iseloomustused kaugeltki ei kattu ja haritud inimene neid nõnda üheskoos ei kasutaks.)