Külalisesinemine nr 76: Õlu on elu alus... or not

Sõbranna saatis suurepärase pildi. Ja ma ei saanud esimese hooga arugi mida see peaks endast kujutama. Õigemini miks ta vedel on. Vedel leib. Nagu ta ise kirjeldab:


ei, alguses on täiesti normaalsed täisterarukkileiva viilud

ainult et ümmargused, et purki mahuks

juuretisega tehtud

see löga oli puhas kultuurkiht

... ehk siis me järeldame et Eesti Jõud peitub isetekkelises leivasupis!

Mochipallid, ehk ilmsed hiina klimbid

Palliteema jätkuks - ma ostsin need Fired ROund Glutenid ära, aga maitsmiseni ei jõudnud kuna viisin need jõulupeole snäkiks ja seal need salapäraselt haihtusid. Ilmselt mõni wheatard sokutas silma alt ära.
Igatahes seekord otsustasin ma oma hiinapoe lemmiksnäkki ise teha proovida. Pildi peal näevad need välja sellised: rohelised (või värvilised) vintsked riisipallid, mille sees on oamoos.

Minu saavutus nägi natuke teistmoodi välja. Kõigepealt kõrvetasin ma näpud ära, sest glutinoosne riisijahu segades veega ja kuumutades mikrolaineahjus annab sellise salakavala liimja taigna. Põhimõtteliselt, kujuta ette kui tore on hiiglaslikku tatikolli ümber tillukese kakajunni vormida (sest just päkapikukaka moodi see oamoos külmutatuna välja näeb). Tadaa! Eksoleju nunnud klimbid. Kardemoniga klimbid, jõuluteemalised. Pühendan Killule, kes ütles et ta ei oska putru keeta aga võib teha ühe toreda klimbi.

kooginduslik feil

Pühendet kõigile tsöliaakiahuvilistele (jah, siin on sellise märgiga tag). Kaua ma seda jõledust ikka oma ekraanil vaatan? Kaastööd tuleb ju desktopile salvestada, et need ei ununeks. Üks ilus maisi (?) jahust kook, algatus on igati kaunis - välja tuli nii nagu ikka. Käega pildil ei ole sama kook, mis veelgi rõhutab meie kaastöölise järjekindlat panust.

Kuna ma nüüd juba alustasin, siis asun pühalikult õhtusööki valmistama. Eelnevalt sai ära visatud äärmiselt ebafotogeenilised juustusupijäänused... oh jah, täielik raisk.

Kuivasai

heihopsti!
Jätkame mitte-hallituseteemaliste postitustega.
Selline vaikelu oli mu köögis kui pühapäeval pealinnast tagasi saabusin. Korterikaaslase vana röstsai, millest teine korterikaaslane oli tüki hauganud, saia liiga kuivanuks põlanud ja rösterisse tagasi pannud. Sai harmoneerub kenasti seina värviga, millest on samuti osa puudu. Röster ise lööb sädemeid, ime üldse et ta elustus. Leidsime selle nimelt omaniku vana kola hulgast - ühel päeval avastan, et köögis on vett täis ämber millest tolkneb välja rösteri saba. Peale sellist puhastusmeetodit ma ei uskunud, et see enam tööle hakkab aga hakkas.
Toidurikkumise tüüp= ignorantsus ja kuivamine

Uuel aastal uue hooga

... korduvad kõik vanad vead?
Ei tegelikult järgnev postitus pärineb minu etnoloogiliste välitööde sarjast, kus ma käisin suvel mööda Euroopat kogumas erinevat toiduhävingualast infot ning muidugi ka toitu hävitamas. See tegelikult sümboliseerib hoopis toidu tootmist ja kuigi tegu pole minu köögiga, ON tegemist minu isikliku kokandusfeiliga. Muffinid on ju üldjuhul lollikindlad. Niisiis põldmarjamuffinid. Kasutatud on suures koguses margariini [mida ma üldjuhul küpsetamiseks ei kasuta] ning ahju millega külalised on paar korda peaaegu suutnud maja põlema panna. Tulemuseks värvirõõmus muffiniperekond kirevates silikoonvormikestes, keset neist välja nõrgunud õli. Tulemus OLI söödav, kuid nõudis mõningat pingutust ja noh.. nõrutamist. Üks neid toite mille puhul tegemisrõõm on suurem kui söömisrõõm ning sotsiaalseid boonuspunkte saab mitte muffinite vaid taldriku puhtaksküürimise eest. Suvemeenutuseks hea küll. Sööge talvel palju rasvast, muidu võtab külm ära!

Söö ise oma suppi! Ja leiba jätkugu!

Köögietnoloogiline kogumistöö on viimasel ajal kannatanud, kuna pole olnud ligipääsu köögile! Narva 89 ühika köök on aga enamuse ajast puhas kui prillikivi (vaatab oma räpaseid prille) või esinevad seal vaid ajutised nomaadid, kuid permanentselt midagi ei idane ega mädane. see pole lihtsalt normaalne, agarad koristajad käivad kõigest iga päev üle!
Aga nüüd on mul korralik köök käepärast, sest kes see ikka teeb kui ise ei tee? Ahjaa, meil pole külmkappi ka, nii et ilmselt ei peagi kaastöid väga kaugelt otsima.
1) Minu supp. Õhtul tegin, hommikuks oli selline tarretis. Lõunaks sõin ära ja täiesti kõlbas, nii et tehniliselt see pole halvaks läinud vaid lihtsalt veider söök.

2) Korterinaabri leib. Taigen tehti eile õhtul aga ahju ei jõudnudki, lootust on ehk et homme jõuab. Kui mitte, siis näeme siin blogis peagi leiva (taigna? juuretise?) taasesinemist.

Hauatagune hüüe

Ega suremine võtab ka aega. Ärge pahandage. Hauataguse häälena veel Pärtli taasleitud kaastöö!

"Alustuseks kaks pilti punapeedist, millest päris õnnestunuks pean teist, lähivõtet: milline tekstuur, millised värvid! Seejärel sidrun, mis ühest otsast on täiesti tavaline, teiset otsast aga hoopis mitte. Ja lõpetuseks leib, mille kohta mul polegi midagi eriti öelda, aga on ka täitsa kena vaadata."















Kas teile tuli ka sidrunit nähes meelde ammune Blend-a-medi telereklaam? Igatahes leib on tõesti neetult nunnu. Kodune kakuke ema õnnistusega. Earth tones. Täiesti sobiv teistkordseks aplombiga lahkumiseks. Või käesoleva kaastöö autori sõnadega:

"Kahju et Su plogi niimodi hukka läks, aga eks me ole oma silmaga veendunud, et iga asi mädaneb ükskord ära ja saab kompostiks."

Palju õnne sünnipäevaks, blääg!

Külalisesinemine nr. 39a ehk mõnda mandariinidest

Täna avaneb meile võimalus tutvuda veel ühe ZA/UM-i blogi kaasvõitleja, nimelt Carolina köögi saladustega. "[T]egelikult olen ma köögis enamasti üsna hoolikas," distantseerib kaastööline end bläägi üldisest mentaliteedist. "Aga kui pikemalt reisilt tagasi tulla, siis leiab aknalaualt või kapinurgast ikka midagi, mis on kahe silma vahele jäänud. Kuigi seekord käisid mul külas enne ärasõitu kaks näljast noort luuletajat, kellele sai poolikuid leivapätse, sulajuuste ja isegi üks lahtine veinipudel kaasa antud, oli paar väikest avastamisrõõmu sellegipoolest."

Ma ütlen siia vahele kohe ära, et ega mina sellepärast hukka ei mõista, kui inimene tunnistab, et ta harilikult väga korralik on. Ärge kunagi niisugusel põhjusel häbenege kaastööd saata! Pigem on asi vastupidi - meenub tähendamissõna ühest patusest, kes Jeesusele rohkem rõõmu teevad kui üheksakümmend üheksa õiget (Lk 15:7). Nojah, kuigi ei, kõik õiged köögitöölised teevad minu südame siiski ka väga rõõmsaks...

"Esiteks on näha kaks jõulueelset mandariini, mis on kaunilt mustaks tõmbunud ning kivikõvaks muutunud. Tundub tõenäoline, et ka Ultramelanhooli [uh, ma ei tea, see oli Google'is esimene link - toim.] plaat Must apelsin sai ehk sarnasest seigast inspiratsiooni. Ühesõnaga on nendel mandariinidel kultuurilooline väärtus olemas. Esimesel pildil on nad loomulikus keskkonnas, kust ma nad leidsin ehk puuviljakausis. Teisel pildil on nad juba väärikama asukoha saanud, suure merikarbi sees."





Väärikus väärikuseks, aga see esimene pilt - ah! See paneb mu südame kiiremini tuksuma. Need värvid, need pinnad... Kui asi niimoodi on, võinuks Veenus küll pigemini sündida glasuuritud kausist kui mingisugusest merikarbist. Mul on ikka päris hädasti seda minimalistlikult sisustatud korterit vaja.

Publitseerimisega õnnestus mul sedakorda venitada nii kaua, et korrespondent saatis oma panusele koguni täiendust, nagu ikka katsub seda teha ausameelne inimene, kes on pika ilmumistsükliga ajakirjale kaastööd tehes vahepeal mõne uue leiu otsa sattunud. Vahepeal on ta mandariinide hingeellu süvitsi läinud.

"Esimesel pildil oleks ta nagu rõõmus kakuke..."



"...teistpidi vaadates jällegi Londiste."



Jultunult lisan siia n-ö joonealusena ka paar samateemalist pilti omaenese kodust, mis omaette postitust ehk ei vääriks, juhtusid praegu aga käepärast olema. Meil töödeldakse mandariine veidi teises tehnikas:





Nii nagu kaks lumehelvest ei ole iialgi ühesugused, ei hallita ka kaks mandariini samades mustrites!

Et väljapeetuma maitsega lugejad ei tunneks end kõrvalejäetuna, saadab Carolina lõpuks mõned kaadrid ka vaieldamatult klassikalisest motiivist. Leib. Kinni:



Lahti:



Sõnaga, mõlemal juhul ühesugune. Leiba võib usaldada.

Õieti sisaldas see kaastöö veel ühte pilti, pilti, mis olnud koguni terve saadetise läkitamise motiiviks. Ent hääled kõnelevad mulle, et see kaader on kõige sobilikum avaldada tuleval esmaspäeval. Püsige lainel!

Aastaajalised soovid!

Jõulurahu südamesse ning kõigisse muudesse olulistesse lihastesse ja lihasgruppidesse! Bläägi ametlikuks pühadekaardiks on see pilt:



Piparkoogipeldik valmis minu ja Mari-Liisi meeldiva ja sünergilise koostöö tulemusel. Õieti oli suurejooneline kokandusüritus ette nähtud Mari-Liisi järeltulija lõbustamiseks, tema aga jäi haigeks ning magas terve õhtu vastaliselt ja plaani saboteerivalt teises toas (vrd. ka "värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt"). Me siis lahutasime köögis täiskasvanulikult meelt.

Nagu öö ja päev:





Peldik näeb välja justkui bukkake-festival (kui kasutada üht herr Mülleri meelisväljendit) sellepärast, et pidime ta kokku kleepima glasuuriga. Kavatsetud karamellsiirupist sai niisugune asi:



Mis see on, ei tea. Lõhnas suhkru moodi. Kuigi ma ei teadnud, et suhkur lõhnab.

Külalisesinemine nr. 30 ehk makaronidest ja inimestest

Kaastöölisel leheneegril on täitunud viis postitust. Õnnitleme! Sellel pidulikul puhul õpetab peakangelane meid makarone valmistama:

"[S]eekord väikseid kokandusnippe ehk kuidas keeta makarone.

1.käitu nagu normaalne inimene (st kalla makaronid keevasse vette)

2.otsi omale mõni muu meelelahutus

3.jookse kööki ja silmitse huvitatud pilgul kastrulist tõusvat suitsu

4.tühjenda kastrul ja uuri, mis selle põhjast vastu vaatab

5.meenuta oma lemmikblogi ja haara fotokas

6.korda protsessi."

Mina isiklikult olen sellise samm-sammulise juhendi eest väga tänulik, kuna muretsen juba mõnda aega oma küündimatuse pärast vastavas valdkonnas: saksa ja sellest lähtuvalt ka eesti kultuuriruum pidid olema ainsad, kus pastat peetakse valminuks siis, kui see vastu seina visates sinna kinni jääb. Ma saan aru, et mujal on järelikult kuidagi teisiti. (Harilik sein paistab koduperenaisele üldse tänuväärt diagnostikavahend olevat. Sokid kõlbasid vist siis jalga panna, kui EI jää seina külge kinni?)

Kirjeldatud kuueastmelise protsessi tulemus on järgmine:





Autor tõdeb:

"Võib ju vaielda, kas tulemus meenutab keskmises Nõukogude Liidu lastekodus levinud kitli- või flanellpluusimustrit või tublis väikekodanlikus kodus leiduvat jõulukinkide pakkepaberit, aga üks on igatahes selge. Lisaks sellele, et ilu kindlasti kõlbab patta panna, on see vahel lausa pajast pärit."

Väga elegantne moraal! Aga tunnistan üles: minule meenutab tulemus esmajoones omaaegset populaarset saadet "MM Muna". Tegu on üheksakümnendatel eetris olnud mälumängulaadse show'ga noortele. Saade kuulus veel sellesse õndsasse, nüüd kahjuks unustuse hõlma vajunud koolkonda, mis pidas normaalseks, et noorsoole määratud kultuuri teevad vanemad inimesed, kuna nemad teavad, kuidas asjad on. Sestap istus stuudios keegi aukartustäratava habemega turske meesterahvas, kes noortele mänguritele koju helistas ja keerulisi küsimusi küsis. Tema tervituslause oli "Halloo, siin muna!" Omal ajal ei tundunud see kõik üldse veider.

Nojah, igatahes osavõtjate üks ülesanne oli ära arvata, mis objekt on televiisoriekraanil näidatava pildi peal. Enamasti oli tegu krüptiliste lähivõtetega. Mäletan, et üks kõige raskemaid mõistatusi oli piimamannergu klamber. Vaat sinna saatesse võiks need fotod esitada.

Lõpetuseks olgu ära toodud veel ajakirjanduslik vihje, mille eest tuleb seekord aitäh öelda meie välisuudiste toimetajale herr Müllerile: "Mädanev kapsavaru restorani külmkapis". "[Kehva hügieeni] põhjuseks on nii halvad teadmised kui ka vähene haridus toiduhügieeni alal," kommenteerib Gry Holmbakken toiduametist. Mis ma oskan öelda - jälle üks inimene, kes on langenud võltsi köögikuvandi ohvriks ning usub, et kõik peaks kiiskama ja klantsima. Seda veel niisugusel vastutaval töökohal! Miski on mäda Norra riigis. Ka peale kapsaste.

Hall leib on uus must leib

Üle pika-pika aja riknes minu majapidamises midagi spontaanselt ja esteetilist naudingut pakkuval viisil. Olin kapi taga ilusat leivaviilu märgates muidugi rõõmsalt üllatunud ning panin parasjagu külas viibivale emale südamele, et ta eksponaati mingi hinna eest ära ei viskaks - tarvis pildistada. Ema heitis leivale hooletu pilgu ning, nägemata seal suuri teist värvi laike või muid tavapäraseid riklemise märke, hakkas praalima: "Ära visata?! No kuule! Selline leib süüakse ju ära!"

Nojah. Laike tõesti ei olnud. Üsna ühtlaselt hall oli.













Nagu tsemendist valatud.

NSFW...?

Ma mõtlen selles mõttes, et täna on asi kahtlaselt päris kokandusblogi moodi. Oleks ju piinlik, hea lugeja, kui ülemus tabaks sind töö juures toidupilte vaatamast! Seda juba nii kergesti ära ei seletaks nagu hallitust või surnud hiiri.

Nojah, igatahes tahtsin leivakuivikuid teha. Aga meelest läks ära, et õige valik on pigem sada kui kakssada kraadi Celsiuse skaalal:







Ei ole vist tarvis üteldagi, et kummaline rääsunud kiht ahjupanni põhjal on pikkade aastate ennastsalgava töö vili ning seda tuleks ka vastavalt hinnata.

Käsitlegem nüüd aga põhjust, miks ma ülepea otsustasin sellise pompöösse kokandusliku eksperimendi ette võtta. Ei, mitte sellepärast, et euro tuleb. Asi oli selles, et juba kuu aega seisis minu köögilaual Pere Leiva turuputkast ostetud poolik Meelise leib, mis lihtsalt keeldus halvaks minemast. Ei hallitust, ei vähimatki värvimuutust, mitte midagi. Loomadki teda ei söönud - esimesel pildil vasakpoolsete viilude juures näha olevad kahjustused tekitasin ma ise juba äärmise meeleheite staadiumis olles. Heitsin talle igal õhtul ja hommikul süngeid pilke, tema aga jätkas oma jonnakat streiki. Hea küll, leib, otsustasin viimaks, sina võitsid. Teenete eest raiume su kivisse, teeme kuivikuks!

Nojah, sellega läks siis niimoodi.

Õieti olen natuke pettunud. Kas lahtise leivaga käivadki asjad niimoodi? Mina olen alati arvanud, et minu esivanematel oli raske elu: lumetormis, paljajalu, ülesmäge ja nii edasi. Aga tegelikult müüdi kauplustes kogu aeg hoopis halvaksminematut leiba? Mida veel? Viimati oli siis rohi samuti tõepoolest rohelisem...

Teine võimalus on muidugi see, et Meelises on saksa keeksi (TM) verd. Turukaup ju, ega kunagi täpselt ei tea, mis sa sealt saad.

Külalisesinemine nr. 19 ehk jah, jäi küll kaheksateist vahele, mis siis?

Tänane kaastöö hälbib veidi bläägi harilikust, kargelt asjalikust toonist - sest eks lähe kalestunuimgi köögisõdalane teinekord veidi sentimentaalseks, eriti seesugusel nukral ja vihmasel varasügisesel pärastlõunal nagu praegu.

"Kahtlesin kaua, kas panna see pilt teele või mitte. Sest tead, see loomake näeb välja nii nunnu ja armas, nii udupehme ja soe, et tahaks ta sealt pimedast ahjunurgast endale kaissu võtta ja hellalt-hellalt hoida. Vaata, milline niiske pruun silmake sind usaldavalt vaatab. Millise värvigammaga titekasukas."

Kas hea lugeja on valmistunud avama oma südame? Sellise kaadriga tervitab meid Triin Tartu peatänavalt:



"Kas see paarinädalane küüslaugubaguette mitte ei murra su südant? Sa ju tahaksid ta enda juurde koju viia!?"

Jah, ma tahaksin! On viimane aeg rajada riknenud toidu varjupaik. Oh, wait...

Igal juhul suur tänu korrespondent Triinule toomast killukese hellust ja südamlikkust meie halli argipäeva. Hea lugeja, mine kohe külmkapi juurde, võta see roiskuma läinud ühepajatoit sealt välja ja tee talle pai! Ta on seda väärt!

Järgmine kord juba midagi morbiidsemat.

Külalisesinemine nr. 14 ja avalik vabandus maarahva ees

Juba ennegi bläägis esindatud ilus ja rikas maa Itaalia on andnud meile veel ühe kaastöölise. Korrespondent rõõmustab: "Nüüd viimaks ometi on mul fotomaterjali otse Itaaliast, mis tõestab, et ka sellisel maal, kus toidukultuur nii kõrgel tasemel, ei tule puudu roiskumisest, hallitusest ja muust säärasest. Aga roiskumine on ju midagi niivõrd poeetilist ja pole siis midagi imestada. On ju Itaalia tuntud oma kunstnike ja poeetide poolest."

"Esiteks esmavaade 2-aastasele majoneesile. Vaga vesi, sügav põhi. Eksterjöör ei reeda sisemust."



"Teiseks lähem vaade purgi sisse."



"Itaalia sidrunid on küll sinu blogis juba vaatluse all olnud, aga küll küllale liiga ei tee. Minu meelest väärib tähelepanu see, kuidas vana kuivanud sidrun erineb väga vanadest ja väga kuivanud sidrunitest (kollane versus oranžikaspruun)."



"Parmegiano juust originaalpakendis."

"Ja lõpuks tõeline pärl: kuivikud..."

"Kõigepealt üldvaade, siis veidi lähemalt ja siis..."

"Olen alati arvanud, et kuivikud on... noh, kuivad ja elutud. Aga võta näpust. Kuivikud on elupaigaks väikestele armsatele ussikestele."

Autori kommentaarid on nii asjalikud, ammendavad ja intertekstuaalsed, et ega palju lisaks öelda ei olegi. Vahest tasub üksnes tähelepanu juhtida eripärasele stiilile. Kui suurem hulk siinseid külalisesinejaid viljeleb abstraktsionismile lähenevat, kunstiliste pretensioonidega pildistuslaadi, siis täna on tegu üsna puhtakujulise reportaažiga: selged, ilustamata, puhtal taustal, kõrge illustratiivse väärtusega pildid ning informatiivne saatetekst, mis muuhulgas paigutab esitatud kaadrid kultuurilisse konteksti ja kust ei puudu võrdlev aspekt. Meeldiv on näha seesugust isikupärast käekirja, mis lubab aimata nii nähtud vaeva kui korrektset meelelaadi. Täname, kaastööline Itaaliast!

Ise pean endale aga tuhka pähe raputama: tegin eelmises postituses maarahvale kõvasti liiga. Joovad? No joogu! Vähemalt on süda õige koha peal. Nendega annab asju ajada. Nagu ma õieti rääkisingi sellest vapsikust - asjalik, viisakas, ootab oma korda, ei kadetse, ei jõura. Linnas seevastu on minu naabruskonda elama asunud nähtavasti tema noortest narkaritest sugulased. Pöidlapikkused nahhaalid ilmuvad kohale pimeduse saabudes (normaalne vapsik minu teada magab sel ajal), tulevad karjakaupa, arutud, tigedad ja närvilised, litsuvad ennast akna vahelt sisse ja kukuvad laamendama: sumisevad õõvastaval häälel, peksavad peaga vastu seinu ja lagesid, togivad kööginõusid, nii et plekk koliseb. Kui huligaanid aknast välja kupatada ja aken sulgeda, hakkavad nad ahastavalt kehaga vastu klaasi viskuma ja tahavad tagasi. Muu kui võõrutusnähtudega ma sellist jaburat käitumist seletada ei oska.

Mina seisan see aeg halvatult ukselävel, püüan ühe silmaga jälgida köögis ja teisega toas märatsevaid bandiite, silmist aga voolavad kibedad pisarad... Sellepärast mul neist pilti ei ole. Ja ega sihukesi ei julgegi pildistada. Tõenäoliselt antaks nuga ja võetaks fotoaparaat käest nagu Iquitoses Beleni slummis. Ei, maal sellist asja ei näe.