Külalisesinemine nr 78: Ooooh! Külalispostitus!

Tere mugulad!
Vaatan mina postkasti ja üle saja aasta on seal kaastöö! Nii armas, mul läheb kohe suurest rõõmust saba rõngasse! Kui see ei ole zombie-söök, siis ma ei tea mis on. Autor ütleb oma pildi kohta nii:

Pildil olev produkt on söödud jänes, kes on otsustanud uuesti ellu ärgata. Alustades uue karvkatte kasvatamisest. Midagi väga kaunist on selles määratus elujanus...

Kuna ma tahan, et naaber minust ikka tulevikus ka välja teeks ning mu küpsetisi sööma tuleks, võib pildi anonüümselt üles riputada (kui see muidugi kvalifitseerub).

Külalisesinemine nr 65: Õe külmkapp

Blogi vaadatavus langeb, mina ise olen laisk aga näe kaastöid tuleb irooniana uksest ja aknast ning takkapihta olen sattunud viljakale etnoloogilise uurimuse kasvulavale, nii et enda köögist on ka peaaegu alati midagi võtta.
Õde ütleb, et "asju ei tohigi enne ära visata, kuni nad kunstiks muutuvad." Siinkohal tuleb nõustuda, eelvaate piltide pealt ma ei saanud isegi aru millega tegu, selline krüptika.

Kodusõda rõveduste vastu

Mis on kõige hirmsam asi? Köögis? Ma ilmselt pole seda veel kohanud, aga järgnev pretendeerib ühe ilgeima leiu tiitlile. Ühtlasi on meil mängus uus kategooria – USSID! Tegelikult küll röövikud, mis on märksa vähem öäkk, neist saavad kunagi liblikad mitte suured paelussid. 

Aeg-ajalt nii umbes nädalaste intervallidega olen ma kontoris näinud miskeid tõuke. Kord seina peal vingerdamas, kord lillepottide poole ronimas. Piisavalt harva, et mitte suurt paanikat tekitada, aga piisavalt tihti et siiski häirivaks muutuks. Kuna kõrvalruumis leidub suuremas koguses kõikvõimalikku taimset pahna, siis peale kuivainete ja teepakkide ülevaatamist jäi kahtlus sinnapaika, need ei koitanud – lao osas ei anna aga midagi ette võtta ka, enne kui töö tehtud saab.

Vaikne ussitamine jätkus kuni otsustasin ette võtta sahtlite-kappide suurkoristuse. Ja siis tuli ühe laua kõige alumisest sahtlist kõige vähemkasutatavate asjade vahelt välja üks pakk. Ussipakk. Kunagi olid seal olnud „supertoit“ gojimarjad aga kuna inimesed neid ära ei söönud, otsustasid need röövikud kõik nahka panna. Ilmselt olid nad mingis vormis juba pakis olemas, kuna kust nad ikka tulla said. Praeguseks olid ussid enamuses lahkunud ja järgi oli ainult pakitäis ussipuru. Kuidas nad nii kuivast asjast toitudes elada said jääb mulle müstikaks aga vähemalt enam ei seira ma lillepotte kahtlustava pilguga.

Midagi uut - roosa pläust kookosekoores!

See on tõeliselt värske värk! Korterikaaslane vihjas täna üpris otseselt, et mu kookospähkel vedeleb juba nädal aega külmkapis. Mis seal siis ikka, tuli vaadata kas veel töötab. Haamriga pläraki peale ja – seest tuli selline kaunis roosa-kollasekirju pilt välja. Midagi nii kaunist poleks küll oodanud. Minu arust on tegu isegi mitte hallituse, vaid hoopis bakterikolooniatega. Võib-olla isegi sama asi, mis keskajal armulaualeival kasvas ja imeks kuulutati! Kae imet, mis välja koorus!

Külalisesinemine nr 64: Müsteerika

Ma ei tea mis see on, mul pole halli aimugi kellelt see tuli ja kuidas. Arusaam on, miks – see on kaastöö. Nii et kui keegi tunnistab omaks, siis hõisake julgesti. Mis on erilist sibulatega kroonitud roosteplekis? Või on see midagi muud? Ja mis müstiline valge kummitus pildi all vasakus nurgas hõljub? Lahkunud toidu vaim?

Puhkusehallitus!

... On kõikse parim!
Tulen mina puhkamast tagasi ja mis ma näen - mu kokakoolatarretis on külmkapis puhta ära hallitanud. Teised ei olnud seda minema ka visanud, kuigi nad selle kahe nädala sees kindlasti kontoris olid. Huvitav kas nad teavad, et ma kogun halvaks läinud asjade pilte või? Igatahes oli südantsoojendav seda leida.

Minu jaoks oli üldse üllatus, et Coca-cola võib lõpuks hallitama minna (kuigi siin kõrval võib näha ka kuivamise märke). Küllap on asi želatiinis. Ahjaa tarretis oli ise juba algusest peale üsna rõve, seepärast see seisma jäigi. Tehtud sai ta kunagi magistritöö kirjutamise ajal... vahepeal olen ma ära kaitsnud ja veel suvekoolis ka käinud, nii et see värk on päris kaua elada saanud. Kuigi esimesed kaks nädalat ei kasvanud seal kohe kindlasti mitte midagi. Selline akadeemiline eneseväljendus siis... aga tore ka kui miski areneb ja kasvab, eksju?

Külmkapi peal on meil aga säärane seadus:

Kolm Möga

Leivasupp - Vötab möistuse ja Ussisönad.

Võitlemiseks vajad: hundipiim ja nahkhiire keel

Põgenemiseks vajad: kaks paari kiireid kanajalgu

Moos - tuvastamata koostisosadega ebamäärane plöga, mis paneb kõhus keerama.

Võitlemiseks vajad: kolmteist söetabletti ja smecta ning lusikas

 Põgenemiseks vajad: kilesussid, kaks nuia, Muhu mänd

Kook - Leiva ohutu sugulane, ühist on neil ainult kohutava nätske taigna jagu. Juhin tähelepanu kaunile kirkale kevadrohelisele toonile, mis tulenes vahukommidest.

Võitlemiseks vajad: nuga, insuliinisüstal

Põgenemiseks vajad: kanajalad ja kilp

Kes see ikka teeb, kui ise ei tee?

Kui ühes kohas piisavalt kaua paikne olla, läheb lõpuks miskit hukka kah. Näiteks leib.

 Ja juust, mis oli küll ostes juba üsna vana ja pidi sama päeva õhtul pitsa peale minema, aga jäi kuidagi ellu.

 Või moos, mis oli üsna hea, aga millest sai vaid paar ampsu võetud ja siis unustatud.

 Klassika. Tomat kukkus külmkapi peale asjade taha ja jäi sinna kuni läks vanaks ja kortsu, säilitades siiski noorusliku värvitooni.

Külalisesinemine nr. 21 ehk elu allikad

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vaevalt jõudsin kurta kõige elava kuhtumise ja hääbumise üle oma külmkapis, kui abikäe ulatas meile juba tuttav korrespondent leheneeger. (Muide teeb see leheneegrist kolme publikatsiooniga bläägi peaaegu kõige viljakama kaastöölise; ees on temast üksnes Helen, kelle kaastööde nimekirja pikendavad muuhulgas žanriväline panus surnud sääskede näol ja juuksemodelliks olemine.) Täpipealt vajalik rohi paistab tal kohe varnast võtta olevat - seekord ei paku ta midagi rohkemat ega vähemat kui elu allikaid endid:



"Mõni naiivsem tegelane arvaks ilmselt, et tegemist on Kessu singiga, mida Arved ja Botiku Tuuli õndsas üksmeeles nosisid. Veelgi enam - mõni naiivne ja hella südamega naisterahvas (informeerimatuse anname ilusale inimesele alati andeks) mõtleks ahastuses ka seda, et elu allikad on nüüd kuivanud, ja puhkeks nutma, kastes lihaselise, ent õrna haardega meesterahva siidsärgi rinnaesist kuumade pärlendavate pisaratega."



"Aga võta näpust! Böööö!! Ehe ja eestimaine pärm tillitab naiivitare nagu jaksab! Osake sellest, mis kunagi kergitas lae poole suuri kausitäisi saia-, piruka- ja koogitainast, tegi elus otsustava kannapöörde ning ujub nüüd vastuvoolu ja annab toidet sootuks teistsugusele elule. See on isegi rohkem punk kui Trubetsky astumine Rahvaliitu."

Minu meelest imeilusad pildid. Oma abstraktsusse kalduvas detailitäpsuses (oxymoron intended) meeleolukad, väljapeetud, samas mitte uinutavad ega plassid. Terav nurk esimeses kaadris tekitab koguni teatava dünaamikaillusiooni. Just midagi niisugust, mille võiks riputada kaasaegse kodu minimalistliku, neutraalsetes toonides elutoa seinale, panemaks täppi sisekujunduslikule i-le.

Nii et võin oma pärlendavad pisarad ära pühkida. Elu allikad ei ole kuivanud! Küsimus on nüüd ainult selles, kas piltidest piisab või peaksin siiski ette võtma omaenesegi külmiku taasasustamise. Tean, et daamid jagavad omavahel leivajuuretist. Seda saab väikeste karbikestega toimetada ühest elamisest teise, nii olen ma kuulnud. Vahest peaksin nüüd minagi mõnelt tuttavalt veidi hallitust kaasa paluma? Või hakkab see päris loomulikult külge, kui õigetes kohtades käia - nagu kirbud?