Retseptiblogi???

Nagu näete olen vahepealsete kaastööde laviini kasutamise juurde jõudnud. Leidsin sellise muheda kirja (tundub, et keegi on selle blogi motivatsioonist valesti aru saanud, aga väga tore ju kui ka kobakäppade kokandusoskusi hinnata püütakse):
Retseptikogu.ee

11.04.2013.

Hea toidublogija!

Alates tänasest on avatud on uus toiduportaal Retseptikogu.ee, mille ühe osana avaldame enam kui 200 eestikeelse toidublogi värskemaid postitusi.

Ka sinu toidublogi Köök on kodusõda on lisatud meie nimekirja:
http://retseptikogu.ee/blog/list/92/

Palun anna meile teada, kui sa ei soovi oma blogipostituste avaldamist Retseptikogu.ee lehel.

Kui registreerud kasutajaks, on sul endal võimalik oma blogipostitused Retseptikogu.ee-s peita.

Palun loe blogide avaldamise kohta täpsemalt siit:
http://retseptikogu.ee/blog/help


Lõhnavat kevadet soovides,
Heivi Peterson
Retseptikogu.ee

Külalisesinemine nr 37 ehk jätku suppi

Nagu lubatud, on ka tänane külalisesinemine supiteemaline. Meiega jagab oma vaateid supile Made alias Mudlum blogist ZA/UM. Erinevalt eelmisest postitusest on täna tegu herne-, mitte frikadellisupiga; ent üks eriline omadus on sel veel: see supp EI OLE halvaks läinud.

Hea lugeja, kas kehitad sa siinkohal hämmeldunult õlgu? Kas peatud poolelt lauselt ja jääd imestades mõtlema: pole siis mitte miski enam püha? Seesugune asi tundub sulle kohatu, vahest koguni solvav? Esmapilgul võib-olla õigusega. Ent kuulakem, mis on kaastöölisel öelda:

"Tähtsaim avastus - toit ei pea olema halb, selleks et olla inetu! Peakangelane, eile keedetud hernesupp, mis maitseb päris hea näeb välja kordades koledam kui nii mõnigi tohletanud sidrun."

Vaat need on kuldsed sõnad. Õigupoolest alustaski blääg ju just niisuguse sentimendi tähe all: esimene postitus pakkus vaatamiseks äsjavalmistatud, vaevalt jahtunud (kas see väljendus tekitab mingisuguseid konnotatsioone?) hakkliha-seenekastet. Edaspidi on see liin aga kahetsusväärselt unarusse jäänud. Üles pildistamata on nii kardemoniga kuklitainas kui nii mõndagi muud võigast ja täiesti värsket. On tõeliselt tervitatav, et Made seda meile jälle meelde tuletab! Veel täpsustab ta:

"Juhin tähelepanu, et külma supi pind peaks normaalselt olema tasane - hangunud. Siin on aga lusikaga käsi käinud ja uuristanud lihatükkide koha pealt supi pinna sisse augud."



Minu meelest tõesti, ega eelmise postituse frikadellisupiga palju vahet ei paista. Või kuidas? Reader poll!

Edasi on kujutatud supianumat tema loomulikus, õiguspärases keskkonnas, mugavasti teiste potentsiaalikate objektide vahel. Esiplaanil paistab kassitoit, taamal aga presskann kohvipaksuga - kes teab, vahest varsti, varsti...?



Seoses kassitoidu, kasside ja muude koduloomadega meenutab kaastööline meile ka seda, et kõik on relatiivne: "[K]oera köök näib olevat minu voodi, sealt leidsin eile kaks toidukarpi ja ühe kuivanud saia ning paar näritud konti."

Veel on üles pildistatud etapp ühest ürgsest ja pidevast protsessist: tasside tekkest horisontaalpindadele: "Kaunis kompositsioon tassidega on esikusse kogunenud eilse päeva jooksul - käin nimelt kas kohvi-limonaadi või piimaga õues suitsu tegemas ja tagasi tulles asetan tassi hajameelselt kapile."



Ühe päevaga nullist kuueni (kui klaasi ka lugeda) - pole paha! Pean tunnistama, et mul enesel läheb enamasti kauem. Või ma ei tea, kas mul üldse on kodus kuus tassi.

Lõpetuseks aga üks äärmiselt meeleolukas kaader, mis vist kommentaari ei vaja:



Südamlik tänu Madele selle silmiavava postituse eest! Võtkem kuulda ja pidagem silmas: esiteks, ka voodi võib olla (koera) kodusõda; teiseks, teinekord on bläägis kohta ka värskele toidule. Think out of the box!

Külalisesinemine nr. 25 ehk täna õpime teadust tegema

Pooljuubel! Sellele tähelepanuväärsele sündmusele kohaselt esineb täna toeka kaastööga korrespondent Manjana. Ta kirjutab:

"[K]ui ma avastasin lapse raamaturiiulist sinna mõni aeg tagasi jäetud mahlaklaasi, ei saanud ma teisiti kui pidin Teda pildistama. Kuna pildistamisega oli kiire (sest ma ju tahtsin kohe pilte näha), siis täpselt sellised tulid nagu tulid. Raamaturiiul oli pildistamise tarbeks liiga pime ja seepärast on jook ettevaatlikult paremasse kohta transporditud."





"Klaasi on kompositsioonile meeleolu ja värskemate värvide lisamiseks pandud kolm joogikõrt. Võimalik, et algne kõrte idee oli tegeleda vedeliku läbilaskmisega vertikaalselt ülespidises suunas, kui[d] hetkel on teisenenud vedelik võimeline ka kõrte välispinnalt ilma kõrvalise abita kõrgustesse pürgima."











Absoluutselt väärikas juubelikingitus sellele bläägile. Õieti lausa näidisjuhtum: kaastöö fikseerib olukorra, lisaks kirjeldab kasutatud metoodikat ("tulid nagu tulid") ning esitab ettevaatliku hüpoteesi niihästi situatsiooni tekkepõhjuste kui ka võimalike edasiste arengute kohta. Ühtlasi on ära märgitud töötamine kiirendatud tempos, mis kaasaegses akadeemilises maailmas on ääretult suur pluss. Lõpuks viitab teadlane katse esemele suurtähelise Temaga, kahtlemata selleks, et mahendada põlistunud vastandust subjekti ja objekti vahel, mida patriarhaalse teadushegemoonia dekonstruktivistlikud kriitikud on korduvalt ja tuliselt ette heitnud. Seesugune paratamatu lõiv postmodernistlikule paradigmale sunnib laiemat avalikkust tulemusi arvesse võtma ega lase neid poliitkorrektsetel ettekäänetel kõrvale heita.

Vaat niimoodi tehakse teadust, teie hädised humanitaarid! Soolake sisse oma kümne aasta jooksul kontsentriliste ringidena kirjutatud monograafiad!

Lisaks fotograafile-korrespondendile, kes põhilise street cred'i endale saab, tuleb muidugi tänada katse ettevalmistajat, kes muuhulgas taipas klaasi lisada need meeleolu lisavad kõrred. Nappide publitseeritud tulemuste taga võib peituda kümnete, isegi sadade droonide usin tegevus. Sedasi tee tõesti teadust nagu moodsat kunsti - puhas töö objet trouvé'dega...

Lüürilised hetked

Mõneks (?) päevaks seisma jäänud jasmiinitee.

Õhtuvalguses:



Hommikuvalguses:



Sillerdab ütlemata kenasti küll, kas pole? Hea lugeja, püüa viia oma hingamine rahulikku rütmi ja taju koos fotograafiga aja tsüklilist kulgu! Väga ilus. Aga nüüd taju fotograafi paranoiasid! Mõistlikult negatiivsete konnotatsioonidega inimesele meenutavad sellised kaadrid muidugi õliseid porilompe, ja ega sealt enam naftareostuski kaugel pole.

Jumal tänatud, et hüljes tassi ei mahu.