Külalisesinemine nr. 43 ehk Willendorfi jänes

Nagu öeldud, on variatiivsema maitsega lugejad nurisenud selle üle, et blääg on väga seenekeskne: selline mükotsentrism olevat nišistav ja jätvat unarusse kõik muu põneva, mis kodusõjatandril toimub. Märkus on muidugi õige. Ent kus viga näed laita, seal tule ja aita! Don Tihane (kes vahepeal on kolinud Ipsaaniast Siilisse, et bläägi geograafilist haaret veelgi laiendada) pildistas üles võõral maal köögist leitud olevuse:



Oleks nagu jäneslane, aga omajagu willendorfi-veenuslike vormidega. Tegelikult, noh, porgandist tehtud jänes - wrap your mind around this! Porgandist jänes! Puust raud! The hunted became the huntress, the hunter became the prey! Mõistate? Siit diibimaks on ikka raske minna.

Kuna järgmises kaadris on objekt kujutatud geomeetrilises laadis kõrghoonete taustal, tundub üsna loogiline oletada, et niisugune sisu ja vormi paradoks peab sümboliseerima tänapäevase urbanistliku ühiskonna sisemist vastuolulisust:



Jah. Must be it. Ja sealjuures naeratab nagu Mona Lisa - mitte ei saa aru, mida ta sellega silmas peab...

Külalisesinemine nr. 39a ehk mõnda mandariinidest

Täna avaneb meile võimalus tutvuda veel ühe ZA/UM-i blogi kaasvõitleja, nimelt Carolina köögi saladustega. "[T]egelikult olen ma köögis enamasti üsna hoolikas," distantseerib kaastööline end bläägi üldisest mentaliteedist. "Aga kui pikemalt reisilt tagasi tulla, siis leiab aknalaualt või kapinurgast ikka midagi, mis on kahe silma vahele jäänud. Kuigi seekord käisid mul külas enne ärasõitu kaks näljast noort luuletajat, kellele sai poolikuid leivapätse, sulajuuste ja isegi üks lahtine veinipudel kaasa antud, oli paar väikest avastamisrõõmu sellegipoolest."

Ma ütlen siia vahele kohe ära, et ega mina sellepärast hukka ei mõista, kui inimene tunnistab, et ta harilikult väga korralik on. Ärge kunagi niisugusel põhjusel häbenege kaastööd saata! Pigem on asi vastupidi - meenub tähendamissõna ühest patusest, kes Jeesusele rohkem rõõmu teevad kui üheksakümmend üheksa õiget (Lk 15:7). Nojah, kuigi ei, kõik õiged köögitöölised teevad minu südame siiski ka väga rõõmsaks...

"Esiteks on näha kaks jõulueelset mandariini, mis on kaunilt mustaks tõmbunud ning kivikõvaks muutunud. Tundub tõenäoline, et ka Ultramelanhooli [uh, ma ei tea, see oli Google'is esimene link - toim.] plaat Must apelsin sai ehk sarnasest seigast inspiratsiooni. Ühesõnaga on nendel mandariinidel kultuurilooline väärtus olemas. Esimesel pildil on nad loomulikus keskkonnas, kust ma nad leidsin ehk puuviljakausis. Teisel pildil on nad juba väärikama asukoha saanud, suure merikarbi sees."





Väärikus väärikuseks, aga see esimene pilt - ah! See paneb mu südame kiiremini tuksuma. Need värvid, need pinnad... Kui asi niimoodi on, võinuks Veenus küll pigemini sündida glasuuritud kausist kui mingisugusest merikarbist. Mul on ikka päris hädasti seda minimalistlikult sisustatud korterit vaja.

Publitseerimisega õnnestus mul sedakorda venitada nii kaua, et korrespondent saatis oma panusele koguni täiendust, nagu ikka katsub seda teha ausameelne inimene, kes on pika ilmumistsükliga ajakirjale kaastööd tehes vahepeal mõne uue leiu otsa sattunud. Vahepeal on ta mandariinide hingeellu süvitsi läinud.

"Esimesel pildil oleks ta nagu rõõmus kakuke..."



"...teistpidi vaadates jällegi Londiste."



Jultunult lisan siia n-ö joonealusena ka paar samateemalist pilti omaenese kodust, mis omaette postitust ehk ei vääriks, juhtusid praegu aga käepärast olema. Meil töödeldakse mandariine veidi teises tehnikas:





Nii nagu kaks lumehelvest ei ole iialgi ühesugused, ei hallita ka kaks mandariini samades mustrites!

Et väljapeetuma maitsega lugejad ei tunneks end kõrvalejäetuna, saadab Carolina lõpuks mõned kaadrid ka vaieldamatult klassikalisest motiivist. Leib. Kinni:



Lahti:



Sõnaga, mõlemal juhul ühesugune. Leiba võib usaldada.

Õieti sisaldas see kaastöö veel ühte pilti, pilti, mis olnud koguni terve saadetise läkitamise motiiviks. Ent hääled kõnelevad mulle, et see kaader on kõige sobilikum avaldada tuleval esmaspäeval. Püsige lainel!