Gäppi Gälloviin! Retsept!

Sedakorda toon vaka alt välja juba mõnda aega publitseerimist oodanud kaastöö, mis on paslik just nimelt tänase verise kultuurilaenulise püha tarbeks.



Kas hakkas kõhe? Õigusega. Selle päevakajalise panuse on bläägi saatnud taas kord innukas kaastööline Helen. Retsept! Ei, mitte getoparoodilises mõttes! Ta kirjutab nõnda:

"[Mul tekkis] kell kaks öösel kange tahtmine kooki küpsetada. Kuna öise eluviisiga toidusuretajatele meie riigis ei mõelda ja kõik poed olid juba ammuilma suletud, pidin käepäraste vahenditega läbi ajama. Niisiis kallasin endale klaasitäie veini, määrisin *ad-hoc*-koogipõhjale vanaema tehtud peedi-õunamoosi (mis vääriks põneva kontseptsiooni poolest ehk isegi omaette blogikannet) ning raputasin peale kamalutäie teise vanaema nopitud ja ema poolt poolvägisi kaasa pandud jõhvikaid. Siis rändas kogu see kupatus ahju. Mõne aja pärast hakkas köögist kostma veidraid visisevaid plaksatusi. Kui asjalugu kaema läksin, tardusin tummas imetluses ahjuukse ette: plaadikoogist oli saanud lahinguväli, kus jõhvikad järgemööda otsekui miinile astununa kõrgustesse sööstsid ja oma sisikonna ahjuseintele määrisid. Võigas, ent oma kohutavuses peaaegu ülev. Võiks öelda, et täna öösel sai minu köögist tõepoolest kodusõda."







Selle viimase pildi osas ma ei ole nüüd kindel. See on natuke ikka nagu päris köögiblogist. Selles mõttes, et midagi, mida ju... s ö ö k s, eks ole? Aga noh, leppigem sellega. Kontekst on siiski nii otseses mõttes kodusõjaline, et pirtsutada näib kohatu.

Öise eluviisi alaseid kaebusi, pean tunnistama, on hetkel siiski raske mõista. Ootan pikisilmi, millal iseseisvunud kellavärk viimaks ometi magama lubab minna. Vt. ka Iko Maran, "Pikk päev".

Reministsentse nädalavahetusest

Mulle hakkas see r-tähega sõna päris meeldima kohe, kui sain teada, kuidas seda kirjutatakse. Tähendusega on asjad paraku jätkuvalt ebaselged.

Ent see selleks. Mul käis nädalavahetusel külas välitöid tegemas Helen. See tähendab, banaaniglämmarid käisid ka, aga nemad pidasid end hillitsetumalt ülal ega teinud nii:



Algul kurtis kaastööline, et nuga on nüri (tõsi, mõnevõrra ropemas maneeris), ja kui ma selle peale väitsa sõnakuulelikult ära teritasin - külalise sõna on ju seadus -, nojah, siis ei olnud enam keegi ega miski kaitstud.





Ega ma ei ütle, minul oli hommikul tore üllatus. "American Psycho" tuli meelde ja puha. Võta ainult ja pildista. Viimast muidugi paari kombekohase päeva möödudes. Nüüd on siis see koostegemise rõõm ka ära proovitud. Muidu ikka mõtle, et kuidas see käib nõnda: üks teeb ja teine jookseb mööda toimetusi... Vaat just nii ongi!

Omapäi saan ju jätkuvalt hakkama üksnes selliste kitšimotiividega:







See on aga juba kõik olnud, kõik tehtud, ei väärigi enam jäädvustamist. Nii et tulgu teisedki julgesti minu juurde välitöid tegema, kui endal kodus kohe kuidagi ei lähe! Kaks pead on ikka kaks pead!

Külalisesinemine nr 13 ehk järjejutt jätkub

Mäletatavasti juba mõnda aega ahjuga hädas olnud kaastööline Helen katsetab taas kolimist: kuna lühiajaline välismaal käik tulemusi ei andnud, püüab ta nüüd üleannetule küttekehale kohta kätte näidata, rajades enesele uue kodu Tallinnasse. Sellega on kaasnenud lausa kaks bläägi seisukohast väga tänuväärset photoshoot'i. Vanast elupaigast lahkudes pidi Helen muuhulgas hüvasti jätma tilgakese piimaga:







Tuleb tunnistada, et seesinane piim suudab väga hästi varjata oma piimalikku loomust, oma piimasust. Ju seesuguse olemusliku vastuolu rõhutamiseks ongi fotodele valitud äärmiselt dramaatiline, peaaegu must-valge värvilahendus. Ning tõepoolest, neid jõuliselt kontseptuaalseid pilte vaadates võib esimese hooga koguni tekkida mulje, et see piim - e i
p i i m a...

Uues mugavas pesas aga võtsid Helenit taas vastu nii mõnedki jäädvustamist väärivad asjakesed. Tsiteerin: "Ülejäänud piltidel figureerib see, mille ma esmapilgul paigutasin žanrisse "sitajunn purgis", aga mis seejärel osutus hoopiski eluslooduseks."









Loomulikult ei jätnud hea lugeja suunistetagi tähele panemata mõjuvat, intensiivselt omailma kehtestavat fotot nr. 2, kus kristalse valgusesädeme ja hämara varjudeilma kokkupuutest näib sümboolselt sündivat uus elu.

Siinkohal ent lõpetan kärmelt postituse, et mitte kogemada hälbida mõnesse labasesse nalja teemal "sitajunn purgis" ja "eesti kunst". Tegelikult austan ma ju kõigiti kunstnikku, kes ihualasti jää peal uisutada tihkab. Sähke põlvekaitsmeid! Tehke järgi või makske kinni!

Külalisesinemine nr. 10b ehk uitamisi eskapismimaastikul

Nagu lubatud, sedakorda kaastöölise Heleni formaaditruu panus. Et hea vaataja kohe taipaks, mida piltidelt otsida, jutustan ka väikese eelloo.

Äsja möödunud, erakordselt pakaselisel talvel hakkas Heleni ahi suitsu sisse ajama. Esialgu näis tegu olevat üksnes ebamugava detailiga. Ahi ei tõmba, boiler ei soojenda vett, elektrikontaktid pilluvad sädemeid - see kõik on osa eluvõõriku argipäevast. Ette võtta ei oska selles suhtes nagunii midagi, sestap on parem asjad jätta nii, nagu nad on. Et hullemaks ei läheks. Ent mõne aja möödudes hakkasid lähedased süüdistama Helenit selles, et ta lõhnavat nagu põdravorst. Selgus tõesti, et teda saadab lakkamatult kerge suitsune vine. See ähvardas juba mõjutada elu ja rikkuda mainet. Ning pühendunud eskapistina tegi Helen ainuvõimaliku teo: ta põgenes katkise ahju eest välismaale. Ma olen absoluutselt nõus, et see on parim viis olmeprobleemide lahendamiseks. Suurlinna glamuur ja Kesk-Euroopa pehmem kliima aitasidki raske talve lauldes ja trallitades üle elada. (Vaat nii, La Fontaine!)

Ent talv sai läbi, saabus kevad ja tuli naasta kodumaale. Ei olnud midagi parata. Kodus ootas ikka ees põdravorstide suitsutamiseks kohandatud ahi. Ja siis tegi Helen nii-öelda järgmise teo ainuvõimalikkuse skaalal: ta fotografeeris sündmuspaika. Mihkel Kunnuse järgi võib seda nimetada muusiku viisiks probleeme lahendada - ja ma usun, et ma ei eksi, kui leian, et meie siin bläägis oleme vaieldamatult just selle viisi poolt.

Daamid ja härrad, Heleni nõgine köök!









Kaks abstraktsemat ja kaks realistlikumat pilti tasakaalustavad üksteist hästi ning lasevad ühtlasi ilmsiks tulla pildistatud situatsiooni eri tahkudel: ulmel ja olmel, üleval ja argisel. Nii tehaksegi kontseptuaalkunsti. Südamlik tänu väärt kaastöö eest!

Külalisesinemine nr. 10a ehk päevakajalisi pildikesi

Nagu lubatud, esineb meile nüüd Helen. Tartumaalt (kuigi mitte enam kauaks). Helen on tabanud efektsed, suisa gootilikud kaadrid nähtusest, mis, nagu julgen arvata, ei ole viimasel ajal jätnud puutumata pea kedagi meist.







Julge, kontrastne värvilahendus kõneleb enese eest - tegu on peaaegu hea maitse piirini sümboolse motiiviga. Taas kord sattuvad selle bläägi lehekülgedel konfrontatsiooni loodus ja kultuur, jumala ja inimese kätetöö. (Nagu ütleb Jumal ise: "[E]ga sääse tegemine pole peldikus käimine, et korra kükitad, korra punnitad ja ongi junn valmis. Ei, sääse loomine on peenmehaanika kõrgeim tase!") Sedakorda läks siis loodusel viletsasti.

Seletamist tarvitseb ehk ainult üks asi. Äärmiselt korrektse ja formaaditruu inimesena oli kaastööline esialgu veidi tõrges neid pilte bläägi saatma - nimelt ei ole kaadrid võetud köögis. Jah, isegi Helenil ei ole köögis nominatiivi ja daativi tabeleid seina peal. Rõhudes sellele, et niisugustest bürokraatlikest detailidest hoolimata peaksid need pildid praegusel sääseküllasel varasuvel siiski vaatajat ülimal määral kõnetama, õnnestus mul ta ümber veenda. Helenil on aga varuks ka kõigi parameetrite järgi formaati sobituvaid võtteid. Sestap kannabki seesinane postitus pealkirjas numbrit "10a" - järgnemas on 10b, siis juba reeglites järge ajades ja igapidi comme il faut. Jäägem ootama.

And now for something completely different

Tunnen, et pean vahelduseks ka ise siinses bläägis esinema - et mitte ideest võõrduda. Seekord püüan pakkuda uut ja innustavat sissevaadet oma kööki lugejale, kes on juba harjunud kõdunevate puuviljade ja vohava hallitusega ning kelle hing ihkab midagi... teistsugust.

Juuksekarvad. Pliidil:





Aknalaual:



Ja igal pool mujal. See vist tarvitseb natuke seletamist.

Ühel möödunudtalvisel ööl minu köögis toimunud privaatsümpoosionil leidis kaassümposiant (hm?) Helen: tema soeng vajaks hädasti kõpitsemist. Selle heraklesliku või täpsemini deliilaliku vägiteoga pidin muidugi hakkama saama mina kui sümposiarh (vaat see sõna on vist tõesti kohe päriselt olemas), kuna kedagi teist läheduses ei olnud. Ilutoimingud ei ole õieti minu forte, aga vastu vaielda ei kõlvanud. Tõin kuulekalt kapist puhta rätiku, mässisin Heleni sinna sisse, et karvad tema õrnu õlgu ei rüvetaks, ja tegin kääridega paar sümboolset liigutust. Siis ütles mu julgus üles ja valetasin väriseval häälel, et "nüüd on vist korras". Taktitundeliselt lohutas Helen, et ega ma ei pea rohkem midagi tegema, kui see tõesti minu jaoks nii raske on. Sümpoosion võis jätkuda. Rätiku harutasin ohvri ümbert lahti, voltisin viisakalt kokku ja asetasin raamaturiiulisse. Umbes samadel kaalutlustel nagu eestlane säilitab surnud varest - äkki läheb tarvis.

Möödus mitu kuud, talvest sai kevad ja Heleni soeng jõudis juba mitu korda muutuda. Ühel päeval tuli mulle pähe jumalavallatu mõte köögirätik välja vahetada. (Jälle leiab kinnitust, et ei tasu asja ees, teist taga hakata kodus midagi surkima. Sellest ei tõuse head. Oma usinust tuleb taltsutada.) Silmasin midagi raamaturiiulis. "Mis see's on?" mõtlesin ma. "Ena imet, käterätik, näh. Paistab puhas kah olevat. Seda mul ju just tarvis läkski! Vaata kui kena." Võtsin pahaaimamatult rätiku ja riputasin kööki varna otsa. The rest is history.

On ju uutlaadi nilbus? Või ei piisa sellest? Tahaks midagi veel? Vaadake siis karvu koogipuru sees:



Ma õieti ei teagi, kuidas nad sinna said. Ma... ei taha teada. Ma ei taha sellest rääkida. Eks seesinane oligi rohkem nagu reklaamiv ja pinget kruviv sissekanne, sest kõigi ootuste järgi saab järgmiseks külalisesinejaks siin bläägis olema just nimelt seesama meile nüüd juba tuttav kaassümposiant. Püsigem lainel!