Kaastöö nr 69: leiva ja avokaado eri

See leib on leivakorvis kilekotis seisnud üle kuu aja vähemalt. Saadan oma kannatuse viljast kaks pilti, ühe välguga, teise ilma välguta tehtud.

Tõeline abstraktse kunsti meistriteos?!! Oranz, kollane ja sinine, sekka kohvipruuni ja valget. See värvikombinatsioon meenutab mulle... mu esimest konverentsiplakatit. Nostalgia, mmmõnus.

Need avokaadod kaunistasid lauda mitmeid nädalaid täiesti edukalt, enne, kui mulle tuli rumal mõte need pooleks lõigata ja vaadata, mis on nende sees.

 Püha jõledus. Kes meist poleks avokaadodega vastu pükse saanud? Ainult need, kellele avokaadod ei meeldi ja nemad neid niikuinii ei söö. See on ikka päris jõle määndumine juba. Mul on praegugi riiulis üks kahtlaselt pehme avokaado. Ahjaa, kui turul on pakkumine et 10 avokaadot 1€ eest (sest need on muljuda saanud), siis võib jopata, aga võib ka mitte - 10st 3 pidin ära viskama, sõin paar päeva avokaadosalatit ja viimane läks ikka halvaks. Poest hea avokaado leidmine on alati kunst, kuna need on enamasti liiga kõvad... ja siis muutuvad hetkega kõvast hoopis seest pruuniks.

Veeres kord virsik Champs-Elysées’l

Veel üks etnoloogiliste VÄLItööde sarja pilt (tehtud 6 päeva peale eelmist, nii et produktiivne retk oli). Tehniliselt võttes on siit puudu KÖÖGI kontseptsioon, kui just Pariisi osas mingeid põnevaid allegooriaid ei leiuta. Nimelt see virsik on õues. Siinkohal võiks sisse tuua ka väliköögi võimaluse, lisaks välisköögile. See eelnev on ka vähe kajastust leidnud siin blogis. Kuna tegemist on Louvre’i esise õuega siis tuleb virsikut vaadata kui kunsti. Minu jaoks on see virsik sümbolism, mõne teise jaoks eksistentsialism, barokk või modern. Kõige kunstim kunst on see, mis rõhutab inimeseks olemist. Niisugune kunst rõhutab ebapraktilisust, erinevalt muust loodusest saab inimene ostustada olla ebapraktiline. Kõige ebapraktilisem kunst on meelelahutuslik ja ajutine, eriliselt erilisel juhtumil ka varjatud. Näiteks tsirkuseetendus – korraks on kõik põnev ja elav, siis on hetk läbi, pillid pakitakse kokku ja kogu kunst on otsas. Või liivamandalad, mida ehitatakse oma lõbuks, meri uhub need endasse ja viimasel juhul ei saa keegi teine üldse teadagi, et seal miskit oli. Mõlemat irratsionaalset kunstiliiki sai selle reisi kestel harrastatud ning neist jäid kustumatud mälestused.

Aga tagasi virsiku juurde – üpriski värske, küps, liivane, ootab loojuva päikese kiirtes, et keegi talle jalaga annaks. See on midagi hoopis muud kui mannetu mädanemine või hallitumine, etenduse lõpp või meretõus. Vägivaldne lõpp, kiire ühekssaamine liivaga, aga ka edasiminek kui virsikukivil peaks olema õnne lillepeenrani jõuda ning idaneda.

Kontor on kodusõda

Tehniliselt võttes kuna me tegime selle pläusti köögis, siis peaks siia sobima. Rõõmu rohkem kui rubla eest, mis te arvate kes jäi siniste näppudega vahele? Ja kellel oli ilmatulõbus 5 minutit enne 22 poodi joosta (ei, mitte alkoholi järele, kuigi mu selja taga lällas küll üks külahull)... zelatiini ostma.

Nagu ikka läks esimene partii aia taha - ärge proovige tarretist värvida kaaliumpermanganaadiga!

Aga teine sats tuli imekaunis! Milline võbelus! Milline õudus koristaja silmis kui ta kahel päeval järjest minu paberikorvist tarretist leiab! Skandaal!

Jõulurõõmu!

Lemmik

Sol tõstatas eelmise postituse kommentaariumis küsimuse Jänku-Jussi potentsiaalselt taimsetest viineritest. Vt. ka ajakirjanduslikku käsitlust lastele suunatud lihatoodetest. See meenutas, et mul on tallel üks asjakohane pilt - noh, kas just asjakohane, aga igatahes mingit eeslisilda pidi seostatav. NII kodusõjateemaline KUI sõnamänguline tänavakunst:



Autor (mulle) teadmata.

Külalisesinemine nr. 33b ehk loomulikkusest ja kunstlikkusest

Paistab, et vähemalt ajutiselt on südatalv järele andnud. Minu viiekorruselise kortermaja katuselt langeb sulalund sellise võimsa mürinaga, et kavatsen tulevikus sellest protsessist kirjutada olukirjelduse, moodsa urbanistliku ekvivalendi Jüri Parijõe pildikesele jääminekust. Nüüd ongi paras aeg tuua vaka alt välja viimase külalisesinemise teine pool, milles samuti heiastub mälestusi soojematest aastaaegadest. Korrespondent Kaeraväljalt kommeteerib:

"Need liblika ja tomatitega pildid on tehtud täiesti juhuslikult, ilma sinu bläägile mõtlemata."



"Lähemal silmitsemisel on tomatite puhul juba märgata riknemise märke - kas süüdlane on teolt tabatud?"



Südant soojendavad need kaadrid jahedas jaanuarikuus kahtlemata. Nii floorat kui faunat - mida võikski üks toidublogija veel tahta? Küsimusi tekitab minus aga väide võetud fotode juhuslikkuse kohta. Kas tõesti on ilma suunava käeta sattunud taustale teos "Tervendav köök: põhjalik teejuht tervisliku toitumise juurde"? Ja kas see elajaloom mitte ei vaata elegantse poolpöördega otse kaamerasse? Kas ei siruta ta käpakest tomati küljel pakatanud lõhe poole just nii, nagu turist küünitab puhkusefotol tervendava allika suunas? Asi on kahtlane.

Oma korrespondendi sõnu ma muidugi mõista kahtluse alla ei sea. Siiski panen kõigile lugejatele südamele: ka lavastuslikkust ei tasu häbeneda! Kui kohtate köögis putukat, närilist, bakterit või köögivilja, kes tahab jääda pildile just mõne spetsiifilise kulissi taustal, kes tahab võtta just seda või teist veidi ebaloomulikku asendit - jumal temaga, las ta poseerib. Eks kuulu ju väikene teatraalsus ka argielu juurde. Ja teinekord veidike härjaverd. "Tattoo," nagu performance'i-tunnis ikka öeldi!

Aastaajalised soovid!

Jõulurahu südamesse ning kõigisse muudesse olulistesse lihastesse ja lihasgruppidesse! Bläägi ametlikuks pühadekaardiks on see pilt:



Piparkoogipeldik valmis minu ja Mari-Liisi meeldiva ja sünergilise koostöö tulemusel. Õieti oli suurejooneline kokandusüritus ette nähtud Mari-Liisi järeltulija lõbustamiseks, tema aga jäi haigeks ning magas terve õhtu vastaliselt ja plaani saboteerivalt teises toas (vrd. ka "värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt"). Me siis lahutasime köögis täiskasvanulikult meelt.

Nagu öö ja päev:





Peldik näeb välja justkui bukkake-festival (kui kasutada üht herr Mülleri meelisväljendit) sellepärast, et pidime ta kokku kleepima glasuuriga. Kavatsetud karamellsiirupist sai niisugune asi:



Mis see on, ei tea. Lõhnas suhkru moodi. Kuigi ma ei teadnud, et suhkur lõhnab.

Külalisesinemine nr. 31 ehk magamistuba on kodusõda

Pärast pikka viivitust on mul äärmiselt hea meel esitleda uut väliskorrespondenti: täna tutvustab meid oma toidusuretamisharjumustega Egle, nagu ta ise ütleb, "niiskest, hämarast, hallitusemaigulisest ja multikultuursest Londonist". Jah, multikulti võib ju Merkeli meelest olla läbi kukkunud, aga hallitus ei ole seda mitte - hallitus oli, on ja jääb; hallitus elab ja võidutseb!

Külalisesineja valgustab esmalt oma tööde tausta:

"Paar päeva tagasi sain lõpuks esimese tagasihoidliku katsetuse toidufotograafias tehtud. Kahjuks pean nentima, et pildid pole tehtud köögis, vaid meie pisikeses magamistoas, mida enamjaolt kasutame ka pisikese söögi- ning elutoana. Kallim töötab mul nimelt peenes kohvikus ning päeva lõpus võib igayks kaasa võtta ylejääkidest õhtusöögi. Seda on mõnikord päris suures koguses ning vaesel inimesel käib ikka liiga suur luksus yle jõu ning pooleldi tyhjendatud karbikesed jäävad öökapinurgale äraviimist ootama. Magamistoa prygikasti ju ometi ei pane sellist asja. äkki läheb hallitama ja hakkab haisema! Juhtub nii, et kallimal käib ajaleht yle jõu ning leiab tee samasse kohta. Ja nii neid asju kuhjub. Ega agaratel tööinimestel pole ka aega vaadata, milline nende tuba välja näeb või jaksu meeles pidada, mis ylemise prahikihi all peidus on. Kuni lõpuks koidab vaba päev ning aeg koristamiseks, on põnev vaadata, mis me nädala jooksul teinud oleme ja mis sodi seest välja tuleb."

Ei noh, mina olen küll viimane, kes ütleks, et kööki ei tohi magamistuppa laiendada - eriti säherduste kaadrite valguses:









Tahaksin alla kriipsutada seda, kui elegantselt kujustab see tetraptühhon teaduslikkuse ja religioossuse suhet, liikudes nõtke kergusega ühelt perspektiivilt teisele. Esimene kaader fikseerib olukorra kiretu objektiivsusega: kolm katseanumat, kolm rooga, kolm analüüsitavat situatsiooni. Teine kaader pakub lähivõtet, mis ühelt poolt justkui jätkab laboratoorset lähenemist, ent ühtlasi seob vaataja pildil kujutatuga emotsionaalselt. Raske on mitte esteetiliselt nautida seda värviküllust, seda tekstuuride mitmekesisust, seda peopesasuurusel lapikesel pulbitsevat rikast elu; veel raskem mitte imestada: kuidas küll sünnivad sellised rütmid, sellised mustrid? Kas saab see olla juhus? Kolmas kaader kaugeneb vaadeldavast taas mõnevõrra - mitte niipalju, et tunnetuslikku sidet lõhkuda, ent küllalt selleks, et selgineks suurem plaan, juba aimatav pürgimine valguse poole. Lõpuks näitab viimane, neljas kaader nüüd enam ühtki dramaatikavahendit säästmata söögikarbikest, seda kõige maise ja füüsilise kehastust, sooja jumaliku valguse paistuses. Kõik omandab uue tähenduse. Saabub katarsis.

Tõlgendaksin veel, aga kardan, et võin niiviisi päris kreatsionistiks hakata. Vaat selline on puhta kunsti jõud! Tuhat tänu, Egle, selle kirgastumishetke eest!

Külalisesinemine nr. 25 ehk täna õpime teadust tegema

Pooljuubel! Sellele tähelepanuväärsele sündmusele kohaselt esineb täna toeka kaastööga korrespondent Manjana. Ta kirjutab:

"[K]ui ma avastasin lapse raamaturiiulist sinna mõni aeg tagasi jäetud mahlaklaasi, ei saanud ma teisiti kui pidin Teda pildistama. Kuna pildistamisega oli kiire (sest ma ju tahtsin kohe pilte näha), siis täpselt sellised tulid nagu tulid. Raamaturiiul oli pildistamise tarbeks liiga pime ja seepärast on jook ettevaatlikult paremasse kohta transporditud."





"Klaasi on kompositsioonile meeleolu ja värskemate värvide lisamiseks pandud kolm joogikõrt. Võimalik, et algne kõrte idee oli tegeleda vedeliku läbilaskmisega vertikaalselt ülespidises suunas, kui[d] hetkel on teisenenud vedelik võimeline ka kõrte välispinnalt ilma kõrvalise abita kõrgustesse pürgima."











Absoluutselt väärikas juubelikingitus sellele bläägile. Õieti lausa näidisjuhtum: kaastöö fikseerib olukorra, lisaks kirjeldab kasutatud metoodikat ("tulid nagu tulid") ning esitab ettevaatliku hüpoteesi niihästi situatsiooni tekkepõhjuste kui ka võimalike edasiste arengute kohta. Ühtlasi on ära märgitud töötamine kiirendatud tempos, mis kaasaegses akadeemilises maailmas on ääretult suur pluss. Lõpuks viitab teadlane katse esemele suurtähelise Temaga, kahtlemata selleks, et mahendada põlistunud vastandust subjekti ja objekti vahel, mida patriarhaalse teadushegemoonia dekonstruktivistlikud kriitikud on korduvalt ja tuliselt ette heitnud. Seesugune paratamatu lõiv postmodernistlikule paradigmale sunnib laiemat avalikkust tulemusi arvesse võtma ega lase neid poliitkorrektsetel ettekäänetel kõrvale heita.

Vaat niimoodi tehakse teadust, teie hädised humanitaarid! Soolake sisse oma kümne aasta jooksul kontsentriliste ringidena kirjutatud monograafiad!

Lisaks fotograafile-korrespondendile, kes põhilise street cred'i endale saab, tuleb muidugi tänada katse ettevalmistajat, kes muuhulgas taipas klaasi lisada need meeleolu lisavad kõrred. Nappide publitseeritud tulemuste taga võib peituda kümnete, isegi sadade droonide usin tegevus. Sedasi tee tõesti teadust nagu moodsat kunsti - puhas töö objet trouvé'dega...

Külalisesinemine nr. 22 ehk hapukoore muundumine vääriskooreks

Täna tutvustab oma kööki meile Morgie, kes on läkitanud kaastöö "Suvilasse kassile jäetud hapukoore transmutatsioonid":



"Transmutatsiooni" tähenduseks annab võõrsõnade leksikon "aj alkeemias tavaliste metallide muundamine väärismetallideks; med muundus, teisendumine". Usun ja loodan, et veidi metafoorsel moel on siin silmas peetud just esimest tähendust - kahtlemata on see hapukoor võrreldes oma varasema peavoolulise olekuga vääristunud. Ujedal moel nimetab kaastööline ise oma panust tagasihoidlikuks ja diletantlikuks, mis on aga muidugi tema teose piinlik alahindamine. Mina isiklikult hindan toidusuretamisfotode puhul ühe võimaliku kvaliteedina saavutatud abstraktsiooniastet ning tuleb tõdeda: see on käesoleval puhul meeldivalt kõrge.



Kas ei ole sarnane? Sarnane JA ülev!

(Pilt võetud siit, nagu on vist kombeks märkida.)