Külalisesinemine nr. 21 ehk elu allikad

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vaevalt jõudsin kurta kõige elava kuhtumise ja hääbumise üle oma külmkapis, kui abikäe ulatas meile juba tuttav korrespondent leheneeger. (Muide teeb see leheneegrist kolme publikatsiooniga bläägi peaaegu kõige viljakama kaastöölise; ees on temast üksnes Helen, kelle kaastööde nimekirja pikendavad muuhulgas žanriväline panus surnud sääskede näol ja juuksemodelliks olemine.) Täpipealt vajalik rohi paistab tal kohe varnast võtta olevat - seekord ei paku ta midagi rohkemat ega vähemat kui elu allikaid endid:



"Mõni naiivsem tegelane arvaks ilmselt, et tegemist on Kessu singiga, mida Arved ja Botiku Tuuli õndsas üksmeeles nosisid. Veelgi enam - mõni naiivne ja hella südamega naisterahvas (informeerimatuse anname ilusale inimesele alati andeks) mõtleks ahastuses ka seda, et elu allikad on nüüd kuivanud, ja puhkeks nutma, kastes lihaselise, ent õrna haardega meesterahva siidsärgi rinnaesist kuumade pärlendavate pisaratega."



"Aga võta näpust! Böööö!! Ehe ja eestimaine pärm tillitab naiivitare nagu jaksab! Osake sellest, mis kunagi kergitas lae poole suuri kausitäisi saia-, piruka- ja koogitainast, tegi elus otsustava kannapöörde ning ujub nüüd vastuvoolu ja annab toidet sootuks teistsugusele elule. See on isegi rohkem punk kui Trubetsky astumine Rahvaliitu."

Minu meelest imeilusad pildid. Oma abstraktsusse kalduvas detailitäpsuses (oxymoron intended) meeleolukad, väljapeetud, samas mitte uinutavad ega plassid. Terav nurk esimeses kaadris tekitab koguni teatava dünaamikaillusiooni. Just midagi niisugust, mille võiks riputada kaasaegse kodu minimalistliku, neutraalsetes toonides elutoa seinale, panemaks täppi sisekujunduslikule i-le.

Nii et võin oma pärlendavad pisarad ära pühkida. Elu allikad ei ole kuivanud! Küsimus on nüüd ainult selles, kas piltidest piisab või peaksin siiski ette võtma omaenesegi külmiku taasasustamise. Tean, et daamid jagavad omavahel leivajuuretist. Seda saab väikeste karbikestega toimetada ühest elamisest teise, nii olen ma kuulnud. Vahest peaksin nüüd minagi mõnelt tuttavalt veidi hallitust kaasa paluma? Või hakkab see päris loomulikult külge, kui õigetes kohtades käia - nagu kirbud?