Retseptiblogi???

Nagu näete olen vahepealsete kaastööde laviini kasutamise juurde jõudnud. Leidsin sellise muheda kirja (tundub, et keegi on selle blogi motivatsioonist valesti aru saanud, aga väga tore ju kui ka kobakäppade kokandusoskusi hinnata püütakse):
Retseptikogu.ee

11.04.2013.

Hea toidublogija!

Alates tänasest on avatud on uus toiduportaal Retseptikogu.ee, mille ühe osana avaldame enam kui 200 eestikeelse toidublogi värskemaid postitusi.

Ka sinu toidublogi Köök on kodusõda on lisatud meie nimekirja:
http://retseptikogu.ee/blog/list/92/

Palun anna meile teada, kui sa ei soovi oma blogipostituste avaldamist Retseptikogu.ee lehel.

Kui registreerud kasutajaks, on sul endal võimalik oma blogipostitused Retseptikogu.ee-s peita.

Palun loe blogide avaldamise kohta täpsemalt siit:
http://retseptikogu.ee/blog/help


Lõhnavat kevadet soovides,
Heivi Peterson
Retseptikogu.ee

Kuivasai

heihopsti!
Jätkame mitte-hallituseteemaliste postitustega.
Selline vaikelu oli mu köögis kui pühapäeval pealinnast tagasi saabusin. Korterikaaslase vana röstsai, millest teine korterikaaslane oli tüki hauganud, saia liiga kuivanuks põlanud ja rösterisse tagasi pannud. Sai harmoneerub kenasti seina värviga, millest on samuti osa puudu. Röster ise lööb sädemeid, ime üldse et ta elustus. Leidsime selle nimelt omaniku vana kola hulgast - ühel päeval avastan, et köögis on vett täis ämber millest tolkneb välja rösteri saba. Peale sellist puhastusmeetodit ma ei uskunud, et see enam tööle hakkab aga hakkas.
Toidurikkumise tüüp= ignorantsus ja kuivamine

Pühendusega kaastöölistele: Charles Bukowski eri

"näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alatasa räpane ja räämas - ja viiel juhul üheksast on tegemist lausa erakordselt toreda inimesega."

Charles Bukowski, 27. juunil 1967, pärast 19. pudelit õlut.

"näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alati puhas ja korras - ja kaheksal juhul üheksast on tegemist vägagi ebameeldiva inimesega."

Charles Bukowski, 27. juunil 1967, pärast 20. pudelit õlut.

Kuldsed sõnad - täiesti paslikud bläägi motoks. Vanameister arendab mõtet veelgi edasi:

"köögi seisukord on tihti inimese vaimne seisukord. ebakindlad, tundlikud ja paindlikud segadusseaetud mehed on mõtlejad mehed. nende köögid on nagu nende mõtted, täis rämpsu, pesemata asju, igasugu räppa, aga nad teavad, mis seisus nad on, ja oskavad sellest lusti saada. tuleb ette, et mingis võimsas energiapuhangus defineerivad nad jumaliku olemise ja saavad hakkama millegi säravaga, mida me teinekord loominguks kutsume, aga juhtub ka, et nad võtavad nina täis ja koristavad oma köögi ära. varsti on köök jälle segamini ja mehed ise hämarolekus ja vajavad arsti, rohtusid, palveid, seksi, õnne ja hingepäästmist. aga need, kelle köök alati korras on, need on ikka friigid. neid tuleb karta. inimese köögi seisukord on ta vaimne seisukord: kõik on seal oma koha peal, paika pandud, ta on lasknud elul ja olemisel end paika panna ja võtnud mõtlemises sisse mugava kaitseasendi. kuula teda kümme minutit ja sa saad aru, et ükskõik mis ta kogu oma elu jooksul ka räägiks, see on alati sisutu ja igav. see mees on kiviperse. kiviperseid on rohkem kui teistsuguseid mehi. nii et kui sa elus meest otsid, siis vaata kõigepealt, mis seisus ta köök on, nii hoiad aega kokku."

Mul oli lausa uskumatult hea meel taasavastada, et muude argieluliste küsimuste hulgas on suur mõtleja võtnud jutuks ka sellise olulise teema nagu köök. Tõsi, juba järgmises lõigus paistab asi natuke käest ära minevat:

"aga räpase köögiga naised on hoopis teine tera - mehe vaatepunktist. kui naine kuskil ei tööta ja tal pole lapsi, on köögi puhtus või räpasus peaaegu alati vastavuses sellega, kuidas ta sinusse suhtub (leidub ka erandeid)."

Kas tõesti on tegu järjekordse juhtumiga, mil tuhat korda neetud sooaspekt rikub ära terase vaatleja potentsiaalselt vahetu, lembiva suhte rikkaliku kultuuripärandiga ja vaesestab nii sundkorras tema kultuurikogemust? Kas bläägi naissoost kaastöölised peaksid tundma end puudutatuna? Ei, tegelikult ma nii ei leia. Lähemal vaatlusel selgub, et need laused sisaldavad Bukowski loomingu kontekstis ebatavaliselt suurel määral disclaimer'eid ja verbaalset polstrit. Esiteks rõhutab autor, et iseloomustab olukorda mehe vaatepunktist, mida ei saa talle loomulikult kuidagi pahaks panna. Teiseks tunnistab autor pehmendavaid asjaolusid nagu töö ja/või lapsed. Kahtlemata leiavad paljud enesele õigustuse sellest rubriigist. Kolmandaks nõustub autor, et veel siiski on võimalik leida erandeid - ja miski ei takista naissoost toidusuretajatel end igaks juhuks arvamast ka sellesse liiki. Nõnda arvan võivat järeldada, et sisimas kahtles autor isegi oma jäigas soopõhises liigituses, milleks sundisid teda lihtsalt aeg ja ühiskond; kokkuvõttes on tegu hoopis juhtumiga, mil õigupoolest võib ingliskeelset sõna man mõista ka lihtsalt inimese tähenduses. Ühtlasi on tegu juhtumiga, mil kirjanduslik stiilianalüüs aitab vältida solvumist ja muid negatiivseid tundeid ning tõestab seega oma kasulikkust reaalelus. Tõepoolest harukordne.

Nii et, armsad kaastöölised ja armas publikum, juhindugem vanameistri suurtest sõnadest ning saagem lusti!

Alati teie
Henrietta Chinaski

Tsitaadid pärinevad raamatust: Charles Bukowski, "Tavalised ogarused". Tlk. Peeter Sauter. Tartu : Elmatar, 2005. Kirjaviis muutmata. (Jah, see hõlmab ka jutumärkide ja kursiivi topeltkasutust, mida ma isiklikult heaks ei kiida.)