Välitööd Kreekas

Kunagi ammu kevadel sai Lesbose saarel käidud. Esimest korda elus proovitud kaheksajalga valmistada, peale seda kui restoranis tellitud kaheksajala koivake üsna õnnetu ja kõrbenud oli. Seda vist tihti ei juhtu, et ma postitan siia midagi mis reaalselt hea oli. Kaheksajalg oli igatahes just nimelt hea või vähemalt parem kui restoranis. Keedetud veinis ja hängimas taldrikul koos oliivide, ürtide ja kartuliga. Natuke nilbe välimus on see, mis ta blogivääriliseks muudab. Sest algselt oli ta igati vähemrõve kui kala - odavam, vähem haisev, ilma luudeta ja puhastamine oli ka kerge (lõika ära silmad, lõika ära see kott mis "pea" sees kõike koos hoiab, lõika ära nokk). Ja pane koos kartuliga keema - kartul pehme = kaheksajalg valmis. Lõpuks tõin veel kaks tükki purgis Eestisse ka, lennujaama kottide läbivalgustajal võis küll põnev olla.

Köök, raisk

Põhimõtteliselt tundub, et hollandi tudengid elavad nagu sead. Siin on paar vaadet minu enda köögist, mida ma jagan veel 12 elanikuga + nende külalistega. Peaaegu iga kord kui ma sinna lähen, leian midagi blogiväärilist - räpased nõud, üleajav prügikast, uued eluvormid või vanad eluvormid, millele on sammal selga kasvanud. Sekka mõni loov sigadus (ühe taga olin ma küll ise ka). Üldiselt olen ma jätkuvalt ühikas elamiseks liiga vana ja need lapsed, kes enda järelt ei korista võiksid koju tagasi kolida.

 

Jep, need noad-kahvlid-lusikad tulid välja mikrolaineahjust.

 

Ma ei tea mis see on, ja ei taha teada ka.

 

 Kamoon!!!!

 

 

Vahepeal oli mul kõrgelennuline plaan oma naabreid veidi kasvatada. Jätsin neile kirja, et peale keskööd pesen ma kõik mustad nõud ära ja viin need oma tuppa. Peale esimest 45 minutilist nõudepesu oli mul 3 potti, 6 lõikelauda ja päris palju nuge-kahvleid. Paar päeva hiljem oli mul juba üks "Thank You" post-it kleeps, 6 potti, 9 lõikelauda ja köögist hakkasid kahvlid otsa lõppema. Viimaks sain köögist ainult ühe räpase noa ja tundus, et kõik toimib ja võin hakata asju tasakesi tagasi panema. Paraku nii libedalt see ei läinud, üldises kolapuuduses hakati hoopis asju juurde ostma (ühisraha eest), mille peale ma andsin alla ja viisin kõik kogutud tavaari tagasi. Praeguseks on köök veel hullem sigala kui enne, ma pesen jälle nõusid ENNE kui ma neid kasutan ja porisen pahaselt kui inimesed koristusgraafikust kinni ei pea.

 

Kuna sisimas olen ma siiski lahke inimene (loe: tropp ja mölakas), siis tahtsin ma ülekaalu ja perverssete luulude käes vaevlevale sõbrale (?) teenet osutada ja saatsin talle pakitäie Gummybears from Hellse (suhkruvabad Haribo kummikarud). Mis pakist üle jäi, panin kööki laua peale sildiga "Free candy" ja läksin rõõmsasti nädalavahetuseks Amsterdami.

Lõunakeskuse eri

Mõnikord ikka pudeneb asju, mõtteliselt on tegemist Pariisi virsikupostituse jätkuga. Eesti pole küll virsikute poolest eriti tuntud, meil on rohkem õunad, kartulid ja kapsad. Näib, et Eesti hulkuvatele juurviljadele on omane teatav värskus ja autolembus.

Väike kartul Lõunakeskuse juures ohutussaarel:

 

 

 

 

Üksildane beebiporgand põrandal:

 

 

Natuke läks vist kaubapaigutusega valesti, aga mõte oli ju hea:

 

 

Veeres kord virsik Champs-Elysées’l

Veel üks etnoloogiliste VÄLItööde sarja pilt (tehtud 6 päeva peale eelmist, nii et produktiivne retk oli). Tehniliselt võttes on siit puudu KÖÖGI kontseptsioon, kui just Pariisi osas mingeid põnevaid allegooriaid ei leiuta. Nimelt see virsik on õues. Siinkohal võiks sisse tuua ka väliköögi võimaluse, lisaks välisköögile. See eelnev on ka vähe kajastust leidnud siin blogis. Kuna tegemist on Louvre’i esise õuega siis tuleb virsikut vaadata kui kunsti. Minu jaoks on see virsik sümbolism, mõne teise jaoks eksistentsialism, barokk või modern. Kõige kunstim kunst on see, mis rõhutab inimeseks olemist. Niisugune kunst rõhutab ebapraktilisust, erinevalt muust loodusest saab inimene ostustada olla ebapraktiline. Kõige ebapraktilisem kunst on meelelahutuslik ja ajutine, eriliselt erilisel juhtumil ka varjatud. Näiteks tsirkuseetendus – korraks on kõik põnev ja elav, siis on hetk läbi, pillid pakitakse kokku ja kogu kunst on otsas. Või liivamandalad, mida ehitatakse oma lõbuks, meri uhub need endasse ja viimasel juhul ei saa keegi teine üldse teadagi, et seal miskit oli. Mõlemat irratsionaalset kunstiliiki sai selle reisi kestel harrastatud ning neist jäid kustumatud mälestused.

Aga tagasi virsiku juurde – üpriski värske, küps, liivane, ootab loojuva päikese kiirtes, et keegi talle jalaga annaks. See on midagi hoopis muud kui mannetu mädanemine või hallitumine, etenduse lõpp või meretõus. Vägivaldne lõpp, kiire ühekssaamine liivaga, aga ka edasiminek kui virsikukivil peaks olema õnne lillepeenrani jõuda ning idaneda.

Külalisesinemine nr. 56 ehk hallitus 4-ever

Ohkasin, sirutasin laua taga selga, küünitasin veiniklaasi hoidmisest vaba käe huupi tolmusesse virna järgmise kaastöö järele, nii nagu see prestiižsemates akadeemilistes väljaannetes käib - ja nägin oma kurvastuseks, et klaarimist tahab üks õnnetu arusaamatus. Nimelt algas kaaskiri järgmiselt:

"Ma saan aru, et sul on juba hallitustest kõrini..."

Samasugust mõtet, aga märksa traagilisemat sentimenti kannab eilne sissekanne bläägi staažikalt kaastööliselt Manjanalt:

"Jaanipäeva õhtul avad interneti ja avastad toredast hallitusblogist read, et nad vist enam ei armastagi selliseid pilte. Või kes neist aru saab. Kurbus."

Manjana sissekannet tasub lugeda igal huvilisel: seal näidatakse tehniliselt arenenud viisil väga ilusaid pilte hallitanud rabarberikissellist ja kuna ma monopoli teket ei taotle, on mul ainuüksi hea meel näha, et komme postitada fotosid riknenud söögist on levimas. Ent mu südame teeb raskeks kartus, et olen jätnud lugejatele vale mulje, tõrjunud eemale potentsiaalseid toidusuretajaid. On tõsi, et bläägis on mõne aja eest diskuteeritud selle üle, kas hallitusfotod mitte liiga prevaleerivaks ei muutu; vahest koguni (leebes vormis) nõutud mitmekesisust. Mõistagi elavdab üldpilti mõni kaader tordivulkaanist, surnud närilisest või kõrbenud jahutootest - nii, nagu oleks linnakesse tulnud tsirkus, näidatud habemega naist, tillukesi kääbuseid ja muidu vahvaid veiderdajaid. Gooble gobble. Aga nende armsate inimestega koos naermine ja lustimine ei tähenda, nagu alahinnataks sellepärast kohalikke, maa soola, töökaid elanikke, kes oma igapäevase panusega linnakest elus hoiavad. Otse loomulikult armastame me hallitusepilte! Eks ole? Rahvas? Olge minuga! Где же ваши руки?

Siit otseteed tänase taiese juurde, mis on taas kord patriootlikult eestimaine, pärinedes juba tuttavalt kaastööliselt Kirepist, ning esindab ka muus osas igati eeskujulikku kaastööd, näidates niihästi selgitavat üldplaani kui esteetiliselt nauditavaid lähikaadreid detailitundlikuma vaataja tarvis:











Autor kirjeldab põgusalt tingimusi ning lisab huvitava küsimuse edasimõtlemiseks:

"Tegu võiks olla kuu-pooleteiseste makaron-nuudlitega. Ühes herneste ning paprikaga? Kahjuks ei oskagi täpsustada, selles korteris ei ela kedagi ning kokk on teadmata. Pildid on tehtud kaks nädalat tagasi. Täna käisin taas selles korteris, lootsin küll, et hallitus on kogu poti hõivanud, kuid minu nördimuseks polnud suurt midagi muutunud. Teab, kas nüüd algavas kuumas suves hallitus areneb või on vastu sügist ta hoopis närbunud. Või peaks seda asjandust vahepeal kastma?"

Mina siinkohal kahjuks nõu anda ei oska, sest oma herneid kastsin ma küll - need olid peenras -, aga tulemus erineb oodatust diametraalselt. Võib-olla oskab vastata mõni lugeja, võib-olla annab arutust aeg. Siiski tahan väljendada vaimustust väljendist "makaron-nuudlid", mis minu tõlgenduses on rohkem nagu eitav konstruktsioon ja märgib otsustavat keeldumist kasutada selles tähenduses snooblikku sõna "pasta". Sobib siinsesse köögidiskursusse nagu valatult.

Puändina veel üks julgem, piire laiendav pilt, mis eristab Kirepi kaastööd päris harilikust hallituskaastööst:



Kõige ilmsemini laiendab siin piire muidugi avar sinine taevas, aga usun, et kõik mõistsid: tegelikult pean silmas suurt puudehunnikut. Sealkandis elaksid tegelikult nagu... usinad, kodumajapidamisest hoolivad inimesed? Ma püüan küll XXI sajandi Lääne kodanikule omaselt kõigi veidruste suhtes tolerantne olla, kuid pean ütlema, et see võtab minugi hetkeks sõnatuks.

Ja siiski! Sõnatu või mitte, piire blääg ei sea. Ole sa korralik inimene või kaak, perenaine või paadialune, ka hallituspildid on teretulnud. Palun ärgu lastagu väikesel arutelul mitmekesisusest segada oma igapäevast, tõhusat, tänuväärset toidusuretamistööd. Hallitus on meie igapäevane leib, armas lugeja.

Külalisesinemine nr. 48 ehk Project Greenhouse

Poliitiliselt väga ebakorrektne moraal: kommentaariumites undamine tasub ära! Alandliku, ent tungiva palve peale saatis kaastöö tavainimene, kes hiljaaegu kirjeldas ütlemata kaasakiskuvalt riknenud jäätmetest alkoholi valmistamist, ptüi, veinitegu kodusel teel. Nagu igaüks isegi võib arvata, on see harukordselt lihtne, säästab palju raha ja närve ning on auks ja rõõmuks igale perenaisele. NOT.

Pildid kujutavad esialgu siiski üksnes veini kodusõjakat toormaterjali. "Võitlusvälja laienemine keldrisse. Õunamahlas kasvab homunculus":





Juba senise põhjal võib öelda, et eksperimenteeritakse uudsete tehnoloogiatega: minu ülikoolihariduse üks olulisemaid baasteadmisi on see, et homunkulust saab kasvatada ainult mära pärakus. Või oli see basilisk? Basiilik? Basiilika? Pagan, ei mäleta. Nojah, ega ma ju ise ei käinudki selles loengus.

Muidugi jääme lootma pilte edasistest arengutest. Juttu oli pidevalt eralduvast roosast vahust. Võib-olla karjub veinipudel ka "umbluu, umbluu"? Jah, ehk tulekski siinkohal soovitada hoopis videoülesvõtet. Ma mõtlen, et plahvatuse täpset hetke ei pruugi ju olla lihtne tabada.