Pärnaõietee

Head töörahva püha! Käisin hiljaaegu pärast pikka talve maaresidentsi üle vaatamas ning sellega seoses on paslik meenutada mällusööbinud intsidenti sarnasest retkest veidi enam kui aasta tagasi. Ühtlasi esimest korda featuring maakodu köök! Aga alustagem pildist:



Ärgu hea lugeja unustagu proovile panna oma fantaasiat. Mida kujutab teie arvates see kaader? Järgneb selgitav lugu.

Alustasime toona emaga maja elamiskõlbulikuks muutmist köögist. Lisaks kogunenud tolmukihile ja ämblikuvõrkudele oli nõudekapp paksult täis mõnusat sõmerat hiiresitta. Korraarmastajana leidis ema, et kõik roojaga kokkupuutunu tuleb üle pesta. (Üldise sündsuse huvides jätan siinkohal meelisklemata, kas samasuguse teguviisi kasuks otsustanuksin tingimata ka mina.) Mõtlikult jäi ta aga käes keerutama valget veekeedukannu, mis sügisel kappi ära oli pandud. "Kuule, siin on justkui midagi sees," kurtis ta. Vaatasin. Oli tõepoolest - just nimelt MIDAGI sellist, mis on KUSKIL juba KAUA aega olnud ja ammu minetanud oma esialgsed atribuudid. "See ei tule välja ka." Ega ei tulnud küll, kuidas ka kannu ei loksutatud ega koputatud. Kannupõhjast uhkas kuidagi räpaselt ja paheliselt magusat hõngu.

Järgnes arutelu. "Küllap on mingi vana teepõhi sisse jäänud," arvas ema. "No teate," vaidlesin mina. Mul on selles asjas teatavad kogemused. Olen omal ajal püüdnud sukelkeetliga piima soojendada ja teinekord plastmassist veekeedukannu isegi suure leegiga põlema süüdanud (tõsi, see sündis koostöös kaasvõitlejaga ning kann oli professionaalse elektriku poolt koduste vahenditega täiustatud) - aga isegi mina ei kallaks südamerahus kannu metallpõhjale teepuru. Ja keegi teine ei teeks seda ju ometi. "On, on. Mis see muu saab olla. Pärnaõietee. Lõhnab just sedasi magusalt," kinnitas ema. "Ei-ei," hoidsin ma oma joont. "See on üks teine magus lõhn. Õudsalt tuttav. Ma tean küll, mis see on, aga praegu ei tule kuidagi meelde." - "Noh," oli ema skeptiline. "Mis teekannus siis veel olla saaks? Pärnaõietee!"

Tõe välja selgitamise - ning kannu puhastamise - huvides pidin jalga ajama kummikud, minema juba hämarduvasse õue, võtma puuriidast pulga ning kannu sisu lumele kraapima. Pärnaõietee see ei olnud. Heitkem veel kord pilk esimesele pildile. Tuleb midagi tuttavat ette? Ei? Veekannu lõksu jäänud ja traagiliselt hukkunud hiirepesakond. Näha on väikesed selgrood koos sabarootsudega ja kolbakesed. Hall takk on ilmselt kõik ülejäänu. Pisut suuremas plaanis on võimalik eristada ka putukavastseid (need pruunid graanulid):



Kui ma ütlen "traagiline", ei tee ma õieti üldse nalja. Täiesti Poe-vääriline lugu. Rekonstrueerisime sündmustiku: hiir ronis poegima kannu kui turvalisse ja varjatud paika, aga kaas langes kinni ja välja enam ei saanud. Mida näitab see, et imal laibalehk oli mulle nii eksimatult tuttav, on juba teine küsimus.

Tulevikku vaatavalt. Eks tundlikumale lugejale on seda pidevat vana kulla peal liugu laskmist nähes selge, et värsket materjali kipub nappima. Julgen siiski kinnitada, et tunneli lõpust paistab valgus. Täna näiteks toodi mulle täiesti ootamatult kilo rosoljet ja terve kringel. Täpsustan, et elan üksi ning seapõrsast ei pea. Siit võiks ju midagi looma hakata.