Külalisesinemine nr. 48 ehk Project Greenhouse

Poliitiliselt väga ebakorrektne moraal: kommentaariumites undamine tasub ära! Alandliku, ent tungiva palve peale saatis kaastöö tavainimene, kes hiljaaegu kirjeldas ütlemata kaasakiskuvalt riknenud jäätmetest alkoholi valmistamist, ptüi, veinitegu kodusel teel. Nagu igaüks isegi võib arvata, on see harukordselt lihtne, säästab palju raha ja närve ning on auks ja rõõmuks igale perenaisele. NOT.

Pildid kujutavad esialgu siiski üksnes veini kodusõjakat toormaterjali. "Võitlusvälja laienemine keldrisse. Õunamahlas kasvab homunculus":





Juba senise põhjal võib öelda, et eksperimenteeritakse uudsete tehnoloogiatega: minu ülikoolihariduse üks olulisemaid baasteadmisi on see, et homunkulust saab kasvatada ainult mära pärakus. Või oli see basilisk? Basiilik? Basiilika? Pagan, ei mäleta. Nojah, ega ma ju ise ei käinudki selles loengus.

Muidugi jääme lootma pilte edasistest arengutest. Juttu oli pidevalt eralduvast roosast vahust. Võib-olla karjub veinipudel ka "umbluu, umbluu"? Jah, ehk tulekski siinkohal soovitada hoopis videoülesvõtet. Ma mõtlen, et plahvatuse täpset hetke ei pruugi ju olla lihtne tabada.

Külalisesinemine nr. 33a ehk (post)kolonialistlikke mõtteid

Hallitavat uut aastat, armas rahvas! Ise ei saa ma teile parasjagu kahjuks midagi pakkuda: vanemad koristasid köögi meelega ära, enne kui neile külla läksin (ja irvitasid veel näkku ka, minul oli isegi fotoaparaat kaasas), ise aga jäin haigeks, maitset ei tunne ja olen nähtavasti kogu riknenud toidu oma külmikust kogemata ära söönud. Praegugi maiustan siin viilakaga jõulukeeksist, mille vanaema detsembri keskpaiku küpsetas. Arvasin, et on ammu otsas, aga ei, külmkapi tagumises nurgas leidus veel üks suupärane pala!

Appi tõttavad tublid kaastöölised. Täna presenteerib meile oma tööd juba tuttav korrespondent Kaeraväljalt, kes, nagu järjekorras teiselt pildilt näha, elab tegelikult juba ammu Lasnamäel. Seekord on tegu koguni rahvusvahelise koostöö viljaga: kunstiteose kontseptsiooni loomisel on abiks olnud disainer Prantsusmaalt.







Reeglina kõneleb pilt rohkem kui tuhat sõna. Kergesti võib ent juhtuda, et Eestis sündinud ja kasvanud inimesed - nagu mina, nagu korrespondent Kaeraväljalt, nagu vahest ka sina, hea lugeja - ei mõista lõpuni vana Euroopa kultuuritraditsiooni esindaja peas käärivaid mõtteid (pun intended, need I say?). Kirjasaatja kurdab:

"Aga vat need õunaäädika pildid - need on julie tehtud, kes sundis mind äädikapudelit just sinu jaoks rõdul õiges valguses eksponeerima. Mina ei näinud selles mingit erilist vaatamisväärsust, olin selle ise ühel saagikal õunaastal pool-juhuslikult õunamahlast valmistanud ja kasutan seda siiani mõnes peenemas roas, mis just õunaäädikat vajab. Need pildid on siis just sinule mõeldes tehtud. Saadan need järgmise kirjaga, vali ise, mis kõnekamad on. Mina ju täpselt ei tea, mida see julie seal äädikas nägi."

Seesuguse personaalse tähelepanu eest on teie alandlik bläägipidaja kahtlemata väga tänulik. Vahest olen minagi sattunud mõnd mainitud rooga maitsma? Samal ajal kisub niisugune kultuuridevaheline konflikt oma lahkamisel paratamatult otsima abi postkolonialistlikust mõistestikust. Ilmselge on see, et Euroopa kolonist ja Metsiku Ida elanik ei mõista üksteist: esimene peab kõlbmatuks kõntsaks seda, mis teise jaoks on igapäevane või koguni peen roog (vrd aganaleib). Postkolonialistlikule diskursusele omaselt selgub aga asja lähemalt vaadeldes, et käesoleval juhul on kahe poole suhe keerulisem: väidetav riknenud toit ei olegi algupärane; vastupidi, see on üle võetud kolonisaatorite köögist ja hiljem lõimitud kohalike kulinaarsete tavadega ("enesekolonisatsioon"). Võõrast, aga ihaldusväärset nähtust on püütud jäljendada käepäraste vahenditega, valmistades seda ise oma aia õuntest. See on ühelt poolt sundkäik, teisalt aga hõlbustab ka nähtuse kodustamist, ebaõdususe mahendamist. Tähenduslik on tõenäoliselt ka täpsustus "pool-juhuslikult": alateadlikult eitab koloniseeritu võõra omaksvõttu, tahtes näidata, et sündmused on kulgenud isesoodu, tema tahtest sõltumatult.

Vürtsi lisab asjale muidugi see, et kohal on ka teiste koloniseerivate kultuuride elemendid: neste on villitud Jack Danielsi pudelisse (vrd importkilekotid kui staatusemärk), taustal aga paistavad õndsa sovetiaja paneelelamud.

Väga õpetlik juhtum. Tänan südamest nii korrespondenti Kaeraväljalt kui disainerit Prantsusmaalt!

Ühtlasi tahaksin siinkohal õhku visata küsimuse: mis siis on need peenemad road, mis just õunaäädikat vajavad? Mina olen tuttav kahe õunaäädika kasutusvõimalusega. Üks on figuuri parendamine, mis käib vist kuidagi nõnda, et tuleb juua õunaäädikat seni, kuni see sisikonna ära söövitab ja vööümbermõõt seeläbi väheneb. Teine võimalus on valmistada kokteili "See pole kõige hullem", mille me ühes kaastöölise Triinuga kunagi põhikooliaastatel tema vanematekodus igavledes välja mõtlesime. Kokteil "See pole kõige hullem" sisaldas kõiki külmkapis leiduvaid vedelikke. Ei, mitte viina, rummi, šampanjat ja nii edasi. See ei olnud sedasorti külmkapp. Rohkem nagu õli, kurgimarinaadi ja majoneesi. Ja õunaäädikat.

Mida siis õunaäädikaga tegelikult tehakse? Jään ootama teie vastuseid; bläägiveergudel aga juba varsti Kaeravälja korrespondendi kaastöö teine pool, sedakorda ausalt ja ehedalt eestimaine. Peaaegu.

Kakskümmend üks

Sel nädalavahetusel otsustasin meenutada pöördumatult kadunud noorust ja toetada kohalikke veinitootjaid. Tõepoolest, miks osta toitu või jooki, mis on siia reisinud sadade kilomeetrite kauguselt, vahest koguni üle ookeani? See ei ole sugugi öko. Pealegi on inimesele väga kasulik tarbida just nimelt kodu vahetus läheduses kasvanud söögikraami. Eelistagem eestimaist!



Margi nimi on, niipalju kui ma aru saan, "21" ning seda pakutakse käepärases, kergest plastist valmistatud pooleliitrises pudelis, mis lahendab sagedasti tekkiva probleemi veini kogusega: 0,75 liitrit võib olla liiga palju, 0,375 liitrit aga liiga vähe. Jumaliku nestega varustab meid Võhu Vein - miskipärast jätab ettevõte aga oma kangendatud puuviljaveinidele pühendatud leheküljel selle toote kirjeldamata. Eks teen siis reklaamitöö nende eest ära.

Ega mul muidugi palju teha olegi, väärt asi kõneleb ise enda eest. Nagu hea lugeja vast juba taibanud on, viitab number kakskümmend üks joogi alkoholiprotsendile. NB! Kõrgem kui kultusjoogil "Kosmos"! Hoolikas tarbija ei jäta lugemata ka peent kirja, mis sedakorda teatab: "Sisaldab sulfiteid. Rikastatud hõrgu aroomiga". Hõrk aroom on loomulikult vaieldamatu; eraldi tähelepanu tahaksin aga pöörata veel sildi kujundusele:



See kõvakübaraga number üks piidleb pudelilt lihtsalt nii kahtlustavalt. Tema ilme salapära on vahest võrreldav Mona Lisaga - ent number üks ei naerata. Ei, ta ei naerata. Ta nagu teaks, et ma üks päev moodustasin ingliskeelse lause, kus prepositsioon jäi lõppu... And I deserve to be punished!

Seda "21" muidugi tegigi. Tarbimine oli elamuslik ja emotsionaalne. Aritmeetiliselt võttes ikkagi pool elu mõtet. Nüüd võin vaid Maxima keti kaupluste turundusjuhi kombel õhata: "Aitäh, Eesti sügis!"

P.S. Ühtlasi sooviksin tervitada Postimehe tarbijalisa, kes on kahtlemata siit bläägist šnitti võtnud ja pakub peakirja "Üllatus" all kolme hingekosutavat uudist: "Vutimuna seest tuli välja teine koorega muna", "Ussike tegi küpsisepakki pesa" ja "Ostja leidis Maxima koerakonservist kaks tigu". Kahjuks ei ole vist tegu püsirubriigiga, nii et kõiki kolme korraga linkida ei saa, ent hoogne samm kvaliteetmeedia poole on seegi. Tubli, Postimees!

Odavalt ja õilsalt söönuks

Täna räägime säilivustähtaegadest. Teatavasti vaatab kalendrist praegu vastu september, õnnis kuu, mil suve eest saadud puhkuserahad on juba peaaegu meelestki läinud, stippi aga keegi veel ei maksa. See tähendab, et toidu- ja joogiotsingutel tuleb muutuda innovatiivsemaks ning vaadata ringi seesuguste kaupade järele, mis vahest ei ole enam esimeses värskuses, võivad aga siiski pakkuda naudingut nii kehale kui hingele.

Niisuguseid kaupu võib leiduda kodus. Näiteks oli minu kapi taga vedelevas matkaseljakotis liiter õilsat märjukest, mille aastake tagasi importisin kuulsalt veinimaalt Taanist:



Iseenesestki mõista tärkas minus sportlik huvi maitsta säilivustähtaja ületanud pakiveini:



Niisuguseid kaupu võib leiduda ka poes. Näiteks on Maxima keti kauplustes meiesuguste seiklejate tarvis koguni eraldi riiul. Sealt leidsin tükikese juustu, mis originaalpakendis nägi välja selline:



Punane kleeps signifieerib seda, et asjaga on mõtet lähemalt tutvuda. Detailid paraku ei jäänud pildile kogu oma täpsuses, võin ent öelda, et hind on nihkunud ligikaudu kuuekümnelt kroonilt üheksale.

Nojah, aga oota, see juust on ju...



...basiilikuga.

Minu meelest päris sitt vabandus. Lisaks basiilikule sisaldab juust ka värvainet E100 (mitte segamini ajada saksa tankiga Panzerkampfwagen E-100) ehk kurkumiini ja värvainet E141 ehk klorofülli ja klorofülliini vasekomplekse. Mõlemad on küll looduses esinevad ained ega ole tõestatud, et nad teeksid midagi väga halba (kui sööja ei ole just siga, kellel sel juhul võib tekkida kilpnäärme haiglaslik suurenemine). Siiski ei suuda ma päriselt mõista, miks pidas brändingu eest vastutav inimene oluliseks juustule just seesugune värvus anda.

Ent ärgem hakakem tähti närima! Loo moraal on muidugi hoopis selles, et post säilivustähtaeg ergo propter säilivustähtaeg ei pea sugugi paika. Jumala eest, ma võin kinnitada, et see muide väga maitsev juust oli enne kuupäeva kukkumist just niisama roheline; samamoodi mäletan täpselt, et Taani importvein oli enne kuupäeva kukkumist just niisama jälk ja ebameeldiv. Niisiis ärgu löödagu risti ette. Etteantud materjalidega saab suurepäraselt korraldada õdusa, kultuurse õhtu veini ja juustuga:



Lisaks tuleb märkida, et kui Taani importveinist kogu alkohol välja keeta ja tublisti suhkrut lisada, saab sellest päris normaalse glögi. Sest noh, ega's jõulud ju kaugel ole.

Aga kui nüüd päris aus olla, siis lõppeks näeb niimoodi ikkagi parem välja:



Värvide järgi toitumine on täiesti tunnustatud lähenemine! Vt. ka "Kas sinu toit on värvipime?". No minu oma igatahes ei ole.

Alkoholism on maapiirkondades tõsiseks probleemiks

Eks ma olin seda ennegi kuulnud. Aga inimene on juba kord selline, et ühtki asja ei võta ta päris tõsiselt, enne kui see temasse endasse ei puutu. Oma särk on kõige ligem! No nüüd on mindud ka minu särgi kallale ja olen oma kahe kaleda silmaga näinud, et maal tõesti joovad kõik. Kõik:





Tüüpe leidub muidugi ühte ja teist masti - kellel on sõltuvus suurem, kellel väiksem. Äsjanähtud piltidel on tegelikult kaunis kahjutu, sõbralik topsivend, kes võttis paar lonksu greibidžinni ning jäi seepeale kohe õige uimaseks. Tublide joomasemudena hoidsime tal silma peal, kuni ta kõrte vahele külili kukkus ja magama uinus.

Teinekord juhtus jällegi, et iseenesest kasinad ja korralikud noored püüdsid lihtsalt õnnetut armastust lahja magusa veini sisse uputada. Nagu seda aga pahatihti juhtub, kukkusid nad sinna hoopis ise (extremely bad pun intended, nagu hea lugeja isegi arvata võib):



Samas oli mul juhust kohata ka märksa suurema staaži või vähemalt märksa suurema kandevõimega ja oluliselt pühendunumaid kodanikke:





See kehakas seltsimees käis rüüpamas küll oma kümme tiiru. Nähtavasti vana kalana valdas ta sealjuures hästi ka joomaetiketti ning pidas viisakaid kümneminutilisi vahesid, et teisedki oma osa jõuaksid võtta. Pärast üht veidi liiga äkilist käega rehmamist hakkas ema siiski päris tõsiselt tema pärast muretsema: "Mupsikukene! Kus sa oled? Kas kukkusid lõkkesse?" Ent mupsikukene oli lihtsalt leidnud julgema lahenduse. Ta rippus, pea alaspidi, ja lürpis veini otse allikast:





Ja tuleb ütelda, et sellega andis ta äärmiselt halba eeskuju ka teistele:



Ega siin polegi enam suuremat midagi kommenteerida. Vaatepilt on kurb ja masendav. Mõni ime, et maaelu sedasi ei edene.

Ah jaa - et köök? Teatavasti kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld; ja iga koht, kus lakkuma kukutakse, ei ole tõepoolest köök. Ent käesoleval puhul võib julgesti öelda, et tegu on suveköögiga. Nagu viimaselt pildilt näha, on seal koguni laud. Mis siis, et vanast kuuriuksest tehtud, ikkagi laud. Kõik on korrektne.

Nägite ka kammi või?

Vahelduseks järjekordne tõestus, et see siin EI OLE pelgalt ühe konkreetse blogija perverssesse elustiili sissevaadet pakkuv nišiväljaane ning et ka ülejäänud köögid või muud toidu ja joogi valmistamisega seotud ruumid maamunal, olgu tööstuslikud või eraviisiliseks kasutamiseks mõeldud, EI OLE täiuslikud, klantsivad, steriilsed paigad:



Loomulikult nägin kõike alles pärast veini ära joomist. Tähendab, sade sademeks, aga nööri või puurao kujuline ei tohiks see ju ometi olla. Ja ei, ma ei "istutanud" (tulge appi, krimifilmide subtiitritõlkijad) tundmatuid objekte oma veiniklaasi, need pärinesid pudelist:



Esteedid võivad muidugi öelda, et inimene, kes joob veini pokaali asemel morsiklaasist, ei väärigi paremat. Eks see ole tõesti õige. Ja nii suur esteet olen ka mina, et anekdooti, mille punchline (mis muu) postitust pealkirjastab, ma siinkohal ära ei too. Milleks labatseda? Mul pole sellist kommetki.