Veeres kord virsik Champs-Elysées’l

Veel üks etnoloogiliste VÄLItööde sarja pilt (tehtud 6 päeva peale eelmist, nii et produktiivne retk oli). Tehniliselt võttes on siit puudu KÖÖGI kontseptsioon, kui just Pariisi osas mingeid põnevaid allegooriaid ei leiuta. Nimelt see virsik on õues. Siinkohal võiks sisse tuua ka väliköögi võimaluse, lisaks välisköögile. See eelnev on ka vähe kajastust leidnud siin blogis. Kuna tegemist on Louvre’i esise õuega siis tuleb virsikut vaadata kui kunsti. Minu jaoks on see virsik sümbolism, mõne teise jaoks eksistentsialism, barokk või modern. Kõige kunstim kunst on see, mis rõhutab inimeseks olemist. Niisugune kunst rõhutab ebapraktilisust, erinevalt muust loodusest saab inimene ostustada olla ebapraktiline. Kõige ebapraktilisem kunst on meelelahutuslik ja ajutine, eriliselt erilisel juhtumil ka varjatud. Näiteks tsirkuseetendus – korraks on kõik põnev ja elav, siis on hetk läbi, pillid pakitakse kokku ja kogu kunst on otsas. Või liivamandalad, mida ehitatakse oma lõbuks, meri uhub need endasse ja viimasel juhul ei saa keegi teine üldse teadagi, et seal miskit oli. Mõlemat irratsionaalset kunstiliiki sai selle reisi kestel harrastatud ning neist jäid kustumatud mälestused.

Aga tagasi virsiku juurde – üpriski värske, küps, liivane, ootab loojuva päikese kiirtes, et keegi talle jalaga annaks. See on midagi hoopis muud kui mannetu mädanemine või hallitumine, etenduse lõpp või meretõus. Vägivaldne lõpp, kiire ühekssaamine liivaga, aga ka edasiminek kui virsikukivil peaks olema õnne lillepeenrani jõuda ning idaneda.

Igavene Pirn!

Kuna vahepeal oli postkast täis saanud ja ma ei märganudki, siis ... huvitav kas keegi üritas kaastöid saata? Materjali muudkui koguneb - tänu aktiivsele magistritöö kirjutamisele pole ju aega korralikult süüa teha, aga selle arvelt ununeb kõiksugu söögikraami igale poole ainult rohkem sest hajameelsusest on saanud kutsehaigus. Palun väga vabandust - kärbatanud pirn tuli välja otse meie labori köögist. Ei mädane ega hallita, krimpsumine ja mumifitseerumine on hoopiski päevakorral.

Külalisesinemine nr. 20 ehk täna me ei naera

Sai lubatud morbiidsemaks minna ja õige kah - aitab sellest ninnunännust. Rangelt võttes tegeleme tänagi ühe armsa karvase loomakesega, aga seekord pisut teistsuguses võtmes.

Nimelt sain mõned nädalad tagasi kirja intrigeeriva pakkumisega: "Mul on foto hiirest, kes tegi suvila köögis enesetapu." Liiatigi vihjas allikas, et tegu on avaldamata materjaliga! Kõmuajakirjanik minus tõstis pead. Suutes vaid hädavaevalt rahulikuks jääda ja professionaalsust säilitada, vastasin, et selline pilt passiks bläägi suurepäraselt. Ongi endamõrv siin ju seni veel kahetsusväärselt alakajastatud teema, kui mitte hõlmata sesse kategooriasse teatavaid eelmisi hiiri, kelle elutee samuti ühes suvilaköögis kaunis saladuslikel põhjustel otsa lõppes. Minul tekivad küll teinekord pliidi ääres hamletlikud mõtted.

Noh, siin ta nüüd siis on:

Et tõusta kõmuajakirjanduse tasemelt kvaliteetajakirjanduse tasemele (tee järele, Postimees!), annab kaastööline inx taustainfot: "Suvila on koht, et sügisel ära ja kevadel tagasi. Kõik uksed kinni. Köögiuks ka... et hiired-rotid kolama ei pääseks. Kuskilt see elukas sisse oli saanud. Süüa mitte suutäitki. Mis siis muud kui vabatahtlik elust lahkumine. Nii ta seal uksepiida vahel muumiana rippus. Välja koukimine oli väga vastik kogemus."

Nüüd tekib muidugi klassikaline moraalne dilemma: kas on õiglane reportaažfotot, eriti mõnd kurba sündmust kajastavat kaadrit hinnata esteetilisest seisukohast ja kuulutada "heaks" või "halvaks" pildiks. Ma loodan siiski, et ei solva hiire mälestust, kui ei suuda vastu panna kiusatusele öelda: kompositsioon on suurepärane. Väga maitsekalt on lahkunu nägu varjatud, peamise detailina tõusevad esile pisikesed varbad. Eksponeerimata midagi otseselt vastikut või vägivaldset, kätkeb foto siiski eneses puhast, siirast traagikat.

Päris ausalt, muide. Kõmuajakirjanik minus langetas jällegi viisakalt pea. Hiire mälestuseks.

Külalisesinemine nr. 10a ehk päevakajalisi pildikesi

Nagu lubatud, esineb meile nüüd Helen. Tartumaalt (kuigi mitte enam kauaks). Helen on tabanud efektsed, suisa gootilikud kaadrid nähtusest, mis, nagu julgen arvata, ei ole viimasel ajal jätnud puutumata pea kedagi meist.







Julge, kontrastne värvilahendus kõneleb enese eest - tegu on peaaegu hea maitse piirini sümboolse motiiviga. Taas kord sattuvad selle bläägi lehekülgedel konfrontatsiooni loodus ja kultuur, jumala ja inimese kätetöö. (Nagu ütleb Jumal ise: "[E]ga sääse tegemine pole peldikus käimine, et korra kükitad, korra punnitad ja ongi junn valmis. Ei, sääse loomine on peenmehaanika kõrgeim tase!") Sedakorda läks siis loodusel viletsasti.

Seletamist tarvitseb ehk ainult üks asi. Äärmiselt korrektse ja formaaditruu inimesena oli kaastööline esialgu veidi tõrges neid pilte bläägi saatma - nimelt ei ole kaadrid võetud köögis. Jah, isegi Helenil ei ole köögis nominatiivi ja daativi tabeleid seina peal. Rõhudes sellele, et niisugustest bürokraatlikest detailidest hoolimata peaksid need pildid praegusel sääseküllasel varasuvel siiski vaatajat ülimal määral kõnetama, õnnestus mul ta ümber veenda. Helenil on aga varuks ka kõigi parameetrite järgi formaati sobituvaid võtteid. Sestap kannabki seesinane postitus pealkirjas numbrit "10a" - järgnemas on 10b, siis juba reeglites järge ajades ja igapidi comme il faut. Jäägem ootama.

Pärnaõietee

Head töörahva püha! Käisin hiljaaegu pärast pikka talve maaresidentsi üle vaatamas ning sellega seoses on paslik meenutada mällusööbinud intsidenti sarnasest retkest veidi enam kui aasta tagasi. Ühtlasi esimest korda featuring maakodu köök! Aga alustagem pildist:



Ärgu hea lugeja unustagu proovile panna oma fantaasiat. Mida kujutab teie arvates see kaader? Järgneb selgitav lugu.

Alustasime toona emaga maja elamiskõlbulikuks muutmist köögist. Lisaks kogunenud tolmukihile ja ämblikuvõrkudele oli nõudekapp paksult täis mõnusat sõmerat hiiresitta. Korraarmastajana leidis ema, et kõik roojaga kokkupuutunu tuleb üle pesta. (Üldise sündsuse huvides jätan siinkohal meelisklemata, kas samasuguse teguviisi kasuks otsustanuksin tingimata ka mina.) Mõtlikult jäi ta aga käes keerutama valget veekeedukannu, mis sügisel kappi ära oli pandud. "Kuule, siin on justkui midagi sees," kurtis ta. Vaatasin. Oli tõepoolest - just nimelt MIDAGI sellist, mis on KUSKIL juba KAUA aega olnud ja ammu minetanud oma esialgsed atribuudid. "See ei tule välja ka." Ega ei tulnud küll, kuidas ka kannu ei loksutatud ega koputatud. Kannupõhjast uhkas kuidagi räpaselt ja paheliselt magusat hõngu.

Järgnes arutelu. "Küllap on mingi vana teepõhi sisse jäänud," arvas ema. "No teate," vaidlesin mina. Mul on selles asjas teatavad kogemused. Olen omal ajal püüdnud sukelkeetliga piima soojendada ja teinekord plastmassist veekeedukannu isegi suure leegiga põlema süüdanud (tõsi, see sündis koostöös kaasvõitlejaga ning kann oli professionaalse elektriku poolt koduste vahenditega täiustatud) - aga isegi mina ei kallaks südamerahus kannu metallpõhjale teepuru. Ja keegi teine ei teeks seda ju ometi. "On, on. Mis see muu saab olla. Pärnaõietee. Lõhnab just sedasi magusalt," kinnitas ema. "Ei-ei," hoidsin ma oma joont. "See on üks teine magus lõhn. Õudsalt tuttav. Ma tean küll, mis see on, aga praegu ei tule kuidagi meelde." - "Noh," oli ema skeptiline. "Mis teekannus siis veel olla saaks? Pärnaõietee!"

Tõe välja selgitamise - ning kannu puhastamise - huvides pidin jalga ajama kummikud, minema juba hämarduvasse õue, võtma puuriidast pulga ning kannu sisu lumele kraapima. Pärnaõietee see ei olnud. Heitkem veel kord pilk esimesele pildile. Tuleb midagi tuttavat ette? Ei? Veekannu lõksu jäänud ja traagiliselt hukkunud hiirepesakond. Näha on väikesed selgrood koos sabarootsudega ja kolbakesed. Hall takk on ilmselt kõik ülejäänu. Pisut suuremas plaanis on võimalik eristada ka putukavastseid (need pruunid graanulid):



Kui ma ütlen "traagiline", ei tee ma õieti üldse nalja. Täiesti Poe-vääriline lugu. Rekonstrueerisime sündmustiku: hiir ronis poegima kannu kui turvalisse ja varjatud paika, aga kaas langes kinni ja välja enam ei saanud. Mida näitab see, et imal laibalehk oli mulle nii eksimatult tuttav, on juba teine küsimus.

Tulevikku vaatavalt. Eks tundlikumale lugejale on seda pidevat vana kulla peal liugu laskmist nähes selge, et värsket materjali kipub nappima. Julgen siiski kinnitada, et tunneli lõpust paistab valgus. Täna näiteks toodi mulle täiesti ootamatult kilo rosoljet ja terve kringel. Täpsustan, et elan üksi ning seapõrsast ei pea. Siit võiks ju midagi looma hakata.