Moosihuvilistele

Kontrollisin: hoidistest on praegu pakkuda üksnes sellist asja:



Ma kardan ainult, et see nägi mitteriknenuna üsna samasugune välja. No mingit hädist halli kirmetist on hoolsal vaatlusel võimalik eristada (vt. vasakul):



Nii juhtub nimelt siis, kui osta allahinnatud, realiseerimistähtajale liginevaid tooteid. Ja jätta need veel pooleks aastaks külmkappi seisma:



Eksponeeritud maasikamahlaplekkide taustal. Jah, maasikatega läheb jätkuvalt hästi.

Kevadekuulutaja

Mõnikord on oluline lihtsalt see, MIS rikneb:



Eksponeeritud kunstiliselt pühkimata köögilaual (kohvi- ja sepikupuru). Talvega hüvasti jätmise korras õnnestus siiski võtta mõned kaadrid ka spartalikumatest toiduainetest:



Tavaline hallitus hallituseks, aga mis need punased täpid on? Võiksin justkui vanduda, et see tuunikalakonserv ei olnud porgandiga.



Kunagi õnnestub mul hallitama ajada ka suletud konserv. Kunagi.

Porgandikuubikud

Eelmises postituses, nagu seda mõnikord juhtub, ma valetasin. Ei tule siit mingit pikemat olemuslugu, lihtsalt veidi rohkem pilte. Materjal see-eest on esmaklassiline. Iseenesest jällegi vana kuld, aga veel tõelisemas, iidsemas mõttes kui seni:



Kui see pilt juhtumisi ei öelnud võhikule rohkem kui tuhat sõna, siis vaadakem lähemalt:



Igaks juhuks selgitan üle: sildil võib näha templit aastaarvuga 1991. Taustainfo alusel arvan, et tegu on säilivus-, mitte tootmiskuupäevaga, kuigi üksvahe harrastati vist pigem selle viimase tooteinfosse kandmist. Mõlemal juhul on need porgandikuubikud auväärses eas. Kuidas seda nüüd näitlikustadagi? Sakuskana võiksid need porgandikuubikud ise enesele poest viina kõrvale osta! Või kui appi võtta veel eredam näide, siis Janek Mäggile toetudes oleks nende porgandikuubikute rong kümne aasta pärast juba läinud! Aplaus ja veel üks vaade staarist teise nurga alt:



Seekordsed fotod pärinevad jällegi minu vanematekodust. Need porgandikuubikud ei ole aga elanud mitte ainult ühel aadressil. Kuigi keegi ei mäleta, kuidas täpselt need omal ajal majapidamisse siginesid - vist juhtus see salamahti pererahva pikema eemalviibimise perioodil -, võeti purk säästlike ja alalhoidlike inimestena kaasa ka järgmisse elukohta. Ei ole kunstiline liialdus, kui ütlen, et neist kiirgab ülevat valgust:



Nagu kultusobjektide puhul sageli, jääb üks asi mulle siiski arusaamatuks. Mis toit on pildil?



Korrektse vastuse andjale auhinnaks - ee - püüan koduste vahenditega valmistada sedasama? Tundub selle blogi puhul igati kohane.

Ei saa aga igavesti vanematekodu hüvedel liugu lasta. Kuna olen nüüd juba suur inimene ja nii-öelda iseseisva elu peal, võtsin hiljuti nõuks enesegi residentsi veidike genuiinset kodutunnet tekitada:



Paraku läheb nende porgandikuubikute täisealiseks saamisega veidi aega. Praegu, aprillis 2010 on nad veel viimast kuud kõlblikud. Varsti hakkab looma, varsti, õige varsti.

P.S. Sink läks mul ka vahepeal halvaks, aga tema ei olnud eriti fotogeeniline. Sestap sõin ta ikkagi ära. Pesin, koorisin ja sõin - ikka needsamad protseduurid, mida teadlik inimene söögiasjade kallal läbi viib. Või on mul midagi valesti meeles?

Hristos voskres

Iseenesestki mõista on kõikvõimalikud pühad toidublogijale väga tänuväärt aeg. Tõsi küll, mädamunasaagiga tuleb veel veidi oodata, aga lootused on igatahes kõrgel. Juba leidiski kinnitust see, et kui mõnda aega kodust eemal viibida, sigineb tublisti materjali, mis lausa karjub kaamera järele. Meie vanal sõbral kiwanol näiteks möödusid pühad kaunis raskelt:





Täiesti spontaanselt ja igasuguse minupoolse provokatsioonita olid tekkinud ka kenad, klassikaliselt tagasihoidlikud hallituslaigud ühele saiakontsule:



Varsti pikem olemuslugu!

PASK

Selles mõttes, et pardon my French ja kõik, aga nii on.







Samas pasa kohta pole nagu vigagi, täitsa maaliline. Vähe üldisem plaan kah:



Nimelt niisugune vaade avaneb köögist eine kõrvale, kuigi tõsi, pildistamisel sai tehtud pisut sohki ja võetud kaadrid elutoa aknast. Kas niimoodi rõve elada ei ole, tahab nüüd kindlasti küsida mõni vaevatud esteet. Vastan: on, aga pole midagi teha. Ei tasu liialt erineda oma elukeskkonnast. Siinkandis on kõigil nõnda:



Ei tahaks ju alt naabrimuti käest peksa saada selle eest, et minul puhtamad aknalauad on - au haavamine või nii. Tegelikult me kõik muidugi teame, kes selle korralageduse eest vastutab. Aga meie käed on seotud: