Külalisesinemine nr. 33b ehk loomulikkusest ja kunstlikkusest

Paistab, et vähemalt ajutiselt on südatalv järele andnud. Minu viiekorruselise kortermaja katuselt langeb sulalund sellise võimsa mürinaga, et kavatsen tulevikus sellest protsessist kirjutada olukirjelduse, moodsa urbanistliku ekvivalendi Jüri Parijõe pildikesele jääminekust. Nüüd ongi paras aeg tuua vaka alt välja viimase külalisesinemise teine pool, milles samuti heiastub mälestusi soojematest aastaaegadest. Korrespondent Kaeraväljalt kommeteerib:

"Need liblika ja tomatitega pildid on tehtud täiesti juhuslikult, ilma sinu bläägile mõtlemata."



"Lähemal silmitsemisel on tomatite puhul juba märgata riknemise märke - kas süüdlane on teolt tabatud?"



Südant soojendavad need kaadrid jahedas jaanuarikuus kahtlemata. Nii floorat kui faunat - mida võikski üks toidublogija veel tahta? Küsimusi tekitab minus aga väide võetud fotode juhuslikkuse kohta. Kas tõesti on ilma suunava käeta sattunud taustale teos "Tervendav köök: põhjalik teejuht tervisliku toitumise juurde"? Ja kas see elajaloom mitte ei vaata elegantse poolpöördega otse kaamerasse? Kas ei siruta ta käpakest tomati küljel pakatanud lõhe poole just nii, nagu turist küünitab puhkusefotol tervendava allika suunas? Asi on kahtlane.

Oma korrespondendi sõnu ma muidugi mõista kahtluse alla ei sea. Siiski panen kõigile lugejatele südamele: ka lavastuslikkust ei tasu häbeneda! Kui kohtate köögis putukat, närilist, bakterit või köögivilja, kes tahab jääda pildile just mõne spetsiifilise kulissi taustal, kes tahab võtta just seda või teist veidi ebaloomulikku asendit - jumal temaga, las ta poseerib. Eks kuulu ju väikene teatraalsus ka argielu juurde. Ja teinekord veidike härjaverd. "Tattoo," nagu performance'i-tunnis ikka öeldi!

Külalisesinemine nr. 23 ehk täna miksime glämmi ja casuali

Vt. ka Estonglish.

Glämmiga esineb kunstnikeduo Zuuluis & Ideala:



Puhas, stiilne, võrratu. Kommentaarid on üleliigsed - ega vist ükski teine pilt bläägis nii hästi roiskumise tumedat ilu ei kehasta. Sulaselge glamuur ja diskursus, nagu mäletatavasti armastatakse öelda siin. Tänan kaastöö eest ja kummardan maani!

Casual'i seevastu pakub Yours Truly. Hiljaaegu nägin esimest korda elus lähedalt prussakat. Oma köögis! Äärmiselt harras hetk. Saan aru, et üldrahvaliku tarkuse järgi on asjad väga halvasti. Aga ma nüüd ei tea - enne olid vaaraosipelgad. Prussakatega ei saa vähemasti seda juhtuda, et hakkad saia sööma ja alles hiljem selgub, et seal sees elatakse. Eks ju?

Mõni kahepalgelisem lugeja tunneb siinkohal vahest ka kahjurõõmu: said nüüd, blägard! Õõnesta veel ühiskondlikult aktsepteeritud köögikuvandit! Tõsi ta on, esimese hooga lõin minagi verest välja ja kartsin, et universum on asunud kättemaksuretkele. Õige pea aga rahunesin ja mõistsin: asi on hoopis selles, et viimasel ajal on minu uurijapilk olnud suunatud nõukogude perioodile. Universum mitte ei protesteeri, vaid kohandub ja muganeb. Küllap hakkab minu hruštšovkakööki varsti ilmuma ka sinist piima, ungari kanu, marmelaadi "Kosmos", poslamaslat ja muid suupäraseid palu lähiminevikust. Stay tuned!

Külalisesinemine nr. 15 ehk edasi lülijalgsete lainel

Veel üks manner - tehtud! Kui ma õigesti aru saan, esineb meile täna korrespondent Siiri otse Ameerikast, New Yorgist. Siiri kirjutab:

"Käisin mina paar nädalat tööl teadmisega, et töökoha külmkapis on mul kreeka jogurtist kokkusegatud kaunist kirgasoranži juustumaitselist dippi. Kui lõpuks tuli meelde ka porgandeid kaasa võtta, siis avastasin, et minu söögist oli asunud toituma perekond hallitusseeni. Ei soovinud ma nendega ühest purgist süüa. Tõin kogu kraami koju ja täna viisin nad õue väiksele fotosessioonile. Pildile trügisid ka mõned porikärbsed."









Visuaal on tõepoolest suurlinlikult võimas. Esimese pildiga tulevad mulle kohe meelde Ehmati ja Jahmati, plastmassist kalapüügikärbsed, keda õrnemas eas armastasin poetada vanemate sugulaste supitaldrikuisse. (Sugulased paraku ei märganud enamasti midagi ja sageli pidin viimasel hetkel õnnetuid plastputukaid nende ahnete lõugade vahelt päästma.) Kaadrid on nii ilusad, et mul, ussikesel, tekib kohe tahtmine imperialistliku Lääne ees lömitama hakata! Kas või sellepärastki, et, nagu ütleb ka kaastööline ise: "Motivatsioon makrovõteteks vajaliku aparatuuri muretsemiseks on igatahes olemas."

Ühtlasi tahaksin hea lugeja tähelepanu juhtida sellele tekstikohale: "Tõin nad koju ja..." Just nimelt. Ega asi ei käi nii, et näed kusagil midagi roiskunut või riknenut, ohhetad ja ahhetad, paned nina pesupulgaga kinni, tõmbad kummikindad kätte, virutad kogu kupatuse halisedes prügikasti ja käsid korterikaaslasel selle välja viia. Ja siis pärast praalid seltskonnas nagu õige mees kunagi: vaat kus mul kodus üks päev... Ei! Pics or it didn't happen! Pildistamine ei pruugi sealjuures olla kerge. Mõnikord napib valgust, tuleb oodata pool päevakest või kauemgi. Mõnikord ei ole lähistel sobivat tausta. Aga asjale pühendunu ei löö sellisel juhul käega, vaid talitab just nii nagu tänane kaastööline: pakib objekti hoolikalt sisse, võtab koju kaasa, vajadusel ladustab, ootab järgmise päevani, valib sobivad valgus- ja ilmastikutingimused - ja siis sünnivad surematud kaadrid. Nõnda pajatab jutustus tõelisest inimesest. Aitäh, Siiri, meile kõigile paleuseks olemast!

Külalisesinemine nr. 14 ja avalik vabandus maarahva ees

Juba ennegi bläägis esindatud ilus ja rikas maa Itaalia on andnud meile veel ühe kaastöölise. Korrespondent rõõmustab: "Nüüd viimaks ometi on mul fotomaterjali otse Itaaliast, mis tõestab, et ka sellisel maal, kus toidukultuur nii kõrgel tasemel, ei tule puudu roiskumisest, hallitusest ja muust säärasest. Aga roiskumine on ju midagi niivõrd poeetilist ja pole siis midagi imestada. On ju Itaalia tuntud oma kunstnike ja poeetide poolest."

"Esiteks esmavaade 2-aastasele majoneesile. Vaga vesi, sügav põhi. Eksterjöör ei reeda sisemust."



"Teiseks lähem vaade purgi sisse."



"Itaalia sidrunid on küll sinu blogis juba vaatluse all olnud, aga küll küllale liiga ei tee. Minu meelest väärib tähelepanu see, kuidas vana kuivanud sidrun erineb väga vanadest ja väga kuivanud sidrunitest (kollane versus oranžikaspruun)."



"Parmegiano juust originaalpakendis."

"Ja lõpuks tõeline pärl: kuivikud..."

"Kõigepealt üldvaade, siis veidi lähemalt ja siis..."

"Olen alati arvanud, et kuivikud on... noh, kuivad ja elutud. Aga võta näpust. Kuivikud on elupaigaks väikestele armsatele ussikestele."

Autori kommentaarid on nii asjalikud, ammendavad ja intertekstuaalsed, et ega palju lisaks öelda ei olegi. Vahest tasub üksnes tähelepanu juhtida eripärasele stiilile. Kui suurem hulk siinseid külalisesinejaid viljeleb abstraktsionismile lähenevat, kunstiliste pretensioonidega pildistuslaadi, siis täna on tegu üsna puhtakujulise reportaažiga: selged, ilustamata, puhtal taustal, kõrge illustratiivse väärtusega pildid ning informatiivne saatetekst, mis muuhulgas paigutab esitatud kaadrid kultuurilisse konteksti ja kust ei puudu võrdlev aspekt. Meeldiv on näha seesugust isikupärast käekirja, mis lubab aimata nii nähtud vaeva kui korrektset meelelaadi. Täname, kaastööline Itaaliast!

Ise pean endale aga tuhka pähe raputama: tegin eelmises postituses maarahvale kõvasti liiga. Joovad? No joogu! Vähemalt on süda õige koha peal. Nendega annab asju ajada. Nagu ma õieti rääkisingi sellest vapsikust - asjalik, viisakas, ootab oma korda, ei kadetse, ei jõura. Linnas seevastu on minu naabruskonda elama asunud nähtavasti tema noortest narkaritest sugulased. Pöidlapikkused nahhaalid ilmuvad kohale pimeduse saabudes (normaalne vapsik minu teada magab sel ajal), tulevad karjakaupa, arutud, tigedad ja närvilised, litsuvad ennast akna vahelt sisse ja kukuvad laamendama: sumisevad õõvastaval häälel, peksavad peaga vastu seinu ja lagesid, togivad kööginõusid, nii et plekk koliseb. Kui huligaanid aknast välja kupatada ja aken sulgeda, hakkavad nad ahastavalt kehaga vastu klaasi viskuma ja tahavad tagasi. Muu kui võõrutusnähtudega ma sellist jaburat käitumist seletada ei oska.

Mina seisan see aeg halvatult ukselävel, püüan ühe silmaga jälgida köögis ja teisega toas märatsevaid bandiite, silmist aga voolavad kibedad pisarad... Sellepärast mul neist pilti ei ole. Ja ega sihukesi ei julgegi pildistada. Tõenäoliselt antaks nuga ja võetaks fotoaparaat käest nagu Iquitoses Beleni slummis. Ei, maal sellist asja ei näe.

Alkoholism on maapiirkondades tõsiseks probleemiks

Eks ma olin seda ennegi kuulnud. Aga inimene on juba kord selline, et ühtki asja ei võta ta päris tõsiselt, enne kui see temasse endasse ei puutu. Oma särk on kõige ligem! No nüüd on mindud ka minu särgi kallale ja olen oma kahe kaleda silmaga näinud, et maal tõesti joovad kõik. Kõik:





Tüüpe leidub muidugi ühte ja teist masti - kellel on sõltuvus suurem, kellel väiksem. Äsjanähtud piltidel on tegelikult kaunis kahjutu, sõbralik topsivend, kes võttis paar lonksu greibidžinni ning jäi seepeale kohe õige uimaseks. Tublide joomasemudena hoidsime tal silma peal, kuni ta kõrte vahele külili kukkus ja magama uinus.

Teinekord juhtus jällegi, et iseenesest kasinad ja korralikud noored püüdsid lihtsalt õnnetut armastust lahja magusa veini sisse uputada. Nagu seda aga pahatihti juhtub, kukkusid nad sinna hoopis ise (extremely bad pun intended, nagu hea lugeja isegi arvata võib):



Samas oli mul juhust kohata ka märksa suurema staaži või vähemalt märksa suurema kandevõimega ja oluliselt pühendunumaid kodanikke:





See kehakas seltsimees käis rüüpamas küll oma kümme tiiru. Nähtavasti vana kalana valdas ta sealjuures hästi ka joomaetiketti ning pidas viisakaid kümneminutilisi vahesid, et teisedki oma osa jõuaksid võtta. Pärast üht veidi liiga äkilist käega rehmamist hakkas ema siiski päris tõsiselt tema pärast muretsema: "Mupsikukene! Kus sa oled? Kas kukkusid lõkkesse?" Ent mupsikukene oli lihtsalt leidnud julgema lahenduse. Ta rippus, pea alaspidi, ja lürpis veini otse allikast:





Ja tuleb ütelda, et sellega andis ta äärmiselt halba eeskuju ka teistele:



Ega siin polegi enam suuremat midagi kommenteerida. Vaatepilt on kurb ja masendav. Mõni ime, et maaelu sedasi ei edene.

Ah jaa - et köök? Teatavasti kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld; ja iga koht, kus lakkuma kukutakse, ei ole tõepoolest köök. Ent käesoleval puhul võib julgesti öelda, et tegu on suveköögiga. Nagu viimaselt pildilt näha, on seal koguni laud. Mis siis, et vanast kuuriuksest tehtud, ikkagi laud. Kõik on korrektne.

Retro chic

Tervitustega ääremaalt! Meie aja peavooluköökidest paraku juba mõnda aega tagasi välja tõrjutud omapärane, dekadentlikku touch'i lisav disainielement:







Huvitav fenomen selleski mõttes, et ühelt poolt on küll tegu pesuehtsa kööginilbusega, teiselt poolt jälle ei anna see sugugi tunnistust köögivardja hooletusest ja lohakusest, pigem vastupidi. Ühtlasi on meil taas kord võimalus silma vaadata tõsiasjale, et köök ja surm käivad käsikäes.

Külalisesinemine nr. 10a ehk päevakajalisi pildikesi

Nagu lubatud, esineb meile nüüd Helen. Tartumaalt (kuigi mitte enam kauaks). Helen on tabanud efektsed, suisa gootilikud kaadrid nähtusest, mis, nagu julgen arvata, ei ole viimasel ajal jätnud puutumata pea kedagi meist.







Julge, kontrastne värvilahendus kõneleb enese eest - tegu on peaaegu hea maitse piirini sümboolse motiiviga. Taas kord sattuvad selle bläägi lehekülgedel konfrontatsiooni loodus ja kultuur, jumala ja inimese kätetöö. (Nagu ütleb Jumal ise: "[E]ga sääse tegemine pole peldikus käimine, et korra kükitad, korra punnitad ja ongi junn valmis. Ei, sääse loomine on peenmehaanika kõrgeim tase!") Sedakorda läks siis loodusel viletsasti.

Seletamist tarvitseb ehk ainult üks asi. Äärmiselt korrektse ja formaaditruu inimesena oli kaastööline esialgu veidi tõrges neid pilte bläägi saatma - nimelt ei ole kaadrid võetud köögis. Jah, isegi Helenil ei ole köögis nominatiivi ja daativi tabeleid seina peal. Rõhudes sellele, et niisugustest bürokraatlikest detailidest hoolimata peaksid need pildid praegusel sääseküllasel varasuvel siiski vaatajat ülimal määral kõnetama, õnnestus mul ta ümber veenda. Helenil on aga varuks ka kõigi parameetrite järgi formaati sobituvaid võtteid. Sestap kannabki seesinane postitus pealkirjas numbrit "10a" - järgnemas on 10b, siis juba reeglites järge ajades ja igapidi comme il faut. Jäägem ootama.

Külalisesinemine nr. 8 ehk elu algus ja lõpp

Täna tervitab meid leheneeger O'Shit Iiri Vabariigist. O'Shit pajatab: "Mida teeb iirlasest üliõpilane, kui ta lahkub üürikorterist? Loomulikult laseb kõige räpasema sööginõu vett täis, tõstab selle kappi ja kõik üksnes õilsal eesmärgil - ta annab võimaluse uuele elule":



Seda, et elu algab veest, teame me juba paljude iidsete kultuuride pärimusest. Ei saa salata, et siinne blääg tarvitses ammu kajastusi ka kõrgematest bioloogilistest eluvormidest kui hallitus. Nagu rusikas silmaauku, O'Shit! Väga ilus jäise moega kaader. Midagi sellist, mida sooviks pohmelusega suruda vastu oma valutavat pead. Vahest ehk ilma nälkjata.

Ent kibe tõde on see, et vees võib elu ka lõppeda. Tunnistan kohe ausalt üles, missuguse sigadusega mina täna hommikul hakkama sain:



No kas isa mulle küllalt pole õpetanud: ei ole tarvis nõusid pesta, kui just viimane häda käes ei ole. Ei ole tarvis! Aga lapsed, need ju ei kuula. Arvavad, et teavad ise paremini. Käärisin minagi veel unise peaga käised üles ja asusin tööle - ja seal ta nüüd siis on. Surnud. Korjasin ohvri küll kraanikausist välja ja püüdsin majapidamispaberiga hingamisteedest vett eemaldada, aga ei midagi. Kahju.

Natüürmort paberitüki, parketikillu, surnud kärbse, tüübli ja vihikulehega (tähestiku järjekorras)

Foto kvaliteet ei ole sedakorda muidugi päris saudeklik, aga mulle kui pseudekile ehk andestate. Mingil hämaral põhjusel eelistasin kärbse oma köögilaualt koristada enne, kui jõudnuks mööda libiseda öö ja saabuda fotografeerimiseks sobilik kirgas hommikuvalgus.