Tere, sügis ja Eestimaa!

Naasin reisilt. Kus ma käisin ja miks, võib lugeda ühest teisest teemabläägist. Nagu korralik inimene kunagi, tõin väljamaalt kaasa ka väikese suveniiri:



Õppisin küll reisi peal ökokohvikus, et fair trade'i või mingi sarnase asja põhimõtete vastane on puuvilju lennukiga sõitma viia, aga no seekord läks nii. Banaan oli tubli, pidas vastu ega hakanudki oksele. Täitsa kena läige mu meelest:



Rohkem ei ole mul küll midagi presenteerida, kuna vahepeal on salamahti ära koristatud minu külmkapp. Ent ongi minust küllalt - on aeg hakata likvideerima võlgu kaastööliste ees. Nüüd, kus ma jälle värskelt kodus h a l l i t a n (extremely bad pun otse loomulikult intended ja enamgi veel), on paslik presenteerida minu armsa reisikaaslase ja selle bläägi esimese kaasautori uut taiest:





Kuna rõhuv enamik kaasaegsest eesti kunstist kujutab enesest kontseptuaalkunsti, mis seletuste või tõlgendusteta mingit tähendust ei evi, ja seegi teos pole erand, olgu kaastöölise enda sõnadega antud ka veidi konteksti:

"Minu köögis juhtub seda harva, aga need kartulid unustati küll täitsa kogemata külmkapinurka ja tulemus on kaunis!"

Ilma taustateadmisteta ei pruugikski see tagasihoidlik etüüd klassikalisel teemal erilist mõju avaldada. Ent uue infoga varustatuna oskab teravapilguline vaataja nüüd tabada neid õrnu protestivarjundeid, mida oma subtiilsel moel annab edasi see korralikku koju sattunud vaagen hallitavate tilliga keedetud kartulitega. Kompositsiooni iseloomustab rõhutatult pastelne värvigamma. Tulemuseks on väga maitsekas, tähendustiine tõlgendus tuntud ja armastatud motiivist.

Külalisesinemine nr. 17 ehk klassikalisi motiive

Täna on meiega juba tuttav kaastööline leheneeger, kes esineb samuti juba tuttaval teemal: vohavate porganditega. Sestap on ka tema saatetekst napp, ent seda lüürilisem:

"Kaunim kui loojangupäike kitšpildil, kas pole?"







Tõepoolest väga erk ja värvirõõmus, koduste vahenditega kergesti saavutatav tubane aiake. Vähenõudlik. Tuleb välja, et õilmitseb igal aastaajal. Võib soovitada depressiivsete kalduvustega inimestele.

Mina aga vaikin nüüd pisut, lahkun üürikeseks. Selle bläägi seisukohalt võib tegelikult öelda, et sõidan komandeeringusse - kahtlemata läheb vahepeal kodus midagi halvaks. Puhas tööreis.

Külalisesinemine nr. 16 ehk KÖÖGI ALL

Varsti on kätte jõudmas sügis - ei, ärge vaadake mind sellise näoga - ning aeg on taas hakata mõtlema hoidistamisele. Hoidistamine on minu meelest väga kütkestav tegevus, sisemiselt vastuoluline protsess, mille käigus pealtnäha suunatakse kõik jõupingutused mingite toiduainete säilitamisele nende algsel või vähemalt ligilähedasel kujul; samas tuleb aga tunnistada, et sageli pakuvad just nimelt hoidised eriti tänuväärset silmailu toidusuretamisgurmaanidele nagu meie siin.

Hoidistamise teemal mõtisklevad täna meiega koos juba tuttavad akadeemilised jõud, kelle geograafilist asukohta parasjagu võib iseloomustada kui Häädemeestet. Oma kaastööle on akadeemilised jõud pannud väga tähendustiine pealkirja "Köögi all". Muidugi märkab teooria tiheda-tiheda liblikavõrguga varustatud, allusioone ja sümboleid jahtima harjunud lugeja otsemaid, et see fraas iseloomustab laiemas plaanis ka kogu siinset bläägi: tegeldakse siin ju köögi dekonstrueerimisega, selle lammutamisega, uurimisega, mis tegelikult peitub pealtnäha argise ja turvalise köögi mõiste taga ja all. Kitsamas kontekstis räägitakse pealkiri aga lahti nõnda:

"Köögi all on teadagi hoidised. Nagu pildilt näha, on need hoitud hoolega -- 26 aastat tagasi on kellegi virk käsi purgile sildi kinnitanud. "Mustsõstar vaarikaga 1984". Seltsiks veidi noorem "Valge sõstra mehu 1991". Tõstsime need pildistamiseks keldriaknale, umbrohtu ei kitkunud, ämblikke ei peletanud."





"Teised kaks purki-pudelit pärinevad arvatavasti veidi uuemast ajast. Nii nagu palju muudki meie ümber on mandunud, ei ole ka perenaiste usinus endiseks jäänud. Silte hoidistel ei ole. Nii me ei saagi teada, mis seal sees on ja millest on sündinud uued vormid vanas aineses. Vabalt voogavas valguses (aknaraam lagunes vahepeal ära) paistab vaid puhas ilu."





Väga kena uju(v)põieke.

Kui eelmises postituses sai räägitud sellest, et teinekord tuleb täiust taotleval toidupildistajal objekt parema tulemuse nimel algsest miljööst eemaldada, siis täna on paslik alla kriipsutada risti vastupidise lähenemise plusse. On imetlust väärt, kuidas Häädemeeste akadeemilised jõud on kaadrisse püüdnud fotoobjektide orgaanilise suhte ümbritseva keskkonnaga ning ühtlasi tabanud sellesama keskkonna tasast, ent pöördumatut dünaamikat: vägivaldselt umbrohtu ei kitkuta, ämblikke ei peletata, aknaraamil lastakse laguneda omasoodu, siis, kui see on talle sobiv. Ei ole tõesti ime, et nõnda hakkab paistma "vaid puhas ilu"!

Kord juba akadeemilisel lainel olles tasub pisteliselt vaadelda ka hoidiste kujutamist eesti kirjanduses. Ei tule ilmselt üllatusena, et nii nagu eesti kirjandusel on üleüldiselt kombeks esemete ja nähtustega ümber käia, on ka hoidistest ja hoidistamisest maalitud suhteliselt sünge, trööstitu pilt.

Viivi Luige teos "Seitsmes rahukevad", mis kirjeldab 1950. aastate algust, algab mäletatavasti pihlakamoosi keetmise episoodiga: esmalt tuleb läbida pikk tatine tee pihlakateni ja tagasi, seejärel raisatakse vastiku keedise peale ära hulk väärtuslikku suhkrut ja tagatipuks kõrbeb moos põhja. Meeldivaid emotsioone see kõik ei tekita. (Pihlakamoosi kohta vt. ka kraaksu kommentaare selle postituse sabas - tema on sõnades küll lahkem, tunnistab aga, et söödud ei ole moos siiani saanud.)

1970. aastatel ei ole eesti rahvas aga ikka veel õppust võtnud: "[M]iks on tänapäeva inimesi vallanud progresseeruv hoidiste valmistamise kirg ja kas sellel nähtusel on sotsiaalne tagapõhi toiduainetetööstuse armetuse näol, või on hoopis tegemist imeliku moega, mille puhul vaid üksikud söandavad isepäisust ilmutada[?]" ahastab peategelase suu läbi Aimee Beekman oma 1978. aastal ilmunud romaanis "Valikuvõimalus". Kirjanikul oli õigus. Enam ei läinud kaua aega piltidel kujutatud mustsõstra-vaarika keedise sünnini.

Ning kuigi akadeemiliste jõudude andmeil on perenaiste usinus vahepeal vähenenud, tuleb selle kõige vilju süüa veel uuel sajandilgi. Hoidiste probleemi praeguses Eestis on teravapilguliselt lahanud Andrus Kivirähk 2002. aastal lavastatud näidendis "Eesti matus". Seal kirjeldab Lee-nimeline tegelaskuju kallimale:

"Siis käisin ma keldris! Andres, kas sa tead, kui palju on seal moose! Riiulid on nende all lookas, mõnes kohas on purkide raskus riiulitesse praod vajutanud ja tubli toigas on pandud toeks, et kuiv puulaud mooside all päris pooleks ei praksataks. Seal oli tuhandeid moose, Andres, ja nende kõrval sadu liitreid õunamahla, tagumistes ridades seisvad purgid kaetud paksude ämblikuvõrkudega, nagu iidsed veinid. Milline pudelite ja purkide armee! Nende klaasist kõhud läikisid kahvatu elektripirni valguses nagu raudrüüd ja mul oli tunne, nagu oleksin ma avastanud maa alla vajunud rüütlite armee, mis ootab maailmalõppu ja viimset lahingut."

No minu nõuanne on lihtne: kui purk või pudel ründab, siis tehke pilti. Ja saatke mulle. Aitäh.

Külalisesinemine nr. 15 ehk edasi lülijalgsete lainel

Veel üks manner - tehtud! Kui ma õigesti aru saan, esineb meile täna korrespondent Siiri otse Ameerikast, New Yorgist. Siiri kirjutab:

"Käisin mina paar nädalat tööl teadmisega, et töökoha külmkapis on mul kreeka jogurtist kokkusegatud kaunist kirgasoranži juustumaitselist dippi. Kui lõpuks tuli meelde ka porgandeid kaasa võtta, siis avastasin, et minu söögist oli asunud toituma perekond hallitusseeni. Ei soovinud ma nendega ühest purgist süüa. Tõin kogu kraami koju ja täna viisin nad õue väiksele fotosessioonile. Pildile trügisid ka mõned porikärbsed."









Visuaal on tõepoolest suurlinlikult võimas. Esimese pildiga tulevad mulle kohe meelde Ehmati ja Jahmati, plastmassist kalapüügikärbsed, keda õrnemas eas armastasin poetada vanemate sugulaste supitaldrikuisse. (Sugulased paraku ei märganud enamasti midagi ja sageli pidin viimasel hetkel õnnetuid plastputukaid nende ahnete lõugade vahelt päästma.) Kaadrid on nii ilusad, et mul, ussikesel, tekib kohe tahtmine imperialistliku Lääne ees lömitama hakata! Kas või sellepärastki, et, nagu ütleb ka kaastööline ise: "Motivatsioon makrovõteteks vajaliku aparatuuri muretsemiseks on igatahes olemas."

Ühtlasi tahaksin hea lugeja tähelepanu juhtida sellele tekstikohale: "Tõin nad koju ja..." Just nimelt. Ega asi ei käi nii, et näed kusagil midagi roiskunut või riknenut, ohhetad ja ahhetad, paned nina pesupulgaga kinni, tõmbad kummikindad kätte, virutad kogu kupatuse halisedes prügikasti ja käsid korterikaaslasel selle välja viia. Ja siis pärast praalid seltskonnas nagu õige mees kunagi: vaat kus mul kodus üks päev... Ei! Pics or it didn't happen! Pildistamine ei pruugi sealjuures olla kerge. Mõnikord napib valgust, tuleb oodata pool päevakest või kauemgi. Mõnikord ei ole lähistel sobivat tausta. Aga asjale pühendunu ei löö sellisel juhul käega, vaid talitab just nii nagu tänane kaastööline: pakib objekti hoolikalt sisse, võtab koju kaasa, vajadusel ladustab, ootab järgmise päevani, valib sobivad valgus- ja ilmastikutingimused - ja siis sünnivad surematud kaadrid. Nõnda pajatab jutustus tõelisest inimesest. Aitäh, Siiri, meile kõigile paleuseks olemast!

Külalisesinemine nr. 14 ja avalik vabandus maarahva ees

Juba ennegi bläägis esindatud ilus ja rikas maa Itaalia on andnud meile veel ühe kaastöölise. Korrespondent rõõmustab: "Nüüd viimaks ometi on mul fotomaterjali otse Itaaliast, mis tõestab, et ka sellisel maal, kus toidukultuur nii kõrgel tasemel, ei tule puudu roiskumisest, hallitusest ja muust säärasest. Aga roiskumine on ju midagi niivõrd poeetilist ja pole siis midagi imestada. On ju Itaalia tuntud oma kunstnike ja poeetide poolest."

"Esiteks esmavaade 2-aastasele majoneesile. Vaga vesi, sügav põhi. Eksterjöör ei reeda sisemust."



"Teiseks lähem vaade purgi sisse."



"Itaalia sidrunid on küll sinu blogis juba vaatluse all olnud, aga küll küllale liiga ei tee. Minu meelest väärib tähelepanu see, kuidas vana kuivanud sidrun erineb väga vanadest ja väga kuivanud sidrunitest (kollane versus oranžikaspruun)."



"Parmegiano juust originaalpakendis."

"Ja lõpuks tõeline pärl: kuivikud..."

"Kõigepealt üldvaade, siis veidi lähemalt ja siis..."

"Olen alati arvanud, et kuivikud on... noh, kuivad ja elutud. Aga võta näpust. Kuivikud on elupaigaks väikestele armsatele ussikestele."

Autori kommentaarid on nii asjalikud, ammendavad ja intertekstuaalsed, et ega palju lisaks öelda ei olegi. Vahest tasub üksnes tähelepanu juhtida eripärasele stiilile. Kui suurem hulk siinseid külalisesinejaid viljeleb abstraktsionismile lähenevat, kunstiliste pretensioonidega pildistuslaadi, siis täna on tegu üsna puhtakujulise reportaažiga: selged, ilustamata, puhtal taustal, kõrge illustratiivse väärtusega pildid ning informatiivne saatetekst, mis muuhulgas paigutab esitatud kaadrid kultuurilisse konteksti ja kust ei puudu võrdlev aspekt. Meeldiv on näha seesugust isikupärast käekirja, mis lubab aimata nii nähtud vaeva kui korrektset meelelaadi. Täname, kaastööline Itaaliast!

Ise pean endale aga tuhka pähe raputama: tegin eelmises postituses maarahvale kõvasti liiga. Joovad? No joogu! Vähemalt on süda õige koha peal. Nendega annab asju ajada. Nagu ma õieti rääkisingi sellest vapsikust - asjalik, viisakas, ootab oma korda, ei kadetse, ei jõura. Linnas seevastu on minu naabruskonda elama asunud nähtavasti tema noortest narkaritest sugulased. Pöidlapikkused nahhaalid ilmuvad kohale pimeduse saabudes (normaalne vapsik minu teada magab sel ajal), tulevad karjakaupa, arutud, tigedad ja närvilised, litsuvad ennast akna vahelt sisse ja kukuvad laamendama: sumisevad õõvastaval häälel, peksavad peaga vastu seinu ja lagesid, togivad kööginõusid, nii et plekk koliseb. Kui huligaanid aknast välja kupatada ja aken sulgeda, hakkavad nad ahastavalt kehaga vastu klaasi viskuma ja tahavad tagasi. Muu kui võõrutusnähtudega ma sellist jaburat käitumist seletada ei oska.

Mina seisan see aeg halvatult ukselävel, püüan ühe silmaga jälgida köögis ja teisega toas märatsevaid bandiite, silmist aga voolavad kibedad pisarad... Sellepärast mul neist pilti ei ole. Ja ega sihukesi ei julgegi pildistada. Tõenäoliselt antaks nuga ja võetaks fotoaparaat käest nagu Iquitoses Beleni slummis. Ei, maal sellist asja ei näe.

Alkoholism on maapiirkondades tõsiseks probleemiks

Eks ma olin seda ennegi kuulnud. Aga inimene on juba kord selline, et ühtki asja ei võta ta päris tõsiselt, enne kui see temasse endasse ei puutu. Oma särk on kõige ligem! No nüüd on mindud ka minu särgi kallale ja olen oma kahe kaleda silmaga näinud, et maal tõesti joovad kõik. Kõik:





Tüüpe leidub muidugi ühte ja teist masti - kellel on sõltuvus suurem, kellel väiksem. Äsjanähtud piltidel on tegelikult kaunis kahjutu, sõbralik topsivend, kes võttis paar lonksu greibidžinni ning jäi seepeale kohe õige uimaseks. Tublide joomasemudena hoidsime tal silma peal, kuni ta kõrte vahele külili kukkus ja magama uinus.

Teinekord juhtus jällegi, et iseenesest kasinad ja korralikud noored püüdsid lihtsalt õnnetut armastust lahja magusa veini sisse uputada. Nagu seda aga pahatihti juhtub, kukkusid nad sinna hoopis ise (extremely bad pun intended, nagu hea lugeja isegi arvata võib):



Samas oli mul juhust kohata ka märksa suurema staaži või vähemalt märksa suurema kandevõimega ja oluliselt pühendunumaid kodanikke:





See kehakas seltsimees käis rüüpamas küll oma kümme tiiru. Nähtavasti vana kalana valdas ta sealjuures hästi ka joomaetiketti ning pidas viisakaid kümneminutilisi vahesid, et teisedki oma osa jõuaksid võtta. Pärast üht veidi liiga äkilist käega rehmamist hakkas ema siiski päris tõsiselt tema pärast muretsema: "Mupsikukene! Kus sa oled? Kas kukkusid lõkkesse?" Ent mupsikukene oli lihtsalt leidnud julgema lahenduse. Ta rippus, pea alaspidi, ja lürpis veini otse allikast:





Ja tuleb ütelda, et sellega andis ta äärmiselt halba eeskuju ka teistele:



Ega siin polegi enam suuremat midagi kommenteerida. Vaatepilt on kurb ja masendav. Mõni ime, et maaelu sedasi ei edene.

Ah jaa - et köök? Teatavasti kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld; ja iga koht, kus lakkuma kukutakse, ei ole tõepoolest köök. Ent käesoleval puhul võib julgesti öelda, et tegu on suveköögiga. Nagu viimaselt pildilt näha, on seal koguni laud. Mis siis, et vanast kuuriuksest tehtud, ikkagi laud. Kõik on korrektne.