Külalisesinemine nr. 16 ehk KÖÖGI ALL

Varsti on kätte jõudmas sügis - ei, ärge vaadake mind sellise näoga - ning aeg on taas hakata mõtlema hoidistamisele. Hoidistamine on minu meelest väga kütkestav tegevus, sisemiselt vastuoluline protsess, mille käigus pealtnäha suunatakse kõik jõupingutused mingite toiduainete säilitamisele nende algsel või vähemalt ligilähedasel kujul; samas tuleb aga tunnistada, et sageli pakuvad just nimelt hoidised eriti tänuväärset silmailu toidusuretamisgurmaanidele nagu meie siin.

Hoidistamise teemal mõtisklevad täna meiega koos juba tuttavad akadeemilised jõud, kelle geograafilist asukohta parasjagu võib iseloomustada kui Häädemeestet. Oma kaastööle on akadeemilised jõud pannud väga tähendustiine pealkirja "Köögi all". Muidugi märkab teooria tiheda-tiheda liblikavõrguga varustatud, allusioone ja sümboleid jahtima harjunud lugeja otsemaid, et see fraas iseloomustab laiemas plaanis ka kogu siinset bläägi: tegeldakse siin ju köögi dekonstrueerimisega, selle lammutamisega, uurimisega, mis tegelikult peitub pealtnäha argise ja turvalise köögi mõiste taga ja all. Kitsamas kontekstis räägitakse pealkiri aga lahti nõnda:

"Köögi all on teadagi hoidised. Nagu pildilt näha, on need hoitud hoolega -- 26 aastat tagasi on kellegi virk käsi purgile sildi kinnitanud. "Mustsõstar vaarikaga 1984". Seltsiks veidi noorem "Valge sõstra mehu 1991". Tõstsime need pildistamiseks keldriaknale, umbrohtu ei kitkunud, ämblikke ei peletanud."





"Teised kaks purki-pudelit pärinevad arvatavasti veidi uuemast ajast. Nii nagu palju muudki meie ümber on mandunud, ei ole ka perenaiste usinus endiseks jäänud. Silte hoidistel ei ole. Nii me ei saagi teada, mis seal sees on ja millest on sündinud uued vormid vanas aineses. Vabalt voogavas valguses (aknaraam lagunes vahepeal ära) paistab vaid puhas ilu."





Väga kena uju(v)põieke.

Kui eelmises postituses sai räägitud sellest, et teinekord tuleb täiust taotleval toidupildistajal objekt parema tulemuse nimel algsest miljööst eemaldada, siis täna on paslik alla kriipsutada risti vastupidise lähenemise plusse. On imetlust väärt, kuidas Häädemeeste akadeemilised jõud on kaadrisse püüdnud fotoobjektide orgaanilise suhte ümbritseva keskkonnaga ning ühtlasi tabanud sellesama keskkonna tasast, ent pöördumatut dünaamikat: vägivaldselt umbrohtu ei kitkuta, ämblikke ei peletata, aknaraamil lastakse laguneda omasoodu, siis, kui see on talle sobiv. Ei ole tõesti ime, et nõnda hakkab paistma "vaid puhas ilu"!

Kord juba akadeemilisel lainel olles tasub pisteliselt vaadelda ka hoidiste kujutamist eesti kirjanduses. Ei tule ilmselt üllatusena, et nii nagu eesti kirjandusel on üleüldiselt kombeks esemete ja nähtustega ümber käia, on ka hoidistest ja hoidistamisest maalitud suhteliselt sünge, trööstitu pilt.

Viivi Luige teos "Seitsmes rahukevad", mis kirjeldab 1950. aastate algust, algab mäletatavasti pihlakamoosi keetmise episoodiga: esmalt tuleb läbida pikk tatine tee pihlakateni ja tagasi, seejärel raisatakse vastiku keedise peale ära hulk väärtuslikku suhkrut ja tagatipuks kõrbeb moos põhja. Meeldivaid emotsioone see kõik ei tekita. (Pihlakamoosi kohta vt. ka kraaksu kommentaare selle postituse sabas - tema on sõnades küll lahkem, tunnistab aga, et söödud ei ole moos siiani saanud.)

1970. aastatel ei ole eesti rahvas aga ikka veel õppust võtnud: "[M]iks on tänapäeva inimesi vallanud progresseeruv hoidiste valmistamise kirg ja kas sellel nähtusel on sotsiaalne tagapõhi toiduainetetööstuse armetuse näol, või on hoopis tegemist imeliku moega, mille puhul vaid üksikud söandavad isepäisust ilmutada[?]" ahastab peategelase suu läbi Aimee Beekman oma 1978. aastal ilmunud romaanis "Valikuvõimalus". Kirjanikul oli õigus. Enam ei läinud kaua aega piltidel kujutatud mustsõstra-vaarika keedise sünnini.

Ning kuigi akadeemiliste jõudude andmeil on perenaiste usinus vahepeal vähenenud, tuleb selle kõige vilju süüa veel uuel sajandilgi. Hoidiste probleemi praeguses Eestis on teravapilguliselt lahanud Andrus Kivirähk 2002. aastal lavastatud näidendis "Eesti matus". Seal kirjeldab Lee-nimeline tegelaskuju kallimale:

"Siis käisin ma keldris! Andres, kas sa tead, kui palju on seal moose! Riiulid on nende all lookas, mõnes kohas on purkide raskus riiulitesse praod vajutanud ja tubli toigas on pandud toeks, et kuiv puulaud mooside all päris pooleks ei praksataks. Seal oli tuhandeid moose, Andres, ja nende kõrval sadu liitreid õunamahla, tagumistes ridades seisvad purgid kaetud paksude ämblikuvõrkudega, nagu iidsed veinid. Milline pudelite ja purkide armee! Nende klaasist kõhud läikisid kahvatu elektripirni valguses nagu raudrüüd ja mul oli tunne, nagu oleksin ma avastanud maa alla vajunud rüütlite armee, mis ootab maailmalõppu ja viimset lahingut."

No minu nõuanne on lihtne: kui purk või pudel ründab, siis tehke pilti. Ja saatke mulle. Aitäh.