30. aug 2010

Tere, sügis ja Eestimaa!

Naasin reisilt. Kus ma käisin ja miks, võib lugeda ühest teisest teemabläägist. Nagu korralik inimene kunagi, tõin väljamaalt kaasa ka väikese suveniiri:



Õppisin küll reisi peal ökokohvikus, et fair trade'i või mingi sarnase asja põhimõtete vastane on puuvilju lennukiga sõitma viia, aga no seekord läks nii. Banaan oli tubli, pidas vastu ega hakanudki oksele. Täitsa kena läige mu meelest:



Rohkem ei ole mul küll midagi presenteerida, kuna vahepeal on salamahti ära koristatud minu külmkapp. Ent ongi minust küllalt - on aeg hakata likvideerima võlgu kaastööliste ees. Nüüd, kus ma jälle värskelt kodus h a l l i t a n (extremely bad pun otse loomulikult intended ja enamgi veel), on paslik presenteerida minu armsa reisikaaslase ja selle bläägi esimese kaasautori uut taiest:





Kuna rõhuv enamik kaasaegsest eesti kunstist kujutab enesest kontseptuaalkunsti, mis seletuste või tõlgendusteta mingit tähendust ei evi, ja seegi teos pole erand, olgu kaastöölise enda sõnadega antud ka veidi konteksti:

"Minu köögis juhtub seda harva, aga need kartulid unustati küll täitsa kogemata külmkapinurka ja tulemus on kaunis!"

Ilma taustateadmisteta ei pruugikski see tagasihoidlik etüüd klassikalisel teemal erilist mõju avaldada. Ent uue infoga varustatuna oskab teravapilguline vaataja nüüd tabada neid õrnu protestivarjundeid, mida oma subtiilsel moel annab edasi see korralikku koju sattunud vaagen hallitavate tilliga keedetud kartulitega. Kompositsiooni iseloomustab rõhutatult pastelne värvigamma. Tulemuseks on väga maitsekas, tähendustiine tõlgendus tuntud ja armastatud motiivist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar