Külalisesinemine nr. 9 ja ekskurss kunstiajalukku

Kaastööd on jällegi saatnud korrespondent kaugelt maalt: Katu Itaaliast. Korrespondent kurdab, et üldiselt on tema köögis hallitust ja roiskumist vähevõitu, põhjendab seda aga kohe viljatu pinnasega: seal leiduvat enamasti üksnes pähkleid, mett ja veini, mis tõepoolest väga kehvasti riknevad. Andeksantav! Kellel meist ei oleks olnud säherdusi ikaldusperioode. Ent kes kannatab, see kaua elab! Õnn saabus siiski ka korrespondent Katu õuele: "Ühel õhtul koju minnes tabas mind vahva üllatus ning mõeldes tagasi teie sidruniteemalise uurimustöö peale, tahtsin seda üllatust teiegagi jagada," rõõmustab ta. Vaadakem siis:





"Tegemist on ausa, orgaanilise Itaalia sidruniga ja vaat milline tulemus!" Taustainfoks lisab kaastööline, et kahe pildi vahet on üksnes kakskümmend neli tundi. "Eelistagem alati, kui võimalik, orgaanilist toitu!" kutsub ta kõiki üles. No sellele kirjutan mina küll kahe käega alla. Ega see blääg saksa keeksi peal ära ei elaks.

Ei saa märkimata jätta ka piltide (järjekordselt) kõrget kunstilist kvaliteeti. Kaastöölised hoiavad latti kõrgel! Samas ei olegi midagi muud oodata Itaaliast, nii paljude andekate kunstnike hällist. Väike pilguheit ajalukku näitab, et riknenud puuviljade kujutamine on sealmail juba ammu au sees. Tuntumatest lõuenditest võib esile tuua näiteks barokkmeistri Caravaggio tööd "Canestra di frutta" ("Puuviljakorv") aastast ca 1599:



Täpsustagem. Pildil on näha ussiaukudega virsikulehte, mis annab tunnistust Orthosia hibisci (vist mingisuguse öölase vastse) tegevusest; pisut mädanenud õuna, mida on närinud nähtavasti Carpocapsa pomonella ("väike hall ööliblikas" ehk "noor tursk riidekoi", nagu ütleb see naljakas sõnastik); putukakahjustustega pirni, mis viitab Archips argygospita'le (sama sõnastiku tõlget "lehelaba rull" ei tasu ilmselt võtta kuigi tõsiselt); üleküpsenud viigimarju, millega kaasneval lehel paistab seenekoloonia (Glomerella cingulata). Nii pildil kujutatud viinamarjad kui nende lehed on kuivanud ja laigulised, kohati on keegi nende peale munenud. Haiged ja närbunud on ka korvist välja ulatuvad oksakesed.

Tõsiasi, et kunstnik on valinud objektiks sedavõrd viletsas seisukorras puuviljad, on tõlgendajatele palju mõtlemisainet pakkunud. Võimalik, et vaikelu peab viitama kirjakohale Aamose raamatust, kus jumal näitab Aamosele korvi küpsete puuviljadega ja kuulutab hukku patustanud Iisraeli rahvale.

Kogu selle info (sealhulgas pildi) varastasin loomulikult Vikipeediast nagu normaalne netikoll, kes päris teatmeteoseid ihusilmaga näinud ei ole.

Sidrunit Caravaggio maalil kahjuks siiski ei kujutata. Interneti-otsing lubab arvata, et sidrun on vanematel natüürmortidel üldse ebapopulaarne vili. Võib-olla seletab asja see, et väidetavalt tähistas sidrun (tõsi küll, varasemal ajal: bütsantsi, gooti ja vararenessansi maalikunstis) "kurja südant või kibestumust, vimma, lahendamata vastuolu". Kuigi ei tea - minu meelest täiesti mõistlikud asjad, mida jäädvustada... Hea valik, Katu! Aitäh.

ETA: Katu blogis kommenteerib ilmselgelt minust suurem asjatundja Maret Hiiumaalt sidrunite esinemust Itaalia kunstis nõnda:

"Mul on raamat "la natura e i suoi simboli", see ütleb sidruni kohta: significato: attributo della Vergine Maria, corona di spine di Gesú, salvezza;fedeltá d'amore...Maalid "Natura Morta" Francisco de Zurbarán 1633;"ultima cena" Domenico Ghirlandaio 1480;"scena mitologica" Dosso Dossi 1524".

Ma ei ole itaalia keeles kuigi kibe käsi, aga mulle näib, et siin väidetakse sidrunit ikkagi sümboliseerivat ka igasuguseid häid asju: neitsi Maarjat, Jeesuse okaskrooni, lunastust, truud armastust. (Iseasi, kui hea see okaskroon nüüd muidugi on.)

Domenico Ghirlandaio (1480):



Dosso Dossi (1524):



Francisco de Zurbarán (1633):



Kahe esimese puhul on küll tegu sidrunipuudega, mis on intuitiivselt ikka nagu natuke teine asi. Värske, noh! Ja ega kolmandalgi pildil sidrunid kuigi kenasti mädane. Igatahes täienes nüüd meie üldharidus.