2. aug 2010

Alkoholism on maapiirkondades tõsiseks probleemiks

Eks ma olin seda ennegi kuulnud. Aga inimene on juba kord selline, et ühtki asja ei võta ta päris tõsiselt, enne kui see temasse endasse ei puutu. Oma särk on kõige ligem! No nüüd on mindud ka minu särgi kallale ja olen oma kahe kaleda silmaga näinud, et maal tõesti joovad kõik. Kõik:





Tüüpe leidub muidugi ühte ja teist masti - kellel on sõltuvus suurem, kellel väiksem. Äsjanähtud piltidel on tegelikult kaunis kahjutu, sõbralik topsivend, kes võttis paar lonksu greibidžinni ning jäi seepeale kohe õige uimaseks. Tublide joomasemudena hoidsime tal silma peal, kuni ta kõrte vahele külili kukkus ja magama uinus.

Teinekord juhtus jällegi, et iseenesest kasinad ja korralikud noored püüdsid lihtsalt õnnetut armastust lahja magusa veini sisse uputada. Nagu seda aga pahatihti juhtub, kukkusid nad sinna hoopis ise (extremely bad pun intended, nagu hea lugeja isegi arvata võib):



Samas oli mul juhust kohata ka märksa suurema staaži või vähemalt märksa suurema kandevõimega ja oluliselt pühendunumaid kodanikke:





See kehakas seltsimees käis rüüpamas küll oma kümme tiiru. Nähtavasti vana kalana valdas ta sealjuures hästi ka joomaetiketti ning pidas viisakaid kümneminutilisi vahesid, et teisedki oma osa jõuaksid võtta. Pärast üht veidi liiga äkilist käega rehmamist hakkas ema siiski päris tõsiselt tema pärast muretsema: "Mupsikukene! Kus sa oled? Kas kukkusid lõkkesse?" Ent mupsikukene oli lihtsalt leidnud julgema lahenduse. Ta rippus, pea alaspidi, ja lürpis veini otse allikast:





Ja tuleb ütelda, et sellega andis ta äärmiselt halba eeskuju ka teistele:



Ega siin polegi enam suuremat midagi kommenteerida. Vaatepilt on kurb ja masendav. Mõni ime, et maaelu sedasi ei edene.

Ah jaa - et köök? Teatavasti kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld; ja iga koht, kus lakkuma kukutakse, ei ole tõepoolest köök. Ent käesoleval puhul võib julgesti öelda, et tegu on suveköögiga. Nagu viimaselt pildilt näha, on seal koguni laud. Mis siis, et vanast kuuriuksest tehtud, ikkagi laud. Kõik on korrektne.

7 kommentaari:

  1. see seletab asja. et kui nüüd järgi mõelda, siis linnas ma oma kassi juures midagi sellist tähele ei pannud, aga kui ta maale elama viisin, asi muutus. http://rehetare.blogspot.com/2009/11/kass-joobki-olut.html

    VastaKustuta
  2. Ka liinan joovad egätsorti elajad. Kui viil kiluliina elajas ollin, siis mu peni lakkus õltsi naa et vähä pold...

    VastaKustuta
  3. Viimane pilt teeb murelikuks. Kui metselajate joomarluses saab süüdistada vaid (kärbeste) jumalat, siis koduloomade alkoholismis näen ikka omaniku süüd. Pärast seda, mis te Oleviga tegite, ei imesta ma muidugi, et Olli joob.

    VastaKustuta
  4. Murelik märkus on täiesti õigustatud. Tõttan aga kinnitama, et Olli on tegelikult erijuhtum, seda nii siinses pildireas kui üleüldiselt. Kellegi teise puhul ei julgeks ma seda väita, ent nii avarapilguline, nõtke vaimuga lammas nagu tema seda on, kahtlemata üksnes degusteeris veini puhtast intellektuaalsest huvist. See utt trumpab vähemalt mind küll mäekõrguselt üle oma ujeda ja samal ajal tundliku avaliolekuga maailma ees. (Päriselt.)

    VastaKustuta
  5. Seda on rõõm kuulda! Hakkasin juba muretsema, et kuidas teil õnnestub üks punkarist ja üks joomarist lammas talvisele omanikule tagasi sokutada.

    VastaKustuta
  6. Kõikvõimalikel eluvormidel esinevat alkoholi liigtarbimist maapiirkondades on teadusliku põhjalikkusega (ära on toodud ka eskperimendi käigus kogutud andmestik) kajastanud juba ka Teet Kallas oma romaanis "Heliseb-kõliseb". Passuse rõhuasetusega Häädemeeste lülijalgsete sõltuvusprobleemide leiab romaani 1972. aasta väljaandes lehekülgedel 196-201, pealtnäha süütu alapealkirjaga "Uurimus sipelgate elust".

    VastaKustuta
  7. LAMMAS
    Eestimaine lammas pidavat olema liiga "kasuka" maitsega, kuid kõik sõltub hoopis lamba vanusest ja kasvualast. Mereäärsete niitude soolakat rohtu söövad lambad väärivad tunnustust kui Eesti esindustooraineid. Kõikjale jaguv Uus-Meremaa lambaliha on igavalt neutraalne. Head Pauillac'i ja Šoti lammast meile aga ei jagu. Lambaveinil peab olema jõudu ja punaste marjade näol piisavalt omapära lamba kõrval säramiseks. Lambarasvast läbinärimiseks vajame parkainet ja hapet. Vein ei tohi olla liiga moosine, näiteks Cabernet Sauvignon peaks olema pigem vanas kuivas stiilis.

    LAMBAPRAAD
    Lihtne lambapraad leiab ühise kõla paljude keskmise täidlusega punaveinidega, mis on piisavalt pargirikkad ja kenasti marjased. Pikalt ahjupotis pehmeks hautatud praetükk lausa kisendab veiniemotsiooni järele. Lubagem see siis kokku õilsama ja elegantsema küpse veiniga!
    Rioja, Bordeaux, Chianti Classico Riserva,
    Cabernet Franc.
    Kaido Kroon, Urvo Ugandi, Andrus Laaniste "Vein ja Toit", sarjast "100 Rooga" , AS Ajakirjade Kirjastus 2006, Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda.

    VastaKustuta