18. juuli 2010

Head kuumalainet!

Evakueerusin tõusva temperatuuri eest meie kodumaa perifeersematesse piirkondadesse, kus napib Internetti, veevarustust ja õieti ka halvaksläinud toitu. See-eest on sooja tagasihoidlikud 22 kraadi, nii et võib rahul olla. Küllap varsti naasen oma kohustuste juurde. Seniks aga vaadaku hea bläägilugeja lahkesti pilte, mis tehtud minu linnast lahkumise päeval:











Siinkohal sooviksin ära klaarida ka ühe võimaliku arusaamatuse. Küünilisemad ja kahtlustavama loomuga lugejad on mõnikord ridade vahel vihjanud: ma lavastavat oma fotosid! Ma tegevat seda meelega, see ei saavat olla võimalik, ühelgi juhul ei rikneks kogemata nõnda palju toitu nõnda meeleolukalt. Tahan siinkohal need haavavad süüdistused ümber lükata: ei. Ei, ei, ja veel kord ei. Ma ei ole ometigi mingisugune vastutustundetu, keskkonnavaenulik toiduraiskaja. Asjad lihtsalt lähevad nõnda. Antud juhul ei saanud ju mina midagi parata sinna, et paraku jõudis kodulähedasel turul just siis kätte kodumaiste maasikate maasikate hooaeg, kui olin enesele Maxima keti kauplusest soetanud karbitäie nektariine. Loodust ma ei kontrolli!

Nüüd on kodumaiste maasikate hooaeg muidugi juba läbi. Küpsevad vaarikad ja mustikad. Varsti lähevad pihlakad punaseks. Ja siis lähevad nad halvaks. Selg sirgu ja pea püsti, tööd jätkub!

4 kommentaari:

  1. Jään huviga ootama pilte halvaks läinud pihlakatest. Meil on külmkapis purk 16-aastast pihlakamoosi, mis olenemata sellest, et avati vist juba 10 aastat tagasi, lõhnab veel päris isuäratavalt ja mingit hallitust kuskil näha pole.

    VastaKustuta
  2. Nii väga kui ma ka tahaksin seda ilusat lugu uskuda, kas ei peitu siin mitte teatavat sisemist vastuolu? Kuidas säilib isuäratavalt lõhnav asi käeulatuses kümme aastat?

    Muidugi norin ma detailide kallal üksnes seepärast, et fototõestus pihlakate riknemise kohta mul esialgu tõesti puudub.

    VastaKustuta
  3. Peab täpsustama, et see ka maitseb veel päris hästi. Vähemalt ülemine osa (nagu ehk pildilt näha, koosneb moos alumisest vedelamast kihist ja ülemisest kuivemast) maitses suurepäraselt. Ja alles on ta sellepärast, et mida ikka teha ühe pihlakamoosiga - saiale nagu ei pane ja tee sees maitses ka minu mäletamist mööda kibedalt. Kui nüüd hakata mõtlema, et miks see moos üldse sündis, siis vist oli vaja rasketel aegadel kuidagi talongisuhkrut kasutada, aga ilmselt oli muu marjasaak kehv.

    VastaKustuta
  4. Väga kena moos! Arvan, et pikaajaliste teenete eest võiks talle anda chutney' aunimetuse ja kasutada liha juurde.

    Aga ma rohkem ei räägi, muidu läheb juba päris köögiblogi moodi ja see oleks ju kohatu...

    VastaKustuta