"Käisin mina paar nädalat tööl teadmisega, et töökoha külmkapis on mul kreeka jogurtist kokkusegatud kaunist kirgasoranži juustumaitselist dippi. Kui lõpuks tuli meelde ka porgandeid kaasa võtta, siis avastasin, et minu söögist oli asunud toituma perekond hallitusseeni. Ei soovinud ma nendega ühest purgist süüa. Tõin kogu kraami koju ja täna viisin nad õue väiksele fotosessioonile. Pildile trügisid ka mõned porikärbsed."
Visuaal on tõepoolest suurlinlikult võimas. Esimese pildiga tulevad mulle kohe meelde Ehmati ja Jahmati, plastmassist kalapüügikärbsed, keda õrnemas eas armastasin poetada vanemate sugulaste supitaldrikuisse. (Sugulased paraku ei märganud enamasti midagi ja sageli pidin viimasel hetkel õnnetuid plastputukaid nende ahnete lõugade vahelt päästma.) Kaadrid on nii ilusad, et mul, ussikesel, tekib kohe tahtmine imperialistliku Lääne ees lömitama hakata! Kas või sellepärastki, et, nagu ütleb ka kaastööline ise: "Motivatsioon makrovõteteks vajaliku aparatuuri muretsemiseks on igatahes olemas."
Ühtlasi tahaksin hea lugeja tähelepanu juhtida sellele tekstikohale: "Tõin nad koju ja..." Just nimelt. Ega asi ei käi nii, et näed kusagil midagi roiskunut või riknenut, ohhetad ja ahhetad, paned nina pesupulgaga kinni, tõmbad kummikindad kätte, virutad kogu kupatuse halisedes prügikasti ja käsid korterikaaslasel selle välja viia. Ja siis pärast praalid seltskonnas nagu õige mees kunagi: vaat kus mul kodus üks päev... Ei! Pics or it didn't happen! Pildistamine ei pruugi sealjuures olla kerge. Mõnikord napib valgust, tuleb oodata pool päevakest või kauemgi. Mõnikord ei ole lähistel sobivat tausta. Aga asjale pühendunu ei löö sellisel juhul käega, vaid talitab just nii nagu tänane kaastööline: pakib objekti hoolikalt sisse, võtab koju kaasa, vajadusel ladustab, ootab järgmise päevani, valib sobivad valgus- ja ilmastikutingimused - ja siis sünnivad surematud kaadrid. Nõnda pajatab jutustus tõelisest inimesest. Aitäh, Siiri, meile kõigile paleuseks olemast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar