Aastaajalised soovid!

Jõulurahu südamesse ning kõigisse muudesse olulistesse lihastesse ja lihasgruppidesse! Bläägi ametlikuks pühadekaardiks on see pilt:



Piparkoogipeldik valmis minu ja Mari-Liisi meeldiva ja sünergilise koostöö tulemusel. Õieti oli suurejooneline kokandusüritus ette nähtud Mari-Liisi järeltulija lõbustamiseks, tema aga jäi haigeks ning magas terve õhtu vastaliselt ja plaani saboteerivalt teises toas (vrd. ka "värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt"). Me siis lahutasime köögis täiskasvanulikult meelt.

Nagu öö ja päev:





Peldik näeb välja justkui bukkake-festival (kui kasutada üht herr Mülleri meelisväljendit) sellepärast, et pidime ta kokku kleepima glasuuriga. Kavatsetud karamellsiirupist sai niisugune asi:



Mis see on, ei tea. Lõhnas suhkru moodi. Kuigi ma ei teadnud, et suhkur lõhnab.

Külalisesinemine nr. 31 ehk magamistuba on kodusõda

Pärast pikka viivitust on mul äärmiselt hea meel esitleda uut väliskorrespondenti: täna tutvustab meid oma toidusuretamisharjumustega Egle, nagu ta ise ütleb, "niiskest, hämarast, hallitusemaigulisest ja multikultuursest Londonist". Jah, multikulti võib ju Merkeli meelest olla läbi kukkunud, aga hallitus ei ole seda mitte - hallitus oli, on ja jääb; hallitus elab ja võidutseb!

Külalisesineja valgustab esmalt oma tööde tausta:

"Paar päeva tagasi sain lõpuks esimese tagasihoidliku katsetuse toidufotograafias tehtud. Kahjuks pean nentima, et pildid pole tehtud köögis, vaid meie pisikeses magamistoas, mida enamjaolt kasutame ka pisikese söögi- ning elutoana. Kallim töötab mul nimelt peenes kohvikus ning päeva lõpus võib igayks kaasa võtta ylejääkidest õhtusöögi. Seda on mõnikord päris suures koguses ning vaesel inimesel käib ikka liiga suur luksus yle jõu ning pooleldi tyhjendatud karbikesed jäävad öökapinurgale äraviimist ootama. Magamistoa prygikasti ju ometi ei pane sellist asja. äkki läheb hallitama ja hakkab haisema! Juhtub nii, et kallimal käib ajaleht yle jõu ning leiab tee samasse kohta. Ja nii neid asju kuhjub. Ega agaratel tööinimestel pole ka aega vaadata, milline nende tuba välja näeb või jaksu meeles pidada, mis ylemise prahikihi all peidus on. Kuni lõpuks koidab vaba päev ning aeg koristamiseks, on põnev vaadata, mis me nädala jooksul teinud oleme ja mis sodi seest välja tuleb."

Ei noh, mina olen küll viimane, kes ütleks, et kööki ei tohi magamistuppa laiendada - eriti säherduste kaadrite valguses:









Tahaksin alla kriipsutada seda, kui elegantselt kujustab see tetraptühhon teaduslikkuse ja religioossuse suhet, liikudes nõtke kergusega ühelt perspektiivilt teisele. Esimene kaader fikseerib olukorra kiretu objektiivsusega: kolm katseanumat, kolm rooga, kolm analüüsitavat situatsiooni. Teine kaader pakub lähivõtet, mis ühelt poolt justkui jätkab laboratoorset lähenemist, ent ühtlasi seob vaataja pildil kujutatuga emotsionaalselt. Raske on mitte esteetiliselt nautida seda värviküllust, seda tekstuuride mitmekesisust, seda peopesasuurusel lapikesel pulbitsevat rikast elu; veel raskem mitte imestada: kuidas küll sünnivad sellised rütmid, sellised mustrid? Kas saab see olla juhus? Kolmas kaader kaugeneb vaadeldavast taas mõnevõrra - mitte niipalju, et tunnetuslikku sidet lõhkuda, ent küllalt selleks, et selgineks suurem plaan, juba aimatav pürgimine valguse poole. Lõpuks näitab viimane, neljas kaader nüüd enam ühtki dramaatikavahendit säästmata söögikarbikest, seda kõige maise ja füüsilise kehastust, sooja jumaliku valguse paistuses. Kõik omandab uue tähenduse. Saabub katarsis.

Tõlgendaksin veel, aga kardan, et võin niiviisi päris kreatsionistiks hakata. Vaat selline on puhta kunsti jõud! Tuhat tänu, Egle, selle kirgastumishetke eest!

Täna näitan oma meloneid

... sest pidagem meeles, et see ei ole siiski mitte ainult halva toidu, vaid ka halbade sõnamängude blääg. Halbade ja veidi valelike. Melonit on mul lõppude lõpuks ainult üks, õieti lausa pool:



Kui te juhtute edaspidi lugema halba pornot ja/või mõnda romaanivõistluse võiduteost, kus kirjeldatakse naisekeha võlusid küpse meloni metafoori kasutades, siis loodan, et teile tuleb meelde just SEE:









Juustu on ka:



Siin meeldivad mulle enim romantiliselt sillerdavad veepiisad. Kui te edaspidi kusagilt midagi pärlendamise kohta loete, siis loodan, et teile tuleb meelde SEE:





Pildid on pehmed ja teralised sellepärast, et pelgalt kahe dimensiooni võimalustega paremini kujutada laguneva toidu struktuurset pinda ning saavutada suurem sisu ja vormi ühtsus. Üldse mitte sellepärast, et polaaröö on käes ja oma pooliku tööpäeva lõpetanuna ma praktiliselt jooksin koju, et oleks veel võimalik mõned ülesvõtted teha. Ei. Vahest tuleks õppida välku kasutama? Ma sugugi ei tahaks, et melonile punased silmad tuleksid.

Tingreflekside kinnitamiseks veel viimased, süütult sümmeetrilised kaadrid:





Tänan tähelepanu eest. Järgmiseks juba suursugune külalisesinemine väliskaastööliselt!

Külalisesinemine nr. 30 ehk makaronidest ja inimestest

Kaastöölisel leheneegril on täitunud viis postitust. Õnnitleme! Sellel pidulikul puhul õpetab peakangelane meid makarone valmistama:

"[S]eekord väikseid kokandusnippe ehk kuidas keeta makarone.

1.käitu nagu normaalne inimene (st kalla makaronid keevasse vette)

2.otsi omale mõni muu meelelahutus

3.jookse kööki ja silmitse huvitatud pilgul kastrulist tõusvat suitsu

4.tühjenda kastrul ja uuri, mis selle põhjast vastu vaatab

5.meenuta oma lemmikblogi ja haara fotokas

6.korda protsessi."

Mina isiklikult olen sellise samm-sammulise juhendi eest väga tänulik, kuna muretsen juba mõnda aega oma küündimatuse pärast vastavas valdkonnas: saksa ja sellest lähtuvalt ka eesti kultuuriruum pidid olema ainsad, kus pastat peetakse valminuks siis, kui see vastu seina visates sinna kinni jääb. Ma saan aru, et mujal on järelikult kuidagi teisiti. (Harilik sein paistab koduperenaisele üldse tänuväärt diagnostikavahend olevat. Sokid kõlbasid vist siis jalga panna, kui EI jää seina külge kinni?)

Kirjeldatud kuueastmelise protsessi tulemus on järgmine:





Autor tõdeb:

"Võib ju vaielda, kas tulemus meenutab keskmises Nõukogude Liidu lastekodus levinud kitli- või flanellpluusimustrit või tublis väikekodanlikus kodus leiduvat jõulukinkide pakkepaberit, aga üks on igatahes selge. Lisaks sellele, et ilu kindlasti kõlbab patta panna, on see vahel lausa pajast pärit."

Väga elegantne moraal! Aga tunnistan üles: minule meenutab tulemus esmajoones omaaegset populaarset saadet "MM Muna". Tegu on üheksakümnendatel eetris olnud mälumängulaadse show'ga noortele. Saade kuulus veel sellesse õndsasse, nüüd kahjuks unustuse hõlma vajunud koolkonda, mis pidas normaalseks, et noorsoole määratud kultuuri teevad vanemad inimesed, kuna nemad teavad, kuidas asjad on. Sestap istus stuudios keegi aukartustäratava habemega turske meesterahvas, kes noortele mänguritele koju helistas ja keerulisi küsimusi küsis. Tema tervituslause oli "Halloo, siin muna!" Omal ajal ei tundunud see kõik üldse veider.

Nojah, igatahes osavõtjate üks ülesanne oli ära arvata, mis objekt on televiisoriekraanil näidatava pildi peal. Enamasti oli tegu krüptiliste lähivõtetega. Mäletan, et üks kõige raskemaid mõistatusi oli piimamannergu klamber. Vaat sinna saatesse võiks need fotod esitada.

Lõpetuseks olgu ära toodud veel ajakirjanduslik vihje, mille eest tuleb seekord aitäh öelda meie välisuudiste toimetajale herr Müllerile: "Mädanev kapsavaru restorani külmkapis". "[Kehva hügieeni] põhjuseks on nii halvad teadmised kui ka vähene haridus toiduhügieeni alal," kommenteerib Gry Holmbakken toiduametist. Mis ma oskan öelda - jälle üks inimene, kes on langenud võltsi köögikuvandi ohvriks ning usub, et kõik peaks kiiskama ja klantsima. Seda veel niisugusel vastutaval töökohal! Miski on mäda Norra riigis. Ka peale kapsaste.

Külalisesinemine nr. 29 ehk BETTERave

Mul on äraütlemata hea meel teatada, et külmalaine on toonud uusi kaastöid: nähtavasti on inimesed püüus vältida kodust väljumist asunud inventeerima oma külmikuid ja muid panipaiku. Täna annab bläägi taas kord panuse esimene kaastööline, kes esineb järgneva krüptilise taiesega:





Mis see on? Ei, tõesti. See toiduaine näib olevat oma loomuse riknemisse juba peaaegu et ära kaotanud. Kapitalistlikule diskursusele vastavalt oleks praegu väga sobiv hetk korraldada tarbijamäng ja kutsuda inimesi üles kommentaarides küsimustele vastama, lubades vastutasuks midagi ahvatlevat. Näiteks kodune lõuna bläägipidajaga. Aga mulle selline salatsemine ja madalatel tungidel mängimine ei istu. Ei ole tarvis ärgitada inimesi üle laipade minema. Ma ütlen kohe salgamata ära, et see on peet.

Ma ise näiteks arvasin, et tofu. Too näeb vist umbes niisugune välja?

Nüüd muidugi paljastub täies ilus ka installatsiooni sümboljõud. Esiteks on ilmselgelt tegu peedi dekonstrueerimisega, mille käigus on tähenduste dihhotoomia ümber pööratud: hallika värvuse omandanud ja nõnda iseloomulikud karakteristikud kaotanud peet on eksponeeritud peedipunases anumas. Kas uus peet on vanast parem? Kas revolutsioonil on perspektiivi? Panen ette sümbolobjekti edaspidi tähistada inglise ja prantsuse keele- ja kultuuriruume lõimiva postmodernistliku terminiga BETTERave, mis irooniliselt viitab dihhotoomiate hierarhilisusele. Teiseks on vaatajale muidugi ilmselged tekkivad psühhoanalüütilised konnotatsioonid. BETTERave on kujundlikult asetatud emaüska. Kas tahab kunstnik sellega publikule öelda, et terve meie kultuur on roiskunud juba eos?

Mõttainet jätkub siin pikemaks.

Kakskümmend üks

Sel nädalavahetusel otsustasin meenutada pöördumatult kadunud noorust ja toetada kohalikke veinitootjaid. Tõepoolest, miks osta toitu või jooki, mis on siia reisinud sadade kilomeetrite kauguselt, vahest koguni üle ookeani? See ei ole sugugi öko. Pealegi on inimesele väga kasulik tarbida just nimelt kodu vahetus läheduses kasvanud söögikraami. Eelistagem eestimaist!



Margi nimi on, niipalju kui ma aru saan, "21" ning seda pakutakse käepärases, kergest plastist valmistatud pooleliitrises pudelis, mis lahendab sagedasti tekkiva probleemi veini kogusega: 0,75 liitrit võib olla liiga palju, 0,375 liitrit aga liiga vähe. Jumaliku nestega varustab meid Võhu Vein - miskipärast jätab ettevõte aga oma kangendatud puuviljaveinidele pühendatud leheküljel selle toote kirjeldamata. Eks teen siis reklaamitöö nende eest ära.

Ega mul muidugi palju teha olegi, väärt asi kõneleb ise enda eest. Nagu hea lugeja vast juba taibanud on, viitab number kakskümmend üks joogi alkoholiprotsendile. NB! Kõrgem kui kultusjoogil "Kosmos"! Hoolikas tarbija ei jäta lugemata ka peent kirja, mis sedakorda teatab: "Sisaldab sulfiteid. Rikastatud hõrgu aroomiga". Hõrk aroom on loomulikult vaieldamatu; eraldi tähelepanu tahaksin aga pöörata veel sildi kujundusele:



See kõvakübaraga number üks piidleb pudelilt lihtsalt nii kahtlustavalt. Tema ilme salapära on vahest võrreldav Mona Lisaga - ent number üks ei naerata. Ei, ta ei naerata. Ta nagu teaks, et ma üks päev moodustasin ingliskeelse lause, kus prepositsioon jäi lõppu... And I deserve to be punished!

Seda "21" muidugi tegigi. Tarbimine oli elamuslik ja emotsionaalne. Aritmeetiliselt võttes ikkagi pool elu mõtet. Nüüd võin vaid Maxima keti kaupluste turundusjuhi kombel õhata: "Aitäh, Eesti sügis!"

P.S. Ühtlasi sooviksin tervitada Postimehe tarbijalisa, kes on kahtlemata siit bläägist šnitti võtnud ja pakub peakirja "Üllatus" all kolme hingekosutavat uudist: "Vutimuna seest tuli välja teine koorega muna", "Ussike tegi küpsisepakki pesa" ja "Ostja leidis Maxima koerakonservist kaks tigu". Kahjuks ei ole vist tegu püsirubriigiga, nii et kõiki kolme korraga linkida ei saa, ent hoogne samm kvaliteetmeedia poole on seegi. Tubli, Postimees!

Hall leib on uus must leib

Üle pika-pika aja riknes minu majapidamises midagi spontaanselt ja esteetilist naudingut pakkuval viisil. Olin kapi taga ilusat leivaviilu märgates muidugi rõõmsalt üllatunud ning panin parasjagu külas viibivale emale südamele, et ta eksponaati mingi hinna eest ära ei viskaks - tarvis pildistada. Ema heitis leivale hooletu pilgu ning, nägemata seal suuri teist värvi laike või muid tavapäraseid riklemise märke, hakkas praalima: "Ära visata?! No kuule! Selline leib süüakse ju ära!"

Nojah. Laike tõesti ei olnud. Üsna ühtlaselt hall oli.













Nagu tsemendist valatud.

Mis püha eile oli?

Nagu viitas ka eelmine postitus, on Eesti rahvakalender neil päevil pilgeni täis laenatud kõikvõimalikke jälke ja mõttetuid pühi: valentinipäev, volbriöö, Halloween... Poodides antakse siis kõrvitsa- ja südamesoodustusi, inimesed rõivastavad end nõidadeks, köögiviljadeks, surnuteks ja kergete elukommetega naisterahvasteks. Mina kui mõistlik, igav ja kitsarinnaline inimene muidugi üldiselt niisuguse triangliga kaasa ei lähe, aga ühte ma ütlen küll: asju ei ole mõtet teha poolikult! Kui juba võtta üle Halloween, siis tuleb üle võtta ka seente vaatlemise püha, mida traditsiooniliselt peetakse nädal aega pärast Halloween'i. Sellest pajatavadki meile järgnevad harivad videod, courtesy of herr Müller.





Kommentaariks niipalju, et 1) nähtavasti ei tehta tänapäeval enam isegi õppevideosid seentest ilma seksile rõhumata, ja 2) sõna "fungi" hääldus raputas tõsiselt minu maailmapilti. Kontrollisin. Silvet käsib hääldada "fangai"; dictionary.reference.com lubab öelda nii "fangai" kui "fandžai"; ja Oxford English Dictionary tõepoolest ainult "fandžai". Oh heldeke. Kas tõesti on käes aeg lahti lasta klassikalisest nõukogude inglise keele õpetusest, mis ei ole küll vähemaski kontaktis tegeliku keeleruumiga, aga on ometi nii... ilus ja väärikas?

Ah jaa, vahest on nüüd ka aeg küps üheks piinlikuks ülestunnistuseks. Ireene! Vaata, see kõrvits, mis sa mulle üks kord andsid. Jah. Nii ta läks. Ma enam ei tee!

Nurjatu vallaline konn

Mul on hea meel näha, et ka Foul Bachelor Frog on meiega:

Gäppi Gälloviin! Retsept!

Sedakorda toon vaka alt välja juba mõnda aega publitseerimist oodanud kaastöö, mis on paslik just nimelt tänase verise kultuurilaenulise püha tarbeks.



Kas hakkas kõhe? Õigusega. Selle päevakajalise panuse on bläägi saatnud taas kord innukas kaastööline Helen. Retsept! Ei, mitte getoparoodilises mõttes! Ta kirjutab nõnda:

"[Mul tekkis] kell kaks öösel kange tahtmine kooki küpsetada. Kuna öise eluviisiga toidusuretajatele meie riigis ei mõelda ja kõik poed olid juba ammuilma suletud, pidin käepäraste vahenditega läbi ajama. Niisiis kallasin endale klaasitäie veini, määrisin *ad-hoc*-koogipõhjale vanaema tehtud peedi-õunamoosi (mis vääriks põneva kontseptsiooni poolest ehk isegi omaette blogikannet) ning raputasin peale kamalutäie teise vanaema nopitud ja ema poolt poolvägisi kaasa pandud jõhvikaid. Siis rändas kogu see kupatus ahju. Mõne aja pärast hakkas köögist kostma veidraid visisevaid plaksatusi. Kui asjalugu kaema läksin, tardusin tummas imetluses ahjuukse ette: plaadikoogist oli saanud lahinguväli, kus jõhvikad järgemööda otsekui miinile astununa kõrgustesse sööstsid ja oma sisikonna ahjuseintele määrisid. Võigas, ent oma kohutavuses peaaegu ülev. Võiks öelda, et täna öösel sai minu köögist tõepoolest kodusõda."







Selle viimase pildi osas ma ei ole nüüd kindel. See on natuke ikka nagu päris köögiblogist. Selles mõttes, et midagi, mida ju... s ö ö k s, eks ole? Aga noh, leppigem sellega. Kontekst on siiski nii otseses mõttes kodusõjaline, et pirtsutada näib kohatu.

Öise eluviisi alaseid kaebusi, pean tunnistama, on hetkel siiski raske mõista. Ootan pikisilmi, millal iseseisvunud kellavärk viimaks ometi magama lubab minna. Vt. ka Iko Maran, "Pikk päev".

Verevaene till

Ega nii piinlikku nalja ikka ei teeks ju. Mina küll ei teeks. Sestap võibki hea lugeja hõlpsasti järeldada, et tegu on lihtsalt tõiga nentimisega, vahest üksnes veidi kujundlikus keeles. Et te mind tõsiselt võtaksite, siis teaduslik backup ka: näiteks kohanimede alliteratsiooni uurimisel ei võeta sõnapaari "Long Lane" tähenduslikuna arvesse, kuna mida muud ikka pikemat sorti tanuma kohta öelda saaks? (Vt. Jeremy Harte, Love, Silver and the Devil: Alliteration in English Place Names.)

Ja mida muud siis sellise asja kohta öelda saaks?







Pole viga, till! Pea püsti! Kevad ei ole enam kaugel! Või oota... pagan.

Reministsentse nädalavahetusest

Mulle hakkas see r-tähega sõna päris meeldima kohe, kui sain teada, kuidas seda kirjutatakse. Tähendusega on asjad paraku jätkuvalt ebaselged.

Ent see selleks. Mul käis nädalavahetusel külas välitöid tegemas Helen. See tähendab, banaaniglämmarid käisid ka, aga nemad pidasid end hillitsetumalt ülal ega teinud nii:



Algul kurtis kaastööline, et nuga on nüri (tõsi, mõnevõrra ropemas maneeris), ja kui ma selle peale väitsa sõnakuulelikult ära teritasin - külalise sõna on ju seadus -, nojah, siis ei olnud enam keegi ega miski kaitstud.





Ega ma ei ütle, minul oli hommikul tore üllatus. "American Psycho" tuli meelde ja puha. Võta ainult ja pildista. Viimast muidugi paari kombekohase päeva möödudes. Nüüd on siis see koostegemise rõõm ka ära proovitud. Muidu ikka mõtle, et kuidas see käib nõnda: üks teeb ja teine jookseb mööda toimetusi... Vaat just nii ongi!

Omapäi saan ju jätkuvalt hakkama üksnes selliste kitšimotiividega:







See on aga juba kõik olnud, kõik tehtud, ei väärigi enam jäädvustamist. Nii et tulgu teisedki julgesti minu juurde välitöid tegema, kui endal kodus kohe kuidagi ei lähe! Kaks pead on ikka kaks pead!

Külalisesinemine nr. 26 ehk muusikaline pühapäev

Fotod pärinevad täna juba tuttavalt korrespondendilt Itaaliast. Oma kaastöö on ta seekord pealkirjastanud poeetiliselt: "Kärbatanud kvartett" (kuigi alliteratsioon olla juhuslik).



"Nii lihne ja ilus oma minimalistlikuses, et liigseid sõnu polegi vaja. Need värvid, see tekstuur....Ei tea, kas mind haaranud pimestav koduigatus või meenutavad need kärbatanud porgandid lähivaates midagi sellist, mida maavanaema võiks kududa ehtsast lambavillast: midagi, mis on karedavõitu aga soe..."





"Muidugi ma ei usu et ükski praktilise mõtlemisega vanaema porgandeid kuduma hakkaks aga keelpillikvartetimuusikast võib üks vanema lugu pidada küll. Noh, see selleks. Pildid kõnelevad enam kui tuhat sõna."



Bläägi üks populaarsemaid motiive, porgand, on siin tõepoolest eksponeeritud kaunilt ja päevakajaliselt. Kaadrite maalähedane, mudane tonaalsus sobib suurepäraselt eestimaisesse sügisesse. Kunstniku kommentaar murrab sedapuhku välja realismi piiridest ning palub vaatajal kujutleda köögiviljadega kudumist, taustaks tüüne keelpillimuusika. Ees on palju pikki, kodusoojust tulvil, ängistavaid ja meeleheitlikke talveõhtuid.

Ühtlasi võtan siinkohal enesele vabaduse taaspostitada kaarna kommentaar eelmise bläägipostituse alt, mis samuti seondub muusikariistadega:

"Mul olex aga edasi anda sygavad vabandused, nimelt kerges ning lõbusas reedeõhtumeeleolus lasin pöördumatult kaotsi minna erakordselt põneval objektil, nimelt akordioni klaviatuuril mumifitseerunud kurgil... lyhidalt - augustis oli nii, nagu kõiki heade inimeste, nii ka meie elu ohtralt kurkidega täidet. Kuskohast ma neid laste poolnärit kurke ka ära ei korjanud, kõiki yles ei leidnundki. Ning eile, kui tuli tahtmine veidi akordioni sõrmitseda, tabas mind pillikohvrit avades põnev yllatus - pea tundmatuseni kokkukuivanud, veinikärbeste poolt tyhjax söödud siidpaberina õhuke, tumerohekaspruun köögiviljakelme. Ymber köögiviljakesta andsid selle saatusest aimu tuhanded kärbsetäpikesed. Kuna minus eile võitis muusik, rookisin enamuse põnevast ainest pillilt maha, kuid registriklahvide all, peab tunnistama, võib veel veidi eksklusiivset köögiviljamuumiat näha. Veelkord, kahetsuse ning häbiga."

Kirjeldus on nõnda elav ja värelev, et väärib mu meelest täiesti kohta bläägi pealehel fotode vahel. Kellele siis ei kangastuks neid ridu lugedes see olukord just niisama elavalt nagu siis, kui võiduks seda omaenese lihasilmaga tunnistada? (Ma ise muidugi ei tee akordionil, karmoškal ja ütleme näiteks tromboonil ei silma ega kõrva järgi erilist vahet, nii et minu kujutluspilt võib rangelt võttes olla vildakas, aga noh, eks emotsioon ole ju peaasi; ja küllap on ülejäänud Internet minust targem.)

Samuti kummardan maani korrespondent kaarna üliarenenud süüme ees. Eksida võib iga inimene, ent hilisem põhjalik ja kestev enesepiitsutus nõuab tundlikku ja vaimlist natuuri. Siit on midagi õppida meil kõigil. Kas sina oled juba bläägi kaastöö saatnud? Jah, ma vaatan sinu otsa, hea lugeja!

Muusikaliste meeleolude lainel olles tervitan siinkohal naabritädi ja küsin temagi käest nõudlikult: miks ei mängitud täna hommikul pianiinol pala "Valged roosid"? Kas selline saab olla üks õige pühapäev? Pidin kalossid jalga panema ja minema üle tee Maxima keti kauplusse Toomas Annit kuulama.

Külalisesinemine nr. 25 ehk täna õpime teadust tegema

Pooljuubel! Sellele tähelepanuväärsele sündmusele kohaselt esineb täna toeka kaastööga korrespondent Manjana. Ta kirjutab:

"[K]ui ma avastasin lapse raamaturiiulist sinna mõni aeg tagasi jäetud mahlaklaasi, ei saanud ma teisiti kui pidin Teda pildistama. Kuna pildistamisega oli kiire (sest ma ju tahtsin kohe pilte näha), siis täpselt sellised tulid nagu tulid. Raamaturiiul oli pildistamise tarbeks liiga pime ja seepärast on jook ettevaatlikult paremasse kohta transporditud."





"Klaasi on kompositsioonile meeleolu ja värskemate värvide lisamiseks pandud kolm joogikõrt. Võimalik, et algne kõrte idee oli tegeleda vedeliku läbilaskmisega vertikaalselt ülespidises suunas, kui[d] hetkel on teisenenud vedelik võimeline ka kõrte välispinnalt ilma kõrvalise abita kõrgustesse pürgima."











Absoluutselt väärikas juubelikingitus sellele bläägile. Õieti lausa näidisjuhtum: kaastöö fikseerib olukorra, lisaks kirjeldab kasutatud metoodikat ("tulid nagu tulid") ning esitab ettevaatliku hüpoteesi niihästi situatsiooni tekkepõhjuste kui ka võimalike edasiste arengute kohta. Ühtlasi on ära märgitud töötamine kiirendatud tempos, mis kaasaegses akadeemilises maailmas on ääretult suur pluss. Lõpuks viitab teadlane katse esemele suurtähelise Temaga, kahtlemata selleks, et mahendada põlistunud vastandust subjekti ja objekti vahel, mida patriarhaalse teadushegemoonia dekonstruktivistlikud kriitikud on korduvalt ja tuliselt ette heitnud. Seesugune paratamatu lõiv postmodernistlikule paradigmale sunnib laiemat avalikkust tulemusi arvesse võtma ega lase neid poliitkorrektsetel ettekäänetel kõrvale heita.

Vaat niimoodi tehakse teadust, teie hädised humanitaarid! Soolake sisse oma kümne aasta jooksul kontsentriliste ringidena kirjutatud monograafiad!

Lisaks fotograafile-korrespondendile, kes põhilise street cred'i endale saab, tuleb muidugi tänada katse ettevalmistajat, kes muuhulgas taipas klaasi lisada need meeleolu lisavad kõrred. Nappide publitseeritud tulemuste taga võib peituda kümnete, isegi sadade droonide usin tegevus. Sedasi tee tõesti teadust nagu moodsat kunsti - puhas töö objet trouvé'dega...