Külalisesinemine nr. 31 ehk magamistuba on kodusõda

Pärast pikka viivitust on mul äärmiselt hea meel esitleda uut väliskorrespondenti: täna tutvustab meid oma toidusuretamisharjumustega Egle, nagu ta ise ütleb, "niiskest, hämarast, hallitusemaigulisest ja multikultuursest Londonist". Jah, multikulti võib ju Merkeli meelest olla läbi kukkunud, aga hallitus ei ole seda mitte - hallitus oli, on ja jääb; hallitus elab ja võidutseb!

Külalisesineja valgustab esmalt oma tööde tausta:

"Paar päeva tagasi sain lõpuks esimese tagasihoidliku katsetuse toidufotograafias tehtud. Kahjuks pean nentima, et pildid pole tehtud köögis, vaid meie pisikeses magamistoas, mida enamjaolt kasutame ka pisikese söögi- ning elutoana. Kallim töötab mul nimelt peenes kohvikus ning päeva lõpus võib igayks kaasa võtta ylejääkidest õhtusöögi. Seda on mõnikord päris suures koguses ning vaesel inimesel käib ikka liiga suur luksus yle jõu ning pooleldi tyhjendatud karbikesed jäävad öökapinurgale äraviimist ootama. Magamistoa prygikasti ju ometi ei pane sellist asja. äkki läheb hallitama ja hakkab haisema! Juhtub nii, et kallimal käib ajaleht yle jõu ning leiab tee samasse kohta. Ja nii neid asju kuhjub. Ega agaratel tööinimestel pole ka aega vaadata, milline nende tuba välja näeb või jaksu meeles pidada, mis ylemise prahikihi all peidus on. Kuni lõpuks koidab vaba päev ning aeg koristamiseks, on põnev vaadata, mis me nädala jooksul teinud oleme ja mis sodi seest välja tuleb."

Ei noh, mina olen küll viimane, kes ütleks, et kööki ei tohi magamistuppa laiendada - eriti säherduste kaadrite valguses:









Tahaksin alla kriipsutada seda, kui elegantselt kujustab see tetraptühhon teaduslikkuse ja religioossuse suhet, liikudes nõtke kergusega ühelt perspektiivilt teisele. Esimene kaader fikseerib olukorra kiretu objektiivsusega: kolm katseanumat, kolm rooga, kolm analüüsitavat situatsiooni. Teine kaader pakub lähivõtet, mis ühelt poolt justkui jätkab laboratoorset lähenemist, ent ühtlasi seob vaataja pildil kujutatuga emotsionaalselt. Raske on mitte esteetiliselt nautida seda värviküllust, seda tekstuuride mitmekesisust, seda peopesasuurusel lapikesel pulbitsevat rikast elu; veel raskem mitte imestada: kuidas küll sünnivad sellised rütmid, sellised mustrid? Kas saab see olla juhus? Kolmas kaader kaugeneb vaadeldavast taas mõnevõrra - mitte niipalju, et tunnetuslikku sidet lõhkuda, ent küllalt selleks, et selgineks suurem plaan, juba aimatav pürgimine valguse poole. Lõpuks näitab viimane, neljas kaader nüüd enam ühtki dramaatikavahendit säästmata söögikarbikest, seda kõige maise ja füüsilise kehastust, sooja jumaliku valguse paistuses. Kõik omandab uue tähenduse. Saabub katarsis.

Tõlgendaksin veel, aga kardan, et võin niiviisi päris kreatsionistiks hakata. Vaat selline on puhta kunsti jõud! Tuhat tänu, Egle, selle kirgastumishetke eest!