"[K]ui ma avastasin lapse raamaturiiulist sinna mõni aeg tagasi jäetud mahlaklaasi, ei saanud ma teisiti kui pidin Teda pildistama. Kuna pildistamisega oli kiire (sest ma ju tahtsin kohe pilte näha), siis täpselt sellised tulid nagu tulid. Raamaturiiul oli pildistamise tarbeks liiga pime ja seepärast on jook ettevaatlikult paremasse kohta transporditud."
"Klaasi on kompositsioonile meeleolu ja värskemate värvide lisamiseks pandud kolm joogikõrt. Võimalik, et algne kõrte idee oli tegeleda vedeliku läbilaskmisega vertikaalselt ülespidises suunas, kui[d] hetkel on teisenenud vedelik võimeline ka kõrte välispinnalt ilma kõrvalise abita kõrgustesse pürgima."
Absoluutselt väärikas juubelikingitus sellele bläägile. Õieti lausa näidisjuhtum: kaastöö fikseerib olukorra, lisaks kirjeldab kasutatud metoodikat ("tulid nagu tulid") ning esitab ettevaatliku hüpoteesi niihästi situatsiooni tekkepõhjuste kui ka võimalike edasiste arengute kohta. Ühtlasi on ära märgitud töötamine kiirendatud tempos, mis kaasaegses akadeemilises maailmas on ääretult suur pluss. Lõpuks viitab teadlane katse esemele suurtähelise Temaga, kahtlemata selleks, et mahendada põlistunud vastandust subjekti ja objekti vahel, mida patriarhaalse teadushegemoonia dekonstruktivistlikud kriitikud on korduvalt ja tuliselt ette heitnud. Seesugune paratamatu lõiv postmodernistlikule paradigmale sunnib laiemat avalikkust tulemusi arvesse võtma ega lase neid poliitkorrektsetel ettekäänetel kõrvale heita.
Vaat niimoodi tehakse teadust, teie hädised humanitaarid! Soolake sisse oma kümne aasta jooksul kontsentriliste ringidena kirjutatud monograafiad!
Lisaks fotograafile-korrespondendile, kes põhilise street cred'i endale saab, tuleb muidugi tänada katse ettevalmistajat, kes muuhulgas taipas klaasi lisada need meeleolu lisavad kõrred. Nappide publitseeritud tulemuste taga võib peituda kümnete, isegi sadade droonide usin tegevus. Sedasi tee tõesti teadust nagu moodsat kunsti - puhas töö objet trouvé'dega...
Mulle väga meeldib närvikõdi tekitava filmiliku võtte kasutamine alates kolmandast pildist, kus objekt iga kaadriga vaatajale järjest lähemale tuuakse. Dramaatiline muusika (dun-dun-DUNNN) on juurdemõeldav.
VastaKustutaPeab ikka laiskuse kokku võtma, oma kasukasse tõmmanud õunakoogi pildid arvutisse tõmbama, jutu juurde kirjutama ja teele panema.
VastaKustutaAga mahla-teadus on hea, eriti see mullidega pilt :)
niutsun vaimustusest. püüan omalt pooltki tagasihoidlikult panustada.
VastaKustutaPalju õnne! Ühtlasi tekkis küsimus, kas antud bläägi seisukohalt on parem pool juubelit või tühi koor?
VastaKustutaMina imetlen eriti neid pilte, kus kõrred on nii osavasti peale püütud, et nad esindavad oma värvidega vabadust, võrdsust ja vendlust. Ja sinna vahele kelmika muigena paradigmaväline kollavalge kõrs.
VastaKustutaAhh, kui ilus...
VastaKustutaVaat see on teadus ning kunst õnnestunud koostöös!
Mul olex aga edasi anda sygavad vabandused, nimelt kerges ning lõbusas reedeõhtumeeleolus lasin pöördumatult kaotsi minna erakordselt põneval objektil, nimelt akordioni klaviatuuril mumifitseerunud kurgil... lyhidalt - augustis oli nii, nagu kõiki heade inimeste, nii ka meie elu ohtralt kurkidega täidet. Kuskohast ma neid laste poolnärit kurke ka ära ei korjanud, kõiki yles ei leidnundki. Ning eile, kui tuli tahtmine veidi akordioni sõrmitseda, tabas mind pillikohvrit avades põnev yllatus - pea tundmatuseni kokkukuivanud, veinikärbeste poolt tyhjax söödud siidpaberina õhuke, tumerohekaspruun köögiviljakelme. Ymber köögiviljakesta andsid selle saatusest aimu tuhanded kärbsetäpikesed. Kuna minus eile võitis muusik, rookisin enamuse põnevast ainest pillilt maha, kuid registriklahvide all, peab tunnistama, võib veel veidi eksklusiivset köögiviljamuumiat näha.
Veelkord, kahetsuse ning häbiga.
Ah jaa, Epp, unustasin ennist vastata, et pool juubelit on muidugi parem, eriti kui väike käärimine juba sees on. Tühi koor on siiski hulga kõledam.
VastaKustuta