Külalisesinemine nr. 26 ehk muusikaline pühapäev

Fotod pärinevad täna juba tuttavalt korrespondendilt Itaaliast. Oma kaastöö on ta seekord pealkirjastanud poeetiliselt: "Kärbatanud kvartett" (kuigi alliteratsioon olla juhuslik).



"Nii lihne ja ilus oma minimalistlikuses, et liigseid sõnu polegi vaja. Need värvid, see tekstuur....Ei tea, kas mind haaranud pimestav koduigatus või meenutavad need kärbatanud porgandid lähivaates midagi sellist, mida maavanaema võiks kududa ehtsast lambavillast: midagi, mis on karedavõitu aga soe..."





"Muidugi ma ei usu et ükski praktilise mõtlemisega vanaema porgandeid kuduma hakkaks aga keelpillikvartetimuusikast võib üks vanema lugu pidada küll. Noh, see selleks. Pildid kõnelevad enam kui tuhat sõna."



Bläägi üks populaarsemaid motiive, porgand, on siin tõepoolest eksponeeritud kaunilt ja päevakajaliselt. Kaadrite maalähedane, mudane tonaalsus sobib suurepäraselt eestimaisesse sügisesse. Kunstniku kommentaar murrab sedapuhku välja realismi piiridest ning palub vaatajal kujutleda köögiviljadega kudumist, taustaks tüüne keelpillimuusika. Ees on palju pikki, kodusoojust tulvil, ängistavaid ja meeleheitlikke talveõhtuid.

Ühtlasi võtan siinkohal enesele vabaduse taaspostitada kaarna kommentaar eelmise bläägipostituse alt, mis samuti seondub muusikariistadega:

"Mul olex aga edasi anda sygavad vabandused, nimelt kerges ning lõbusas reedeõhtumeeleolus lasin pöördumatult kaotsi minna erakordselt põneval objektil, nimelt akordioni klaviatuuril mumifitseerunud kurgil... lyhidalt - augustis oli nii, nagu kõiki heade inimeste, nii ka meie elu ohtralt kurkidega täidet. Kuskohast ma neid laste poolnärit kurke ka ära ei korjanud, kõiki yles ei leidnundki. Ning eile, kui tuli tahtmine veidi akordioni sõrmitseda, tabas mind pillikohvrit avades põnev yllatus - pea tundmatuseni kokkukuivanud, veinikärbeste poolt tyhjax söödud siidpaberina õhuke, tumerohekaspruun köögiviljakelme. Ymber köögiviljakesta andsid selle saatusest aimu tuhanded kärbsetäpikesed. Kuna minus eile võitis muusik, rookisin enamuse põnevast ainest pillilt maha, kuid registriklahvide all, peab tunnistama, võib veel veidi eksklusiivset köögiviljamuumiat näha. Veelkord, kahetsuse ning häbiga."

Kirjeldus on nõnda elav ja värelev, et väärib mu meelest täiesti kohta bläägi pealehel fotode vahel. Kellele siis ei kangastuks neid ridu lugedes see olukord just niisama elavalt nagu siis, kui võiduks seda omaenese lihasilmaga tunnistada? (Ma ise muidugi ei tee akordionil, karmoškal ja ütleme näiteks tromboonil ei silma ega kõrva järgi erilist vahet, nii et minu kujutluspilt võib rangelt võttes olla vildakas, aga noh, eks emotsioon ole ju peaasi; ja küllap on ülejäänud Internet minust targem.)

Samuti kummardan maani korrespondent kaarna üliarenenud süüme ees. Eksida võib iga inimene, ent hilisem põhjalik ja kestev enesepiitsutus nõuab tundlikku ja vaimlist natuuri. Siit on midagi õppida meil kõigil. Kas sina oled juba bläägi kaastöö saatnud? Jah, ma vaatan sinu otsa, hea lugeja!

Muusikaliste meeleolude lainel olles tervitan siinkohal naabritädi ja küsin temagi käest nõudlikult: miks ei mängitud täna hommikul pianiinol pala "Valged roosid"? Kas selline saab olla üks õige pühapäev? Pidin kalossid jalga panema ja minema üle tee Maxima keti kauplusse Toomas Annit kuulama.